Möödunud nädalavahetusel toimus Jõgeval suupilli-, akordioni- ja lõõtspillifestival, kust ei puudunud näitleja Elmar Trink, kes ise mängib Piccolo ansamblis.
Kohtume Tringiga Jõgeva kultuurikeskuse teisel korrusel lõunasel ajal, mil muusikud harjutavad õhtuseks suureks festivali lõppkontserdiks. Veel enne meie intervjuud julgustas Elmar Trink kuulajaid vabal laval üles astunud muusikutele julgelt plaksutama. „Ma tean, et iga plaksutus toob taevast raha. Plaksutage elus kõvasti,” julgustas ta tagasihoidlikke eestlasi oma emotsioone väljendama.
Te ei ela enam ammu Jõgevamaal?
„Jah, pärast seda, kui ma Tallinna kooli läksin. Minu kodukoht oli Tabivere vallas Koogi külas. Selline väike mõnus küla oma kultuuri ja väga aktiivse kultuurieluga. Pärast Puurmani keskkooli lõpetamist läksin kõigepealt Tartusse, õppisin aasta Tartu ülikoolis geoloogiat, sest lavakasse polnud vastuvõttu ning et mitte sõjaväkke minna, otsustasin õppida. Tartus tegin üliõpilasteatrit, Puurmani koolis bändi. 1978 sain lavakunstikateedrisse sisse, kohe Aarne Üksküla kursusele, lõpetasin selle aastal 1982. Ja siis oli valik, kuhu edasi tööle minna. Kuna olin siis juba abielumees, tahtsin korterit saada. Tartus ei olnud midagi pakkuda, Tallinnas ka mitte, ja Pärnust pakuti kahetoalist korterit. Endla teatris oli peanäitejuhiks Ingo Normet, kellega mul oli koostöö juba olemas ja kellel oli selge visioon, millistes rollides ta mind näeb. Loomulikult kolisin siis Pärnusse ja sinna ma olen jäänud.“
Olete plaaninud kunagi ka Jõgevamaale tagasi tulla?
„Siin ei ole kutselist teatrit (naerab). Praegu ma ei olegi enam teatris, vaid vabakutseline. Elu on Pärnus sisse seatud ja olen pärnakas. Kodukandis ka kedagi ei ole, isakodus elavad teised inimesed. Õde elas mul Koogil, aga tema elab nüüd Tartus. Vend ja õde elavad Tabiveres, siiakanti on vahepeal asja küll, paar korda aastas satun külla.“
Kuidas muusikani jõudsite?
„Kõik sai alguse Puurmani koolist, meil oli klassis lausa kaks bändi. Alguses laulsin ja siis õppisin kitarri mängima. Muusikalist eriharidust mul ei ole. Meil oli suur pere ja isa ainsana töötas, seega polnud mul võimalik Jõgevale muusikakooli tulla. Isa arvas samuti, et ei ole perspektiivi. Aeg oli niisugune, et maapoistest, mis neist said: traktoristid ja joodikud. Isa kiuste on mul konservatooriumi diplom, seda küll näitleja erialal. Kas ma nüüd oskan pilli mängida, see on iseküsimus, võib-olla ma olen rohkem näitleja, petan ära (naerab). Tegelikult on pillimäng ja laul mind kogu elu saatnud ja suupilli juurde tõi mind Feliks Kark, kellega olime Endla teatris kolleegid. Tema kutsus 9. novembril aastal 1996 suupillimängust huvitatud mehed kokku. Kokku sai 18 meest, kes hakkasid kohe lugusid tegema. Suupilli puhul on hea, kui keegi saab seda muusikat saata ka.
