Jõgevamaa esimese spordijuhi, paari päeva pärast 95 aastaseks saava Raimund Koka hinnangul eeldab jäähalli rajamine Jõgevale tugevat koostööd ja eelkõige majanduslikku mõtlemist. Kõrges eas elutark vanahärra mäletab hästi sündmusi, olustikke ja inimesi ka aegade tagant ning tal on oma arvamus ka praeguses Eesti ühiskonnas toimuvast.
Kui 1949. aastal loodi Jõgeva maakond, valiti selle kehakultuuri- ja spordikomitee esimeheks Tallinna Kehakultuuri Tehnikumi vastselt lõpetanud Raimund Kokk. Tema kabinet oli praegusel Suurel tänaval puumajas, kus hiljem töötas polikliinik. Põhilisteks töövahenditeks oli telefon ja arvelaud. Mismoodi maakonnas ringi liikuda, selle eest tuli ise hoolitseda.
Suure osa maakonna spordijuhi tööst hõlmas mitmete spordivõistluste korraldamine, mida peeti kõige sagedamini kergejõustikus, võrkpallis, korvpallis ja maadluses.
Iseäranis palju kuulsust tõid eelmise sajandi neljakümnendatel-viiekümnendatel aastatel jäähokimängijad, keda juhendas legendaarne treener Valdur Rajalo. See fakt ajendas Raimundilt küsima ka arvamust Jõgevale plaanitava jäähalli kohta. On ta ju ka ise olnud mitmete spordirajatiste ehitamisel ja majandamisel eestvedaja.
“Kui olin 16-17-aastane, ehitasime koos sõpradega Jänedale spordiväljaku. Tööaastatest Kaarepere Sovhoostehnikumi kehakultuuri osakonna juhina on eriti rõõmsa sündmusena meeles kummikattega staadioni ehitamine Luuale. Meie kool oli esimene, kes tehnikumidest sellise staadioni sai. Mis puutub Jõgeva jäähalli, siis idee väärib kiitust ja soovin edu entusiastidest eestvedajatele. Jõgeva linnal on aga kindlasti raske jäähalli majandada, selle ülalpidamisele peaksid kaasa aitama omavalitsused ja ettevõtted mitmelt poolt. Kindlasti tuleks ka mõelda, kuidas jäähalli võimalikult mitmekülgselt kasutada. On ju kurb, kui valmib spordirajatis, kus vaid näiteks kaks korda nädalas hokit mängitakse,” lisas ta.
Kuulsaim õpilane president Rüütel
Raimund Koka esimeseks tööks oli karjaskäimine kodutalus Jänedal. Rahalugemise kogemuse sai ta aga Tallinnas müügiagendina töötades ja jalgrattaid müües. “Jalgrattad maksid 120 kuni 180 krooni. Endale sain iga ratta müümisest 25-30 krooni,” meenutas vanahärra, kes on elanud nii Tsaari-Venemaa rublade, nn Kerenski rahade, Eesti markade, kroonide, Nõukogude rublade, Saksa okupatsiooni aegsete markade, taas rublade ja taasiseseisvunud Eesti kroonide ajal. Ja peagi tulevad ju eurod.
“Ma ei usu, et eurod majanduses kohe imet teevad. Mõnegi inimese majanduslik olukord muutub raskemaks,” arutles elukogenud mees.
Spordialadest on Raimund Kokale meeldinud kõige rohkem kergejõustik. Poisipõlves võttis ta omaealistega mõõtu kaugus- ja teivashüppes. Olulisemaks ja ka Jõgeva spordileksikoni kirja pandud saavutuseks on aga odavise 58 meetri kaugusele, mis sooritatud Ambla spordikollektiivi esindajana. Treeninud on aga elupõline spordimees sadu õpilasi. Jäneda Põllumajandustehnikumi spordikollektiivi juhtides mängis tema juhendatavas treeningrühmas võrkpalli ka hilisem riigitegelane ja Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel.
“Rüütlile sobis võrkpall hästi. Samuti on Arnold meelde jäänud tubli töömehena Jäneda staadioni ehitamisel. Jäneda aastaid meenutasime Arnold Rüütliga ka siis, kui ta presidendiametis Jõgevamaad külastas. Saime kokku ka minu praeguses kodukohas Siimustis,” meenutas ta.
Kõnelesime Raimund Kokaga ka teistest Eesti riigijuhtidest. “Konstantin Pätsi presidendiks olemise ajal olin ma nii noor, et hinnangut talle andma ei hakka. Mäletan aga Pätsi osalemist mitmete rahvamajade avamisel. Eesti rahvuskultuuri toetas ta kindlasti. Pätsi tugev liitlane oli väejuht Johan Laidoner. Kahju, et Laidoneri poeg isa vääriline polnud ja kurb, et ta noore mehena endalt ise elu võttis.
Kui nõukogude aja juhtidest rääkida, siis ma ei usu, et näiteks Johannes Lauristin südamest halb inimene oli. Tema tütar ( Marju Lauristin- toim.) on aga igavesti tark ja tugev isiksus. Teise maailmasõja järgsetel spordivõistlustel võis aga sageli kohata kommunistliku partei liidrit ja sisuliselt ENSV juhti Nikolai Karotamme. Arvan, et võrreldes teiste tippkommunistidega oli tema märksa rohkem rahvuslike vaadetega, mistõttu moskvameelsed ta võimult kukutasidki.”
Ise pole Raimund Kokk end aga ühegi riigikorra ajal poliitikaga sidunud.
