Piimandusühistu E-Piim juhatuse esimees Jaanus Murakas on pühendanud oma elu just selle piimaühistu ülesehitamisele ning edasiarendamisele. Oluline osa sellest ettevõttest tegutseb Põltsamaal.
Murakase ponnistused on vilja kandnud ning praegu võib E-Piima kindlasti Eesti piimanduse üheks lipulaevaks pidada.
Jaanus Murakas on põline Koeru mees. “Vanasti märgiti sünnikoht küll sünnitusmaja järgi, mis asus Paides,“ rääkis Jaanus Murakas.
Peres kasvas ka vanem vend Margus Murakas, kes on praegu tuntud rallisõitja. “Vend oli suur tehnikafänn. Juba tollel ajal tegutses Koerus kardiklubi, mida mu vend juhtis, ehkki oli ise siis alles koolipoiss. Kohaliku autoremonditehase rahalisel toetusel sai seal isegi kartide ehitamisel käed õliseks tehtud. Autoremonditehase ja kooli koostöö tulemusena eraldati meile selleks otstarbeks tarvilikud ruumid. Just tänu sealsele autoremonditehasele oli tollastele Koeru noortele tehnikaga tegelemine väga tavapärane tegevus. Nii oli võimalus tehasesse toodud remonti vajavate, kuid samas veel sõitmiskõlbulike taksopargi autodega sõiduski kätt proovida. Üldse on nii, et küsides praegustelt keskealistelt või vanematelt inimestelt, mida nad Koerust teavad, siis nimetatakse veel tänaseni kunagist autoremonditehast ja kõrtsi,“ rääkis Murakas.
Aktiivne koolipoiss jõudis kõikjale
Meenutades oma kunagist kooliaega, julges Jaanus Murakas ennast küll aktiivseks hinnata. “Lõin kaasa enam-vähem kõikides koolivälistes ettevõtmistes, oli selleks siis mistahes huvitegevus. Vähemalt maakoolides on vist alati nii olnud, et ühed ja samad lapsed tegelevad enam-vähem kõigega: suudavad üsna hästi õppida, käivad aineolümpiaadidel, teevad sporti, osalevad noorteorganisatsioonide tegevuses, löövad kaasa laulukooris, rahvatantsurühmas, näiteringis.”
Pärast keskkooli ootas kõiki kõrgkooli mittepääsenud noormehi ees teenistus nõukogude armees. “Minu jaoks oli Vene kroonu teenimine ühtpidi vedamine ja teistpidi hoopiski viltu vedamine. Ma teenisin kaks aastat Tapal. Ühest küljest oli toeks teadmine, et kodu on lähedal, teisalt oli väga rumal tunne seetõttu, et sõjaväeosast välja ei saanud,“ meenutas Jaanus Murakas.
Kui armeeteenistus läbi, tuli tõsiselt mõelda, mida oma eluga pihta hakata. Ühelt poolt oli tehnikahuviline noor kokku puutunud masinatega. “Olin võimeline tolleaegse “Volga“ peaaegu osadeks lahti võtma ja uuesti kokku panema. Mõtlesin siis, et eks neid keskpäraseid autoinsenere on juba piisavalt. Nii arvasin, et minust võiks saada keskpärane piimandusinsener. Piimandusega oli Koeru meiereis kokku puutunud ka minu tädi. Ise olin suvistel koolivaheaegadel mõned korrad piimatööstuses võid pakkimas käinud. Nii asusingi tollasesse Õisu Piimandustehnikumi insener-tehnoloogi ametit õppima. Seda küll kaugõppijana.
Läksin Järva-Jaani tsehhi tööle, sest raha mul polnud, kuid elu tahtis sättimist. Ega vanematel samuti polnud mulle oma elu alustamiseks raha kaasa anda. Täisealise inimesena polnud mul sellist mõtetki, et vanemate rahakoti peal oma elu alustada,“ jutustas Jaanus Murakas.
Abikaasaga õppis ta koos Koeru koolis. “Eks ta seal mulle silma hakkas. Juhtus nii, et ta hakkas järjest tihedamini meie juures käima ja saigi kuidagi märkamatult peaaegu meie pere liikmeks,“ tunnistas Jaanus, kelle peres on kasvamas 11-aastane poeg ja juba täisealiseks saanud 18-aastane poeg.
