Ei ole saladus, et üheks Eesti hariduse võtmeprobleemiks on õpetajate järelkasv. Nägin hiljuti ise lähedalt, kui raske on meie hariduspealinnas Tartus leida eesti keele õpetajat. Teisalt on tänastest matemaatikaõpetajatest kolmesajal vanust üle kuuekümne, kuid aastas lisanduvate sama aine õpetajate arvu on enamasti võimalik ühe käe sõrmedel üles lugeda. Küllap peituvad põhjused nii palgas kui koormuses, kuid mulle tundub, et õpetaja autoriteet ühiskonnas ja pikaaegselt kujunenud stereotüüpide muutmine on sama olulised küsimused.
Praeguse valitsuse sammud õpetajate autoriteedi suurendamise ja järelkasvuprobleemi leevendamise vallas on igal juhul astutud õiges suunas. Nii on plaanitud tõsta lähiaastatel 100 euro võrra aastas õpetaja palka. Eesmärk jõuda 120 protsendini Eesti keskmisest palgast ei ole paha. Õpetajaid väärtustatakse mitmete ürituste, näiteks Aasta Õpetaja Gala kaudu. Õpetajaametit tutvustab just startinud tore sari „Aita luua homne Eesti“.
Medali teine pool on aegunud stereotüüpide murdmine ja siin valitsus üksi hakkama ei saa. Mulle tundub, et selle raske ülesande lahendamine algab paljuski meie-tundest, mõtlen siin meie-tunnet nii õpetajatel omavahel kui ka õpetajate ja õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate ning õpetajate ja haridusametnike vahel. Mul on hea meel, et pisut teise rõhuasetusega on meie- tunde olulisust rõhutanud ka pedagoogikateadlased.
Võin omast kogemusest kinnitada, kuidas püsiv kokkukuuluvustunne nii oma õpilaste, lapsevanemate kui vilistlastega annab õpetaja ametile uue mõõtme ka väljaspool kooliruume. Olen seda viimastel aastatel korduvalt tunnetanud. Näiteks viibisin läinud suvel endise klassijuhatajana oma õpilase 30 aasta juubelil. Sünnipäeva teemaks olid kaheksakümnendate lavatähed. Mina ütlesin uksel, et olen natuke Demis Roussose nägu ja sellest sissesaamiseks piisas. Usun ja loodan, et meie- tunde loojatena saavad õpetajad ühiskonnas näidata oma ametiga kaasnevat rõõmu ja rahulolu.
Piltlikult rääkides on suur ülesanne murda ühiskonnas stereotüüp õpetajatest kui käske täitvatest ning oma eraldatud maailmas üle jõu käivat tööd tegevatest pöialpoistest. Kaevanduskäikudest valguse kätte tulles võivad õpetajad muutuda hoopis inimhingedest väärtuslikke kalliskive ja mineraale välja toovateks insenerideks-loojateks, kelle sarnasteks paljud noored saada tahaksid. See on väljakutse kõigile hariduse pärast südant valutavatele inimestele.
TOOMAS JÜRGENSTEIN, Riigikogu liige (SDE), staažikas õpetaja