“1958. aastal sai minust taas Jõgeva rajooni kehakultuuri- ja spordikomitee esimees. Soovitati ka parteisse astuda, minule see variant aga ei meeldinud. Mõtlesin, et mida ma sealt parteist ikka otsin. Küllap oligi see põhjuseks, miks tuli juhtivalt töölt rajoonikeskuses loobuda ja minna tööle Luuale, kus saingi ennast märksa paremini ja vabalt teostada.”
Akordion osteti laenurahaga
Et silmanägemine enam kõige parem pole, on Raimundile ajalehtede lugemine ja teleri vaatamine väsitav, küll aga kuulab ta uudiseid raadiost. “Mõned aastad tagasi juhtusin raadiost kuulama soome valssi “Metsalilled”, millest minu viimaste aastate lemmiklugu sai ja mida ikka meelsasti akordionil mänginud olen. Kõige enne, 11-12-aastaselt õppisin aga mängima hoopis mandoliini. Kui viiuldamise vastu huvi tekkis, oli Eestis väga populaarne laul “Vana vokk”. Akordionimäng tuli 20-25-aastaselt. Tollal maksid akordionid väga palju. Kui ühes keskmises taluperes taheti pojale akordioni osta, tuli lausa seitse lehma maha müüa. Mina ostsin esimese akordioni laenuraha eest, tänu sellele, et pereliikmed käendamisega nõus olid,” meenutas Kokk, kes on pakkunud oma pillimänguga muusikaelamusi paljudel pidudel nii Jõgevamaal kui ka kaugemal.
Muusikamees Raimund Kokk on löönud kaasa ka ansamblites. Neljakümnendate aastate algul mängis ta akordioni ansamblis, mis on esinenud ka Kadrioru lossi peasaalis.
Energiaallikad lapsepõlves ja praegu
Raimund Kokk kuulub selliste pikaealiste inimeste hulka, kelle tervis lapsepõlves kaugeltki hea polnud. “Ma olin üsna kidur, pealegi põdes mu ema tuberkuloosi. Meie kodu Jänedal asus aga lausa keset männimetsa, läheduses olid põllud ja karjamaa. Arvan, et pidev värskes õhus ja looduses viibimine ja väga sõbralik õhkkond kodus mulle lapsepõlves kõige rohkem jõudu andsidki. Ja ka toidulaud oli korralikult kaetud. Kui isa linnast tuli, tõi ta ikka maitsvat sinki ja vorsti kaasa.
“Mu isa töötas Tallinnas Balti jaamas majandusmehena, kes vastutas ka jaama territooriumi korrashoiu eest. Isa ülemuseks oli aga kuulsa raadiomehe Feliks Moori isa.”
Praegu nimetab Raimund Kokk olulisemate energiaandjatena oma pereliikmeid. “Vahel pole mul isu, kuid mamma ütleb, et tuleb süüa, ja tema sõna pean kuulama.”
Mammaks kutsub Raimund oma abikaasat Heldit, kunagist õpilast Jäneda Tehnikumist, kellega omal ajal vastastikku kiinduti ja leivad ühte kappi panna otsustati.
“Poeg Aivaril jätkub piisavalt pealehakkamist ja temast kiirgab energiat teistelegi. Juba tema käepigistuses on midagi erilist. Toomaski on tubli ja ettevõtlik mees, hiljuti ehitas ta endale Siimustisse ilusa kodu. Erilist rõõmu tunnen aga kohtumisest viie pojatütrega. Et nad nüüd juba neidudeks sirgunud ja Tartusse õppima asunud on, näeme harvem. Minu sünnipäeval saame aga ikka kokku. Õppimine on aga igati väärt ja tark tegu, mida pole vist kunagi ka hilja teha. Minagi läksin ju kehakultuuri õppima alles kolmekümneaastaselt,” kinnitas ta.
“Mõisnikud panid vanasti eestlastele nimesid ametite järgi. Küllap oli mõni mu esivanematest siis kokk. Eks olen ka ise veidi oma perekonnanime õigustanud. Supid on mul igatahes päris hästi välja tulnud,” rääkis Raimund Kokk oma perekonnanime arvatavast päritolust.
Raimund Koka elukäik
*Sündinud: 27. septembril 1915 Järvamaal Ambla vallas Linnape külas
*1921 kolis pere Jänedale
*Haridus: Jäneda 6-klassiline algkool
*1946-1949 Tallinna Kehakultuuri Tehnikum
*1937-1938 ajateenistus Eesti Vabariigi Tapa soomusrongi rügemendis.
*Töökohad: põllutööline kodutalus
*1942 Tallinna Pagasikassa kaubalaadija, 1944 Balti jaama inkassaator
*1949-1950 Jõgevamaa Kehakultuuri- ja spordikomitee esimees
*1950-1953 Tapa rajooni Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimees. Tapa laste spordikooli looja ja esimene direktor
*1953 Jäneda Põllumajandustehnikumi kehalise kasvatuse õpetaja
*1958-1962 Jõgeva Rajooni Kehakultuuri- ja spordikomitee esimees
*1962-1987 (kuni pensionile jäämiseni) Kaarepere Sovhoostehnikumi kehalise kasvatuse osakonna juhataja
*Autasud ja tunnustused:
*Valgetähe teenetemärk V klass
*NSVL Kehakultuuri- ja spordikomitee aukiri, spordiseltsi Jõud auliige ja nimetatud sama organisatsiooni poolt teeneliseks sporditegelaseks
*Pälvinud Jõgevamaa omavalitsustelt elutöö preemia ja mitmeid teisigi autasusid ja aukirju
*Pere
*Abikaasa Heldi, pojad Aivar ja Toomas, viis lapselast
*Alates 1998 elab Siimustis
*2005. aastal ilmus Raimund Kokast elulooraamat “Presidendi võrkpallitreener”
i
JAAN LUKAS
