Emadest üldse on vist tegelikult keeruline rääkida, sest meile kõigile on oma ema kõige olulisem. Ema on meid ilmale kandnud ja andnud meile jõudu suureks kasvada. Samuti on ta olnud meile toeks nendel olulistel teeotstel, mis meie jaoks elus alguses päris uued olid.
Vaatan ühte vana fotot, kus ema ja vend mind esimesse klassi saadavad. See foto jäädvustab minu jaoks uue olulise teeotsa leidmise hetke. Konkreetne pilt on tehtud 1. septembril 1965 Võrus, kus mul algas koolitee. Noorem vend Valter oli mind koos emaga sellele teele saatmas.
Kuna olin peres vanem laps, siis mulle tundus varases nooruses, et noorem vend oli vahel nagu enam emmekas. Siis tuli minul emale end vahel delikaatselt meelde tuletada. Näiteks kord maal mamma (vanaema) juures Vasilde külas ütlesin emale mitte nii, et võta mind sülle, vaid delikaatselt: „Ema, istu minu taha…” Ema sai väikese mehe mõistujutust kohe õigesti aru ja võttis mind sülle ning maailmas oligi minu jaoks tol korral kõik jälle hästi ja rahulik. Minu vanaema vaatas ja naeris selle minu kavaluse üle. Me kasvame suureks ja meil tulevad elus omad väiksemad ja suuremad mured, aga emad jäävad meie jaoks alati kõige tähtsamaiks, isegi siis, kui me ei oska alati neile seda meelde tuletada.
Ema kaalukad sõnad
Olen ikka vaadanud, kes minuga samal päeval sünnipäeva tähistavad. Kunstnik Evald Okasel oli minuga samal päeval sünnipäev. Kui Evald Okas oli juba päris vana mees, küsiti temalt, kust võttis ta elus jõudu, et saada nii kuulsaks kunstnikuks ja oma annet välja arendada, ning tema vastas:
„Aga minu ema ütles seda mulle juba lapsena, et mul on kunstnikuna annet, ja nii ma siis tegingi! Ma ei vajanud oma ande teemal enam üle küsimist, sest ema oli seda mulle öelnud.”
Ka minuga on veidi sarnane lugu, sest juba lapsena ütles ema mulle midagi väga tähtsat ja see pole mul meelest läinud. Kui elus on väga vaja olnud, siis on ema sõnad mulle ikka meenunud. Vahel mõtlen ma emadele veidi laiemalt ja siis meenub üks laste muinasjutt jänkuemast ja tema poegadest.
Jänkuema oli poegadele valmis kõik ära andma ja kui midagi praktilist (isa mõõka, kilpi, turvist) enam polnud anda, aga ikka oli vaja veel väike poeg sõjateele saata, siis andis ta poisile kõrva taha memme musi.
Ja selles loos võitis just see memme musiga poiss suure halli hundi. Kui relvi hunt tundis, siis memme musist kõrva taga oli ta elus ilma jäänud, ja nii oligi suur kuri hunt jänku vastu relvitu. Nii ongi elus üldse. Edukad on ja jõuavad kaugele need, kellele nende emad on eluteele kaasa pannud mingi vajaliku sõnumi, mis nende lapsi elus edasi viib. Ja väga hea, kui on veel kaasa antud soe memme musi, sest just see viimane võibki olla vahel kõige tugevam toetus meie elus, kui muu ära võetakse.
Üks minu õpetajaid Leo Leesment elas vangilaagrid Siberis üle, sest temal oli kaasas ilus mälestus Pariisist. Ja kui kriminaalkurjategijad temalt vangilaagris isegi püksinööbid jõuga ära võtsid, siis seda mälestust ei saanud keegi temalt võtta. Nii ta saigi end kaitsta keset lund, nälga ja külma just nii, et lahkus seal selles kurjuses enesekaitseks oma ilusasse mälestusse.
Ema on oluline igas kultuuris
Mul on olnud elus võimalus suhelda inimestega erinevatest kultuuridest, kus oleks nagu erinev suhtumine vanematesse. Kuid täna tundub mulle, et olgu meie silmale üks või teine kultuur ema- või isakeskne, tegelikult on nad kõik ühes sarnased. Mõnel pool tänavad lapsed ja lapselapsed pereisa, et ta leidis oma lastele toreda ema, emale orienteeritud kultuurides tänavad aga lapsed ema, et ta oskas saada toreda mehe naiseks, kes andis võimaluse neil ilmale tulla ning oli neile kõigile kaitsjaks, et nad saaksid suureks kasvada.
Mina olen uhke, et ema oli alati vapralt minu isa juures kogu tema eluteel. Olen alati austusega vaadanud neid emasid, kes oskavad oma lastele luua selle peretunde ka ajal, kui näiteks isa peab olema eemal. Olulisim pole mitte füüsiline kohalolek päriselt, vaid lapsele on oluline ka äratundmine, et kui ema on praegu nende juures ja isa ongi hetkel eemal, siis on ta ikka olemas ning seega on maailmas olemas kord, mis laseb lapsel rahulikult kasvada. Loen vahel üle dr. Mai Maddissoni koostatud raamatut Saksamaal DP-laagrites olnute mälestustest. Elus said hakkama need, kellele emad oskasid lastele toeks olla. Laps vajab kasvamiseks kindlustunnet, siis on ka muud mured kergemini ületatavad. Kindlustunne tekib peretundest.
Soovin ilusat lähenevat emadepäeva meie emadele, kes on meile memme musi ellu kaasa pannud. Me kanname seda endaga alati kaasas ja anname ehk oma lähedastele samuti kaasa selle sooja musi, kui on meie kord seda teha. Vaatan täna juba oma lapselapsi ja mul küll tunne, et neil kõigil on memme musi kõrva taga. Ja minu hing rõõmustab selle üle väga.
Emadepäev ilusal kevadkuul on ilus päev, kui me kõik saame oma emadele end meelde tuletada. Seega ütlen minagi: tänan, ema, nende salasõnade eest ja memme musi eest, mis sa mulle ellu kaasa andsid!
PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane
