Maakonna ühel tuntumal firmal Moreen OÜ-l täitus 26. jaanuaril juba 20. tegevusaasta. „Meie firma sündis ajal, kui kätte oli jõudnud esimene masuaeg,” meenutab Moreeni juhataja Juss Maurer. „Sealt alates oleme oma tegevust laiendanud ning firmat arendanud. Kõik toimib hästi, sest kui sul on firmas head mehed, ja meil nad on, siis töö laabub.”
„Julgen küll rinna kummi ajada ja öelda, et Jõgevamaal on mul üks parimaid punte. Mul ei ole kunagi selle 20 aasta jooksul olnud nii head meeskonda kui praegu. Sellised mehed nagu höövlijuht Allan Paalo, autojuht Valdis Mänd, ekskavaatorijuht Andres Pärn, purustusmasina operaator Tanel Schleigel ja teised. Arvan, et paljudest nendest tasuks ajalehes juttu teha, kuid Vooremaa pole vist nii ruumikas, et kõik nimed siia ära mahuksid,” ütleb Maurer uhkusega.
Tema sõnul on nende tugevus ka perefirmas. „Perefirma on hea eelkõige seetõttu, et usaldus selles on 100 protsenti. Kõik on kontrolli all ja otsustamisprotsess on alati kiirem ja lihtsam,” tõdeb firma juhataja.
Moreen OÜ tugevust tõendab ilmekalt fakt, et eelmisel aastal tasus firma riiklikke makse üle miljoni euro (1 053 762), millest enamat suutsid maksuameti andmetel Jõgeva maakonnas vaid viis ettevõtet.
Moreen alustas 1998. aastal. „Tegelikult said mõtted alguse juba 1997, mil ma veel teedevalitsuses töötasin. Siimustis oli siis teedevalitsuse abitootmisettevõte, kus purustati kruusa, tehti bituumenit jne. Aga siis oli selge, et riigil pole mõtet tegeleda tootmisega, vaid pigem teede hooldusega. Toonane teedevalitsuse juhataja Kuno Männik tegi vastava ettepaneku jätkata iseseisvalt. Olime Eestis vist esimesed, kes erastamisagentuuri kaudu sellise tootmise omandasid. Selleks oli vaja äriplaan kirjutada, hind pakkuda. See oli esimese masu aeg ja kõik olid sellest nii ehmunud, et pakkujaid tuli vaid kaks. Lisaks meile veel üks firma Tallinnast,” meenutab Maurer algust.
Pidev areng läbi aastate
„Läks nii, et meil õnnestus võita, ja nii me kaheksa mehega siin Siimustis alustasime. Mul oli kohustus inimesi vähemalt kolm aastat tööl hoida, kuid tegelikkus oli vastupidine, hakkasin töömehi hoopis juurde võtma. Nii et säilis töö, töötajad jäid alles, tootmine läks edasi ja hakkas arenema. Praegu on meil töölisi 42, kuid see arv aasta lõikes muutub, sest suvel võtame tavaliselt inimesi juurde.”
Juss Maurer ütleb, et nende kontseptsioon on algusest peale veidi teisem olnud. „Suutsime kohe alguses ette näha, et tulevik kuulub neile, kellel on karjäär, kellel on materjal. Ning seda võimalikult erinevates kohtades. Materjali omamisega on sul juba suur eelis võita hankeid. On see siis RMK metsatee ehitus või materjali vedamine riigiteele või trassile. Materjali olemasolu võimaldab teha soodsaid pakkumusi. Me nägime seda kakskümmend aastat tagasi läbi ja tänu sellele oleme ka edasi arenenud.”
Rääkides Moreeni omanduses olevatest karjääridest, ütleb Maurer, et nende arv ei ole püsiv. Näiteks Siimustis on neil kokku üks suur karjäär, mis tegelikult koosneb viiele-kuuele kinnistule rajatud karjääridest ja kõik need on tegelikult erinevad.
„Meil on kaks paekarjääri, üks neist Pajusis Sopimetsas ja teine Saaremaal. Liiva- ja kruusakarjääre on ka mitmel pool. Üks on Rakvere külje all Männikväljal, siis on Jõgeva – Mustvee vahel mitmeid karjääre: Kõnnu juures, Näduveres, Reastveres.”