Mäletan, et jõulude paiku tuli Feliks minu juurde jutuga, et neil tuleb kontsert, kas ma ei tahaks klubisse astuda. Ma ütlesin, et mina ei oska suupilli mängida ja ei hakka ka mitte kunagi mängima. Klubi reegel oli niisugune, et sinna saab ainult siis, kui suupilli mängid. Feliks ütles, et teeme sulle erandi, tule klubisse, sa ei pea suupilli mängima. Tegime jõulukontserdi ära, ma saatsin neid kitarril ning mind võeti suupilliklubi liikmeks. Hiljem tekkis Piccolo Kvintett, kus oli tuuba, kitarr, bandžo ja suupillid. Käisime kvintetiga mööda Euroopat, tegime Soomele ja kogu Läänemerele ringi peale. Saksamaa festivalil paar aastat hiljem kohtusime Euroopa tippudega, kes küsisid meilt, et kuulge, miks te selliste pillidega mängite. Seal tutvusime akordsuupilli ja bass-suupilliga ja saime üldse teada, missugused suupillid veel olemas on Me polnud selliseid instrumente isegi iial näinud.
Aastal 2000, aastavahetuseks saime kingituse Saksamaa kuulsalt Picca trio bändilt, kes saatis meile oma kasutatud akordsuupilli ja basspilli ja meie kvintett hakkas siis ainult suupillidega esinema. 1997. aastast alates oli Pärnus toimunud viis rahvusvahelist suupillipäeva, kus mängijad said kokku. Tollane International Harmonica Organisationi president soomlane Pennti Varkila tegi mulle ettepaneku, et võiks hakata Pärnus korraldama mitmepäevast suupillifestivali. Kuna mul polnud tol hetkel palju tööd, olin teatrist vabakutseline ning ajasin oma äriasju, otsustasin selle korraldamise enda peale võtta.
Olen nüüd festivali direktor olnud 17 aastat. Algul oli ürituse nimi Baltic-Nordic Harmonica Festival koos suupillikonkursiga, nüüd on suupillifestival saanud Pärnu Harmonica festivaliks koos lõõtspillidega. Meil on olnud kõigilt kontinentidelt mängijaid. Sellel aastal on samuti väga uhked nimed esindatud. Tulge 5.-9. juulini Pärnusse kuulama, üks lisakontsert on Tallinnas ka.“
Kuidas hindate noorte huvi suupilli ja akordioni vastu?
„Akordioni mängitakse küll, sest seda õpetatakse muusikakoolis. Meil on olemas suupillikursused, mõni üksik muusikakool on proovinud seda õpetada. Ilmar Tõnisson on välja antud suurepärase eestikeelse suupilliõpiku, mille abil saab ka ise õppida. Oleme mingil määral seda seemet külvanud ja on olnud väga andekaid noori, aga nad on läinud hiljem mingit muud instrumenti mängima. Näiteks Saksamaal ja Austrias, eriti Austrias ja Hollandis on suupill tihtipeale esimene instrument koolis, mille laps kätte saab. Meil Eestis õpetati vahepeal plokkflöödi mängimist, nüüd on proovitud ka okariinide peal mängida. Ega see lapsel lihtne pole tabada oma väikeste sõrmedega õiget augukest pillil ja seda kinni suruda. Tegelikult on suupill on palju lihtsam: ühe ava peal on kaks kõrvuti asetsevat nooti ja nelja ava peal saab terve oktavi ära mängida. See võiks ka meil olla esimene pill, millega lapsed koolis alustavad, sest see on kerge, ühtlasi aitab kergelt nooti tabada ja nooti lugema õpetada. Me ei ole suutnud veel selgeks teha, kui geniaalselt lihtne see on. Näiteks meie klubis on väga eakad mehed, kes on tulnud klubisse ja aasta jooksul noodist mängima õppinud. Kui tänapäeva muusikat või näiteks filmimuusikat kuulata, siis julgen öelda, et 80 protsendis neist kuuleb ikka suupillimängu. Suupill annab enesega oleku tunnetuse.“
Kui palju kuulate just tänapäevast muusikat või filmimuusikat?
„Küllaltki vähe. Suupillimuusikat muidugi, eriti uuemat muusikat, infovahetus käib ja ma pean kätt hoidma sellel pulsil. Suupilli mängitakse kõigis stiilides: mängitakse klassikast, sümfooniaorkestritega koos, muidugi kõik kantrilood, palju jazzi. Mängitakse bluesi ja soft bluesi, rahvamuusikat ja teisi muusikastiile saab mängida, isegi hiphoppi.“
Mida suupill mängijale pakub?
