Tartus Ülikooli tänaval legendaarses Werneri kohvikus töötab peakondiitrina Õie Pritson, keda on tema tegevusvaldkonnas juba samuti legendaarseks nimetatud. Õiele endale sellised kõlavad nimetused ei meeldi. Ta ütleb, et soovib lihtsalt läbi oma töö Tartu vaimu turgutada ja selle paiga mainet veelgi paremaks kujundada.
Hiljuti sai Õie Pritson kogu Eestis tuntuks Tartu Jaani kirikule pühendatud viledega barokkoreli koogiga. Küllap teatakse oma ala tipptegijat ka Jõgevamaal ja siinsed inimesed mäletavad veel hästi tema valmistatud magusaid ja soolaseid suupisteid.
Paljud kondiitrid teevad maitsvaid ja nägusaid kooke. Teid võib aga omas valdkonnas nimetada lausa kunstnikuks, kes näeb märksa kaugemale konkreetsest maiustusest. Kui palju peab selleks olema annet, kui palju sõltub tööst?
„Kunagi, kui hakkasin maailma nuusutama, olin ma teelahkmel. Mõtlesin, kas saada maalikunstnikuks, juristiks või hoopis kellekski kolmandaks. Siis aga otsustasin, et võtan kunsti sügavuti. Mulle meeldib väga maalikunst, aga pean oluliseks kõiki kunstiliike. Olen käinud kõikvõimalikes kunstikoolides, isegi Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Igal aastal osalen rahvusvahelistes maalilaagrites. Maalida meeldib mul ennekõike looduses. Sel eesmärgil sõidan maailmas väga palju ringi. Mulle meeldib väga palju suhestuda selle paigaga, kus ma parajasti olen, olgu selleks siis Itaalia, Prantsusmaa või Hispaania. Rändame ringi sõpruskonnaga, keda ühendab tugev sünergia. Juba viiendat aastat tegelen ka keraamikaga. Mulle sobib väga käeline tegevus ja liikumine.
Igapäevast tööd silmas pidades koorus aga mõte minna edasi toidukunstiga, täpsemalt koogi- ja tordikunstiga. Mulle meeldib mu elukutse ja sellest tulenev kunst. Võtan seda armastuse, suure pühendumise ja hingega. Ma näen värve, ka räägin värvidega. Muidugi tuleb sinna juurde ka maitsete kooskõla. Mõnes mõttes võin enda kohta öelda, et eks ma natuke professionaalne idioot olen ka.”
Kui keeruline see toiduvärvide valik õieti on? Tavainimene on harjunud, et šokolaad on pruun. Teie näete selles toonis aga mitmeid variatsioone?
„Naist ja maalikunsti valitakse esmalt välimuse järgi. Nii lähenetakse sageli ka koogile ja tordile. Välimus on esmatähtis, sellele järgneb maitse ja seejärel tulevad kogu bukett ja kooskõla.”
Aga lõhn?
„Letis ju lõhna ei tunne. Esmalt näed ikka koogi välimust. Et mitte minna väga võõrastesse toonidesse, olen püüdnud ikka jääda rohkem inimmaitsele lähedasematesse.”
Mis paelub prantsuse kondiitrikunstis? Olen lugenud, et ammutate just sealt ideid?
„Prantslastelt olen ma muidugi kõige rohkem õppinud. Kondiitri erialal on juhtivad just selle maa meistrid. Mul lemmikmaa on aga Itaalia. Õppisin kolm aastat ka itaalia keelt.
Itaallastel ja prantslastel pole aga saada selliseid Eestis tuntud toorained nagu hapukoor, kodujuust. Nemad kohanduvad oma maa saaduste järgi. Olles aga vaimustatud Prantsusmaalt ja Itaaliast saadud inspiratsioonist, saan ma teha ka eestimaisest toorainest sama vapustavaid tooteid, kui tehakse sealsetes maades.
Kõrgetasemeliselt rikkalikke lette kondiitritoodetega näeb Itaalias ja Prantsusmaal ennekõike esinduslikes restoranides, luksushotellides. Arvan aga, et Werneri kohviku valikule jäävad need siiski alla.”
Kas kogu sellel letil näha olev looming on teie välja mõeldud? Mis on Werneri kuulsaim kook?
„See on lavendlikook. Pälvisime selle eest Eesti parima kondiitritoote tiitli.”
Kuivõrd motiveerib tunnustus ostma?
„Kindlasti. Iga eestimaalane, kes oskab magusat austada ja nautida, teab usutavasti ka seda, milline on meie maal juhtiv kondiitritoode.”
Soolastest suupistetest hakkas mulle aga silma forellikook. Miks mitte ka lõhekook? Kilupirukad on näiteks väga maitsvad?
„Mulle meeldib forell võrreldes lõhega rohkem. Ta on õrnem ja vähem rasvane.”