Rääkides liiva ja kruusa kvaliteedist, siis teedeehituse nõudmised on liiva suhtes viimasel ajal nii kõrgeks läinud, et vaid suhteliselt vähestest karjääridest tulev liiv vastab seatud nõuetele. Seda just dreenitavuse, vee läbilaskmise osas. Enamik liiva on nii savikas, et ei anna vajalikku filtratsiooni välja. Põhjuseks liigne peeneteralisus või on siis saviosakesi liiga palju. Ehk maakeeli öeldes: liiv ei lase piisavalt vett läbi.
Rääkides hea kruusa ja liiva varudest, on ehitus- ja täiteliiva ning ehituskruusa Moreenil kokku 2,44 miljonit kuupmeteetrit. „Olemasolevast liivavarust jätkub praeguse kasutamise juures paarikümneks aasaks,“ ütleb firma tegevjuht Märt Maurer.
„Need mahud on meil avatud karjääridega kaetud. See ei tähenda, et meil ei oleks tagataskus potentsiaalseid, uurimata alasid. Arvan, et teine sellises suurusjärgus varu on meil veel olemas. Kaua see kogus vastu peab, sõltub juba ehitusprojektidest, mida riik tellib, sest suurim tellija on ikka Eesti riik,” täiendab Juss Maurer.
Tema sõnul on ettevõtlus nagu linnukese elu oksa peal. „Kunagi ei tea ette, mis homne toob. Sa ei tea, kas homme tuleb uus riigihange või kas sa selle üldse võidad. Ei ole lihtne teha ühte pakkumust, mis võidab. Pakkumused koostavad Märt Maurer ja projektijuht Arvi Spelman. See info, mis neil kokku tuleb panna ja klapitada, on täielik Exceli tabel, et õige number kätte saada.”
Raud teeb firma kalliks
Samuti pea 20 aastat Moreenis töötanud Spelman lisab, et nende talved on töömahukad olnud tänu RMK-le, kes ehitab metsateid. „Me oleme neid pakkumusi võitnud. Suvel ehitatakse meie alltöövõtja poolt valmis muldkeha ja meie siis talvel jätkame ehitusega. Geotekstiil muldkehale, siis liivapadi ja lõpuks purustatud kruus peale. Kihi paksus peab olema vähemalt 40 sentimeetrit,“ kirjeldab Spelman.
Kakskümmend aastat oma firmat ehitanud Maurer tunnistab, et teda teeb kurvaks, kui Eesti firmad müüakse maha välismaalastele. Eriti kui seda teevad isamaalised mehed. „Aga raha teeb imet. Meil sellist mõtet pole olnud ja ka pakkumist ei ole tehtud, sest meie firma on selleks liiga kallis.”
Maurer kinnitab, et Moreenil hinda ei ole, õigemini on see väga kallis. Hinna löövad lakke investeeringud tehnikasse. Üks purustaja maksab 400 000 ja neid on kolm tükki. Lisaks üle kümne ekskavaatori, mille hind 100 000. Ja veel üle kümne frontaallaaduri, mille hind 200 000 ringis. Kõik see kokku viibki koguhinna üles. Rääkimata maardlatest, mille alla on raha aastateks kinni pandud.
„Nii et raud teeb meie firma kalliks, lisaks materjalivarud. Meid ei saa osta juba sellepärast, et keegi ei taha suurt raha aastateks maardlate alla kinni panna,” lisab Maurer.
„Möödunud aastal investeerisime firmasse ligi miljoni, 920 000. Ja tegelikult ei saagi nagu aru, kuhu me selle raha panime. Usun, et omavahenditest pole vist maakonnas keegi nii palju investeerinud. Seda just ilma laenurahata.
Meie ei ole aga laenuraha kasutanud. Elame ja laiendame firmat ainult siis, kui meil endal on raha olemas. Pankade raha pole meil kunagi vaja läinud, see on minu poliitika. Sest tahan öösiti rahulikult magada ja talumehe kombel end kindlalt tunda.”
Juss Maurer toob näite, et kui mõned maardlaid omavad firmad majandavad ennast vaid varusid müües, ise midagi tegemata, siis Moreen seda ei tee.
„Ma ei saa nii teha juba oma väärt meeste pärast, pakkudes neile tööd. Nad saavad alati kindlal kuupäeval oma palga kätte. See on nagu omamoodi missioon, ja see on hea tunne.”
TIIT LÄÄNE