„Suupill on väga tervislik pill, kopsud ja süda saavad hea koormuse. Lisaks muusikaline elamus enesele ja teistele. Suupilli kasutatakse ka muusikateraapias, Parkinsoni tõve ja südamehaiguste puhul.“
Alles eile (20. aprillil – toim) lahkus 28-aastane Rootsi muusik ja produtsent. Kas muusika annab või võtab rohkem?
„Eks see oleneb muusikastiilist, mida viljeleda. On ju olemas 27-aastaste klubi. Eks oleneb, mis on mängu kõrgus, igaüks valib ise, kui kaugele ta jõuda soovib. Olles tippude tipp, tulebki arvestada veel tuhande riskiga, mis sinna juurde kuuluvad. Eks see ole depressiivne töö, mida kõrgemal oled, seda kõrgemalt ka kukud. Mina olen rohkem asjaarmastaja, kui kutsutakse esinema, siis võtan kolleegid kaasa ja lähen. Tingimata annab ta rohkem, muusika tegemine on üsna mõistlik ajaveetmisevorm võrreldes näiteks teleriga. Selle kõrvale saab panna vaid lugemise, aga see on üsna passiivne tegevus.“
Kuidas praeguse teatri olukorda Eestis hindate?
„Ega see paha ei ole. On tekkinud ideaalne situatsioon, kus näitlejate pakkumine on suurem, kui neid tarvitada saab, on tekkinud näitlejate vaba turg. Ma ütleks selle kohta kadunud kolleegi Juhan Viidingu sõnadega: „Konkurents on tore asi, konkurentsis jäävad ellu kõige tugevamad, aga kas ka kõige andekamad?!““
Kuidas teatrisse NO99 suhtute?
„Väga hästi. Ene-Liis Semperit ja Tiit Ojasood tunnen hästi ja see, mida nad on pakkunud, on huvitav, sest nad võtavad julgelt teemasid üles. NO teeb säärast brechtilikku teatrit, sellist plakatlikku teatrit. Ma ei ole muidugi kõiki lavastusi näinud, aga mulle meeldib, et nad on julged, ja ega teistmoodi ei saagi. Sa pead oma idee ja mõttega välja tulema ja kõigile ei saagi meeldida, see ongi kunstis niimoodi.“
Kui tuleks valida, siis kas näitlemine või suupillimäng?
„Neid kaht ei saa võrrelda. Näitlemine on natuke vale sõna eesti keeles, see oleks nagu millegi näitamine. Inglise keeles on sõna actor, tegutseja, sa lihtsalt pead tegutsema laval, mitte ennast näitama. Õige tegutsemine, kui räägime näitleja puhul, ongi teater. Õige teater on see, kui sul on rahulikult aega proovi teha, otsida ja kinnistada ja siis tuleb tulemus. See on ka muusikas nii: tuleb enne palju harjutada, mida rohkem harjutad, seda paremini tuleb ka välja. Tänapäeval, kui näitlejaid vaadata, on tohutult seriaale, aga seal ei ole ju aega harjutada. Ma olen rohkem teatrist kui seriaalist elamusi saanud.“
Kas näitleja peaks olema ühiskonnas aktiivne?
„Näitleja on alati ühiskonnas aktiivne, sest ta loob kaasaega, ta on ajastu peegel. Võib-olla see ongi ajastu märk, et kõik on pealiskaudne, sest pole aega süveneda. Näitlejal tulebki olla aktiivne kodanik, sest kust muidu tulevad iroonia, kujundid. Peab olema julge inimene, sest see on julgete inimeste amet.“
Näitleja peaks siis ühiskonnakriitilistel teemadel näiteks meedias sõna võtma?
„Näitleja peab laval toimetama, mitte meedias. Samas, miks mitte, kui on olemas kindel sõnum. Meil on mõned inimesed, kes on sõna võtnud ja keda peetakse nüüd arvamusliidriteks, Mari-Liis Lill näiteks. Loen Rein Veidemanni ja Maarja Vaino artikleid. Ma võin nendega nõustuda või mitte, aga see on intelligendi seisukoht. Mul on hea meel, kui kirjutavad oma ala asjatundjad. Näiteks tänases (21.04.2018- toim) Postimehes oli suurepärane artikkel ühelt ökoloogilt, kes tegi puust ja punaseks selgeks, miks ei ole vaja uurida, kas saab Emajõele ehitada seda suurt vabrikut.“
Olete üksjagu sporti teinud.
