Igapäevatööna treenib Aivo Normak meile tuntud medalilootusi kergejõustikus. Pärast treenerite kõige kiiremat tööaega ehk suve soovis ta end aga lõdvaks lasta ja võtta üksi ette enam kui viiesaja kilomeetri pikkune jalgrattaretk hilissuvisel Eestimaal, trotsides vihma, kurje koeri ja väsimust ning nautides samal ajal ilusat loodust ja linnakärast eemal olemist.
Kust tuli idee võtta ratas ja sõita 600 kilomeetrit läbi Eestimaa?
See on nagu puhkuse eest. Ma ei saa end muud moodi välja lülitada sellest linnakärast, kui pean üksinda kusagile metsa minema.
Mobiiltelefon oli kaasas või jätsid selle koju?
Telefon oli ikka kaasas, et kui midagi väga vaja rääkida, siis saab mind kätte. Siiski ütlesin kolleegidele ja ülemustele, et mind neli päeva ei ole ja neil ei ole mõtet mind telefonitsi taga ajada. Pereliikmed siiski teadsid, kus asun ja mida teen.
Kuidas perekond Sinu retkeideesse suhtus?
Pere arvamus sellest oli minu jaoks äärmiselt oluline, nimelt on mul pooleaastane laps kodus.
Mille järgi retke marsruudi valisid?
Peaasjalikult valisin marsruudi ööbimiskohtade järgi. Panin enam-vähem paika teekonna, mille soovisin nelja päevaga läbida, siis ööbimiskohad ja nende järgi hakkasin kaardil marsruuti joonistama. Pärast marsruudi paikapanemist selgus, et see näeb kaardil välja südamekujuline. Siiski ei olnud see minu poolt taotluslik, kuigi osalt on ikka motiveerivam sõita mööda südamekujulist marsruuti kui niisama mingit 500-600 kilomeetrit.
Tegid Sa selleks matkaks ka mingeid ettevalmistusi?
Füüsiliselt mingeid suuri ettevalmistusi ei teinud. Ratas käis küll tehnikute juures ja sai täishoolduse. Kusjuures see ratas on mul olnud kaks aastat ja tema senine läbisõit enne seda matka oli ka 600 kilomeetrit. Ratas ise on täiesti tavaline, nagu igal teisel eestlasel. Käisin eelnevalt arsti juures konsultatsioonil, kaasa sai varutud mitmesuguseid spordijooke ja mineraalaineid.
Nii et mingit füüsilisi treeninguid Sa enne retke üldse ette ei võtnud?
Ei. Ise treenisin viimati talvel suusatades. Pole vahepeal üldse trenni teinud, aega ei ole olnud. Rahvaspordiüritustelt olen osa võtnud, tõsisemalt miskit. Pärast tippspordiga lõpetamist pole eriti tihti ise treenida saanud.
Kui pikalt Sa ise tippsporti tegid?
No hinnanguliselt 22. eluaastani.
Miks see pooleli jäi?
Peaasjalikult selle pärast, et perre sündis laps. Oli tarvis peret üleval pidama hakata.
Tuleme selle rattaretke juurde tagasi. Kuidas Sul retkepäevad sujusid, mitu kilomeetrit päevas läbisid?
<p />
Esimesel päeval sõitsin 115 km, siis 141 km, kolmandal 82 km, neljandal 122 km ja viiendal 65 km. Kokku tegi see 536 km. Päevad olid mul umbes kümme tundi pikad. Teisel retkepäeval veetsin sellest ajast kaheksa tundi ratta seljas.
Kas retke ajal väsimust ja seetõttu ka loobumismõtteid ei tulnud?
Teine päev oli kõige väsitavam. See oli distantsi poolest ka kõige pikem päev ja suhteliselt retke alguses, seega polnud organism veel koormusega nii kenasti toime tulnud. Samas väsitas ka üks korralik ja mõttetu spurt.
Mille pärast spurtima pidid?