Tuleristsed Järva-Jaani tsehhis
Veel enne Õisu tehnikumi lõpetamist tõestava diplomi kättesaamist tõusis Jaanus Murakas Järva-Jaani meierei reatöötajast tehnoloog-tootmisjuhiks. “Juhtus nii, et minu tööinimesetee algusajaks jõudis kätte tormiliste muutuste aeg koos Eesti taasiseseisvumisega, mis tõi kaasa tohutud muutused igasse eluvaldkonda, sealhulgas piimandusse,” rääkis ta. Muutusega kaasnesid suured raskused koos erastamise ning sellest tulenevate probleemidega. Järva-Jaanis loodi 1993. aastal tollase Järva-Jaani kolhoosi esimehe Arvi Kallakmaa juhtimisel oma piimaühistu.
“Olukord piimanduses oli segane ja ette ennustamatu – piima polnud kuhugi müüa, Vene turg sulgus Eesti piima jaoks, piimatööstused jäid tootjatele võlgu, piima kokkuostuhind oli naeruväärselt madal. Eks piimanduse sisulisest kokkukukkumisest, mis on ju Eesti põllumajanduse vundamendiks, algas põllumajanduse allakäik,“ hindas Murakas.
Vaatamata keerulisele olukorrale, asutati 1993. aastal enne Eesti iseseisvuspäeva tollase Järva-Jaani kolhoosi esimehe Arvi Kallakmaa juhtimisel Järva-Jaani Piimaühistu. “Kallakmaa ja tollane Järva-Jaani tsehhi juhataja Arvo Krabi üritasid siis usinalt tegeleda meierei erastamisega. Kui erastamisprotsessiga alustati 1993. aasta veebruaris, siis tänu nende meeste jõupingutustele suudeti juba 1994. aasta 16. aprillil leping Erastamisagentuuriga allkirjastada. Nii lahutati Paide Piimakombinaadi Järva-Jaani tsehh Paide Piimakombinaadist ning anti üle Järva-Jaani Piimaühistule kümne aasta pikkuse järelmaksu tähtajaga nelja miljoni krooni eest. Võrdlusena tasub siinkohal mainida, et ühistu sisseastumise maksudelt oli ühistu kassasse laekunud 23 000 krooni ja midagi rohkem meil siis polnud,“ meenutas Jaanus Murakas Järva-Jaani Piimaühistu algusaega. Ette rutates tasub mainida, et Järva-Jaani Piimaühistu on praeguse Piimandusühistu E-Piim üks osa.
Ennustused pankrotist osutusid liialduseks
Tegelikult ei alustatud tegevust mitte toimiva firmana, vaid endisest suurettevõttest eraldatud osakonnana. Seetõttu tuli alustada nullist. Ainukese kapitalina olid meil olemas tööstus ja inimesed, kuid organisatsioon kui selline puudus.
Kõigele lisaks tabas raskustes vaevlevat tööstust ränk tagasilöök sealt, kus seda absoluutselt oodata ei osatud. Nimelt oli tollane tsehhi juhataja Arvo Krabi kimpus tervisega ja sattus haiglasse, andes selleks ajaks Jaanus Murakale üle ka tööstust esindava inimese allkirjaõiguse. Paraku ei pöördunudki endine tsehhijuhataja enam oma tööpostile tagasi ja suri 1994. aasta 18. mail. Nii tegi Arvi Kallakmaa Jaanus Murakale ettepaneku Järva-Jaani meierei juhtimine enda õlgadele võtta.
“Asusin selle ettevõtte etteotsa ajal, mille kohta võib öelda, et selgust polnud isegi mitte päeva kaupa, vaid ainult poole päeva kaupa. Suuresti seetõttu, et Paide Piimakombinaadil oli ammu plaan Järva-Jaani meierei sulgeda, polnud emafirma sellesse endisesse tsehhi sentigi investeerinud. Meierei töötas ühest avariist teiseni,“ meenutas Murakas.