Kui suurel määral oleneb suupiste valimine inimese soost, vanusest, meeleolust ja ehk veel mõnest tegurist?
„Mis seal salata, nooremad inimesed ostavad ikka odavamaid kooke. Need, kes juba rohkem teenivad, vaatavad väljapeetumate poole, mis on kakallimad. Pidulaudadele ostetakse ikka silmapaistvamaid kooke.”
Viimasel ajal olete tuntuks saanud Orelikoogiga. Hiljuti rääkisite sellest ka Vikerraadio saates Päevatee. Kuidas sündis väärika muusikariista ja kondiitrikunsti harmoonia?
„Avara silmaringiga ja huvitavate ideedega kirikumuusik ja organist Helen Hunt nägi Werneri letis Tartu ülikooli torti – Gustavi torti. Tal tekkis mõte, et Tartu Jaani kirikul võiks olla ka oma kook. Jaani Kirikul on nimelt plaanis osta ka Eestis ainulaadne barokkorel, mis maksab väga palju. Raha tuleb koguda mitu aastat. Mina otsustasin panustada sellesse projekti Orelikoogiga. Nii see asi keris ja keris ja oli neli kuud üldse vaka all.
Kui ma idee juurde uuesti tagasi pöördusin, siis hakkas see väga kiiresti edenema. Helen Hundi kutsel külastasin ka kirikut. Tema mängis mulle J. S. Bachi prelüüdi. Olin ainsana publikuks. Kõik oli nii kaunis ja ülev, et pisarad voolasid. Samal nädalavahetusel sündis ka kook. Teadsin, et barokkoreli kook peab olema väga korralikul alusel, kaunistatud hea šokolaadiga, maitsestatud väga korralikku likööriga. Kulda-karda täis kooki kaunistavad oreliviled.”
Kas pärast koogi söömist võib autorooli istuda?
„Võib ikka. Pealegi seda kooki keegi ei kugista, vaid maitseb nautides kohvi või tee kõrvale.”
Ja kooki ostes saab toetada barokkoreli ostmist?
„Meie kohviku osaks on teavituskampaania, et rahvas teaks, et selline kook on olemas. Koogi all on sedel, millel kirjas oreli soetamisega tegeleva sihtasutuse koordinaadid.”
Olete sündind Otepääl. Mis meenub lapsepõlvest?
„Lõpetasin Otepääl keskkooli. Meil oli väga hea kunstiõpetaja, mulle meeldis juba kooliaastatel väga kunstiga tegeleda. Ühtlasi lõpetasin laste muusikakooli klaveri erialal. Jõuan ikka tagasi selle juurde, et kunst on mind terve elu saatnud.”
Küllap küpsetasite tüdrukuna kodus ka kooke?
„Ei. Ka praegu küpsetan kodus vaid oma perele. Küpsetamine on minu jaoks kunst ja suur töö ning ma ei taha seda teha mitte n-ö põlve otsas, vaid parimates tingimustes.”
Kus asub teie koogikunsti ateljee?
„Selleks on mul õppeklass. Seal võtan vastu ka külalisi, keda käib paljudest riikidest, ja viin läbi rahvaülikooli koolitusi.”
Võib arvata, et teie alluvusse kondiitriks saamiseks on sõel väga tihe?
„Esiteks peab inimesel olema erialane diplom ja väga oluline on ka töötahe. Tarvis on ka korrektset töökultuuri, vastastikust mõistmist. Firmas Gustav töötavadki teotahtelised, väljaõppinud ja minule väga armsad inimesed. Me kõnetame üksteist eesnimedega, korraldame vahvaid üritusi.”
Olete seotud firmaga Gustav, aga samas olete kohviku Werner peakondiiter. Seletame need kaks kaubamärki lahti.
„Werner on kõige alus. Selle nimega kohvikust kasvas välja kaubamärk Gustav.”
Kohvik Werner on aastakümneid tuntud haritlaste ja vaimuinimeste kooskäimise paigana. Kui palju käib sellist seltskonda siin praegu?
„Seda laadi seltskond külastab meid sageli praegugi. Meil on olemas püsikliendid. Tihti tulevad siia puhkepausi pidama, suupisteid ja jooke nautima vaimuinimesed, paljud Tartu ülikooli töötajad ja õppejõud. Enamik on mulle tuttavad.
Ka nimega Gustav on silmas peetud Tartu ülikooli asutajat, Rootsi kuningat Gusta II Adolfit. Me oleme Tartu patrioodid, mida tõestasime ka barokkoreli koogi loomisega.”
Elasite ja töötasite aastaid Jõgevamaal. Ise mäletan teid esmalt Jõgeva sidesõlme kohviku perenaisena.