„Nooruses on kõike tehtud. Toona töötas Jõgeval spordikool ka Puurmanis, sain sealt kümnevõistleja ettevalmistuse, aga mulle sobisid pikemad jooksudistantsid. Eks mul olid siis ka head konkurendid. Praegu, kui õnnestub, siis kaks korda nädalas püüan palli mängida ja ka jalgrattaga sõita. Tegin täna hommikulgi tiiru. Teed oma 7-10 kilomeetrit hommikul ära, siis on mõte selge ja kopsud puhtad.“
Oma igapäevatööd teete praegu Lydia Koidula muuseumis Pärnus?
„Jah. Kui noorem poeg 2008. aastal ülikooli õppima läks, siis abikaasa palus, et ma lõpetaksin selle ringisõitmise. Tegin mitmeid projekte ja Vana Baskini teatriga oli palju ringisõitmist, lisaks käisin äriasjade tõttu tihti Riias. Hakkasin otsima palju rahulikumat tööd ja kuna mul oli visioon Pärnu muuseumi ja Lydia Koidula muuseumi arenguga ja sinna oli vaja arendusjuhti, võtsin väljakutse vastu. Praegu on meil Pärnus uus muuseumihoone kontserdimaja kõrval ja kui see valmis sai ja töö käima läks, siis minu uus ülesanne oli Koidula muuseum. Oleme viie aasta jooksul jõudnud nii kaugele, et meil on projektid valmis muuseumihoone renoveerimiseks ja praegu käib projekt ekspositsiooni uuendamiseks. Tahame teha ka projekti, et muuta Koidula muuseumi õueala vaba aja veetmise kohaks. See on praegu üsna mahajäetud koht. Muuseumis mängisime neli aastat Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetust koos Kaili Viidasega, kes möödunud aastal lavastas Koidula aeda Endla teatri etenduse „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“, mille peaosas on Ago Anderson, kes võitis, muide, parima meesnäitleja tiitli naise osatäitmise eest. Seda etendust näeb sellel suvel jälle. Tänavu on ka Koidula 175. sünniaastapäev ja tahame suuremalt tähistada ja korraldada piduliku õhtu. Järgmisel aastal on Jannseni 200. Selle puhul kuluks tema koduaeda üks laululava ära, oli ta ju laulupidude isa.”
Kuidas vaba aega veedate?
„Mulle meeldib magada. Mul on suur koduaed, see võtab oma aja. Lastelastega püüan ikka palju tegeleda. Muidugi lugeda püüan ka, aga selleks jääb aina vähem aega.”
Mis oli viimane raamat, mida lugesite?
„Loen praegu Valdur Mikita „Lindvistikat”. Mul on „Lingvistika“ loetud, aga „Lindvistika“ meeldib mulle isegi rohkem. Ja apteeker Melchiori lood seisavad ka kapi peal.”
Elmar Trink
Sündinud 1. septembril 1959 Jõgeva rajoonis Koogi külas
Lõpetas 1977 Puurmani keskkooli, õppis 1977-78 Tartu Riiklikus Ülikoolis geoloogiat, lõpetas 1982 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri.
Töötanud 1982-1998 Endla teatris, hiljem vabakutseline, teinud ka lavastusi.
Asutas 1984 Pärnu kooliteatri ja juhendas seda aastani 1988 (aastast 1985 koos Aare Laanemetsaga).
Suupilliklubi Piccolo asutajaliige (1996).
Juhtinud aastast 2002 Pärnu Harmonica Festivali.
2008. aastast ühtlasi Pärnu muuseumi projektijuht ja Lydia Koidula memoriaalmuuseumi juhataja.
Mänginud filmides „Vana mees tahab koju” 1991
„Vene sõber” ja „Hüsteeria” 1993,
„Malev“ 2005
KERTTU-KADI VANAMB