Seadmete remondiga tegelevad mehed olid lootusetult üle väsinud – vahel said nad öö esimestel tundidel korraks pikali visata, kui juba tuli telefonikõne, kus meestele teatati, et jälle läheb nende abi tarvis. Pankadelt tööstuse olukorra parandamiseks laenu saada oli võimatu.
“Paar aastat möödusid kui üksainus pikk päev, kus tuli olla pidevalt lahingus. Tolleaegsed piimanduse suurkujud ütlesid siis meedias sageli otse välja, et on vaid nädalate või lähikuude küsimus, mil Järva-Jaani Piimatööstus pankrotiga lõpetab. Küllap nooruse uljusest, entusiasmist ning energiast tulenevalt sai siis hulljulgeid otsuseid langetatud ning praegu uskumatuna tunduvaid tegusidki tehtud. Samas pean tunnistama, et ainult tänu inimeste tohutule pingutusele ja kaasatöötamisele tulime me kõigist raskustest lõpuks ikkagi võitjana välja,“ rääkis Jaanus Murakas.
Oma elu ta tollel ajal õieti elada ei saanudki. Kogu aeg, lisaks enamik puhkepäevi, tuli pühendada tööle. Vahetult enne krooni käibele tulekut 1992. aasta aprillis sündis Muraka perre esimene poeg. “Meil sai teatavasti iga inimene oma rahale ülemineku hetkel veidi alla 10 euro. Euroopas öeldakse, et see pole võimalik. Kuid nii me alustasime. Meie pere sel hetkel oma kahekuuse pojaga. Ma ei taha öelda, et see põlvkond, kes ehitas üles taasiseseisvunud Eesti riigi, oleks mingit erilist aupaistet väärt. Ent ometi on need inimesed korda saatnud midagi sellist, nagu suutsid inimesed sõjajärgsel Saksamaal. Meil polnud oma riigi ülesehitamiseks kapitali ega raha. Selleks kapitaliks sai inimeste aeg, eraelu ja tervis,“ tunnistas Murakas.
Kolm ühistut liitusid
E-piim tekkis kolme endise piimaühistu Põltsamaa, Järva-Jaani ja Haimre piimaühistute ühinemisel 1998. aasta alguses. Jaanus Muraka sõnul sai see koostöö alguse tänu varasemale tihedale koostööle Põltsamaa ja Järva-Jaani piimaühistu vahel. Nii polnud Põltsamaal mõtet enam võid toota, sest seadmete hooldamine osutus juba kulukamaks kui või eest saadav raha.
Nii veeti Põltsamaalt koor Järva-Jaani ja seal valmistati teenustööna Põltsamaale võid.
Mingil ajal aga tekkis Järva-Jaanil üsna palju piimapulbrit, mille ta müüs Põltsamaale. Kahe ettevõtte majandustegevus kasvas Muraka sõnul teatud mõttes kokku.
Suur teene nende kahe ühistu liitumisel oli ka Keskühistul Eesti Piim, kuhu kuulus kümme piimaühistut. “Kõik tööstused, mis Eestis midagi väärt olid, erastati ärimeestele ja väikesed amortiseerunud tsehhid jagati ühistutele. Seda ikka kopsaka raha eest. Kogu tootmine kontsentreerus juba nõukogude perioodil suurematesse keskustesse, millega väikestel ühistutel polnud võimalik konkureerida,” tõdes ta.
Jaanus Muraka elukäik
*Sündinud 1968. aastal Koerus
*Lapsepõlv ja kooliaegki möödus Koerus
*Ema töötas Koeru koolis vene keele ja kirjanduse õpetajana
*Isa oli ametis tollases autoremonditehases vanemmeistrina
*Pärast Koeru Keskkooli lõpetamist oli kaks aastat sõjaväes Tapal
*Asus õppima Õisu Piimandustehnikumi insener-tehnoloogi ametit kaugõppes
*1989. aasta 1. jaanuarist Paide Piimakombinaadi Järva-Jaani tsehhis
*1998. aastal tekkis kolme piimaühistu ühinemisel E-Piim, mille juhatuse esimees ta on
i
TOOMAS REINPÕLD