„Jõgevamaale tulin ma seoses abiellumise ja perekonna loomisega, nagu noortel ikka asjad kulgevad. Püüdsin ka sidesõlme kohvikus aeg-ajalt midagi uut ja ebatavalist pakkuda. Olen tahtnud ikka erksa vaimuga tüdruk olla.“
Teil oli ka oma perefirma ?
„See tegutses kaheksa aastat. Ajal, mil eraettevõtlus kujunema hakkas, saime meiegi omad tuleristsed. Suuresti ajendas tegevust lõpetama ka puudus kvalifitseeritud tööjõust.”
Tartusse tulite kohe Wernerisse?
„Alguses olin seotud ühe firmaga, mis aga samuti segastel aegadel oma tegevuse lõpetas. Werneri kohviku peakondiitrina asusin ma tööle pärast sellekohast ettepanekut.”
Kas pidades silmas, et Tartu on ülikoolilinn, võiks teid kutsuda kondiitri eriala professoriks?
„Ei, ei. Ei. Minge nüüd. Ärge nii kõlavaid nimetusi mulle üldse andke. Mulle meeldib mu töö ja kui ma saan Tartu linna oma eriala kaudu veidi upitada, siis ma seda ka teen.”
Kui palju sarnanete oma tütre, teleajakirjaniku ja mitmekülgsele loomeinimese Carmen Pritson-Tammega?
„Me oleme ikka pigem sarnased. Me räägime teineteisega tööasjadest. Ta on ju mu ainuke laps. Neljakümnendates aastates olin mina teelahkmel ja nüüd on seda ka Carmen. Ta soovib alati midagi juurde õppida. Ka mina ei saa oma erialal üldse läbi ilma koolitusteta. Osalen igal aastal põhjalikel ja kallitel koolitustel.”
Kuidas reageeriksite ettepanekule asuda tööle Tallinna?
„Absoluutselt ma selle vastuvõtmist eitada ei saa. Praktiliselt kuulub mu süda aga Lõuna-Eestile ja mulle meeldib ennast teostada just Tartus.”
Mida arvate praegusest Jõgeva ja selle ümbruse käekäigust?
„Need paigad kipuvad juba kaugeks jääma. Suurem osa ajast kulub tööle ja eraelule. Nädalavahetustel sõidan siiski Kuremaale, kus elab mu abikaasa. Jõgeval olen siiski poes käinud ja näinud, et linnapildis on midagi muutunud. Linna keskväljak on muutunud avaramaks. Valminud on mitmed uued hooned.”
Kas olete juba vanaema?
„Jah mul on kaks lapselast, kaks vahvat poissi.”
Teie tehtud küpsetisi nad vist eriti maitsta ei saa, sest ütlesite, et küpsetamisega meeldib teile tegelda ennekõike töökohas?
„Oma perele küpsetan ikka kodus ka. Kui Carmenile külla lähen, teeme näiteks vahukooretorti ja piparkooke.”
Õie Pritsoni elukäik
Sündis 20. veebruaril 1956 Otepääl
Hariduselt toidutehnoloog
Töökoht: Firmade Werner ja Gustav peakondiiter
Täiendanud end kuue kondiitrikunsti maailmameistri käe all mitmetes riikides
Tunnustused:
Parim kohvik Eestis 2013 (Werner)
Eesti parim kondiitritoode 2016 ja 2018
Paljud kondiitritooted on pärjatud eesti rahva poolt parimateks omas kategoorias (napoleonikook, vastlakuklid, piparkoogid)
On olnud kuus aastat Tartu Rahvaülikooli koolitaja
16 aastat Tartu Harrastuskunstnike Stuudio liige
Abielus, tütre ema ja kahe poisi vanaema
Carmen Pritson -Tamme, Õie Pritsoni tütar
„Minu ema on mulle olnud läbi elu väga suureks eeskujuks. Ta on suure südamega suur hing, kes ei karda naerda valju häälega ja kallistada, kui sul on valus. Tema positiivsus on olnud võti kõikidele justkui suletud ustele. Mitte kunagi pole ma näinud ema päriselt vihasena. Temas puudub oskus kortsutada kulmu, sest ta lihtsalt ei vaja seda. Inimene, kes ei oska olla vihane, oskabki olla vaid õnnelik. Just oskus näha õigeid värve on talle andnud ka oskuse luua. Tema töö ei ole kindlast mitte vaid moosi määrimine biskviidile, vaid see on suur kunst. See on looming. Ta ei teeks seda tööd, kui ta ei saaks olla loominguliselt vaba. Kui te vaid näeksite ema maale, mis sünnivad erinevate maailmajagude mäenõlvadel.
Ta on kunstnik (küll mitte õrna hingega – ta on tugev natuur), kes teab oma hinda. Kui küsite, mis on ema kondiitriloomingus minu lemmiktoode, siis arvan, et see on laimikook.”
JAAN LUKAS