Mind ajas üks koer taga. Tegelikult ma arvan, et kui ma oleks seisma jäänud, siis ta poleks vist midagi teinud, aga ei hakanud proovima ka. Samas üsna laisk koer oli: kui ta oleks ikka rünnata tahtnud, oleks ta jooksnud oluliselt kiiremini ja pikemalt.
Kas retkel tuli veel midagi ootamatut ette?
Ühel metsavahelisel teel nägin päris suurt rästikut end päikese käes soojendamas. Mulle need ussid väga ei meeldi. Ta küll midagi ei teinud, ei rünnanud, aga ma ei tundnud end antud olukorras väga turvaliselt.
Retke kahel viimasel päeval oli ilm üsna vihmane ja tuuline. Kuidas heitliku ilmaga toime tulid?
Noh, ei olnud viga. Vihm muutis kruusateedel sõitmise pisut ebamugavaks ja kolmandal päeval oli üsna kõva vastutuul, mis segas, kuid ei midagi erilist.
Kuidas füüsis retkele vastu pidas?
Pärast teist päeva olid lihased ja kondid ikka kanged, magasin üsna kehvasti. Ka kolmandal ja neljandal päeval polnud lihased kõige paremas seisukorras, andsid tunda, kuid mitte enam olulisel määral. Olin oma ööbimiskohad sättinud sõprade-tuttavate juurde. Telgi kaasavedamine oleks olnud liig ja nii sain ka normaalselt voodis magada. Telgis oleks see olemine veel ebamugavam olnud. See olnuks minu jaoks liiga ekstreemne. Arvutasin kokku, et teisel retkepäeval kulutasin ma veidi üle viie tuhande kilokalori, mis on ühe tavalise inimese viie päeva trenninorm. Pikima retkepäeva õhtul Laiuse mäel, kui ööbimiskohta oli jäänud veidi üle kümne kilomeetri, pidasin ratta kinni, nautisin vaadet ja sõin ära tol päeval teise halvaa. Kusjuures halvaa toiteväärtus on sedavõrd kõrge, et katab inimese terve päeva energiavajaduse.
Kas Sul oli terveks retkeks oma söök kaasas?
Ei. Need mineraalid ja spordijoogid ning muud ködinad on tegelikult liiga imalad ja lõpuks hakkavad vastu, kui ainult neid süüa. Mul vedas, sest igas ööbimiskohas sain ma korraliku õhtu- ja hommikusöögi. Lõuna ajal ma mingit söögikohta otsima ei hakanud, siis sõin kaasas olevaid asju, halvaad ja muud energia taastamiseks vajalikku.
Mainisid, et üle viiesaja kilomeetrine retk oli sulle puhkuseks. Kas olid samal seisukohal ka pärast retkelt naasmist?
Mul oli selle viie päeva jooksul palju aega mõtiskleda ja Eestima ilusat loodust nautida. Nii kummaline, kui see ka ei tundu, olin koju jõudes värskem kui retkele minnes.
Aivo Normaku CV
Sünniaeg ja koht: 19.08.1978, Rakvere
Haridustee:
1985 – 1996 Kadrina Keskkool
1997 – 2001 Tartu Ülikool, BSc sporditeaduste ja spordijuhtimise erialal
2001 – 2003 Tartu Ülikool, Sporditeaduste eriala, kehalise kasvatuse ja terviseõpetuse õpetajakoolitus.
Töökohad:
Eesti Kergejõustikuliit peatreener 2005 – …
Vabakutseline teivashüppetreener 2001 – …
KVÜÕA Kõrgem Sõjakool spordiinstruktor 2001 – 2005
Tartu Spordikool Kalev 1999-2001
Forseliuse Gümnaasium 1998-2001
Tartu Ülikool 1996-1998
Normaku hoolealused läbi aegade:
Lea Saapar — mitmekordne naiste Eesti teivashüppe meister
Aigar Kukk— kümnevõistleja
Eigo Siimu — mitmekordne Eesti meister teivashüppes
Andres Raja — kümnevõistleja
Mikk Pahapill — kümnevõistleja
Mikk-Mihkel Arro — kümnevõistleja
Lapsed:
8-aastane Ramses ja 6-kuune Magnus
i
EILI KOITLA
