Vaatamata aja jooksul toimunud mitmetele põigetele avalikku sektorisse, olen olnud hingelt alati pigem väikeettevõtja, keda vahepeal on kutsutud panustama ka riigi või omavalitsuse hüvangusse. See on andnud oskuse hinnata mitmesuguseid protsesse mõlemast vaatenurgast.
Muidugi saaks tihti paremini, aga seda järeldame kahjuks sageli tagantjärele ja kõrvalt vaadates. Kuid üldjuhul tehakse kõike mõlemal pool nii, nagu osatakse, ja kui teinekord ei kuku välja, nagu eeldatud, siis tuleb asju parandada.
Paraku aga juhtub sageli, et kui ongi tehtud vale otsus, siis raiutakse seda edasi, sest ei taheta tunnistada oma eksimust.
Heas mõttes positiivne näide on laialdaselt kajastatud idapiiri ehitamine, kus eksiti numbrite väljakäimisel 2,5-korda, mis tähendas üle 100 miljoni suurust ehituseelarvesuurenemist. Sest poliitikud nõudsid mõne aasta eest vormitäiteks ja planeerimiseks numbrit, andmata asutusele aega sisuga tegeleda.
Seda viga oli vaja ühel hetkel tunnistada, sest vahepeal saadi targemaks. Tutvuti reaalse olukorraga kohapeal ja arvutati uuesti, ilmnes täpsem number ja elu läks edasi. Uus olukord, uus otsus – ja tööle.
Kas eurotoetused on saatanast?
Panna selle eest vastutama hästi hakkama saanud asutuse juht, oleks olnud selge liialdus. Muutuvaid olukordi ongi ülimalt keeruline ette hinnata ning kindlasti me ei eelda, et konkreetse eelarvega pandi puusse pahatahtlikult. Samamoodi nagu riigis, on kõike veelgi raskem ette näha erasektoris. Pole võimalik koostada sajaprotsendiliselt täituvaid eelarveid või äriplaane, sest kõik muutub aja jooksul. Teinekord kuude ja nädalatega, isegi tundidega, aga mitte aastatega. Vahel on tegelik olukord positiivsem, aga mõnikord ka negatiivsem kui algselt ideede väljatöötamisel kavandati.
Pidada kõiki ettetulevaid muutusi ja plaanide ümbertegemisi kuritegelikuks on pehmelt öeldes absurdne, kui mitte öelda rumal. Ainult see, kes ise ei ole ise pidanud planeerima ja otsustama, saab vastupidist arvata. Sest kes midagi ei tee, see ka ei eksi.
Tulenevalt sellest, et hetkel on ka minu elus kummaline periood, jälgin loomulikult huviga, mis toimub riigis mitmesuguste ettevõtlustoetustega. Tihti püütakse üldiste numbrite ning emotsioonide toel hinnanguid anda, kusjuures nende andjad ei üritagi ennast asjaga kurssi viia, sest see pole tegelik eesmärk. Pigem püütakse paaniliselt kaitsta enda esitatud hüpoteese ja nii jõutaksegi selleni, et olulisemaks muutub asjade vorm.
Viimasel ajal on riigi jõustruktuurid hakanud kõvasti pingutama, et toetuste valdkonnas kord majja lüüa. On õige, et sellel valdkonnal tuleb silma peal hoida, kuid kindlasti tuleb siin kõik läbi mõelda, et n-ö koos pesuveega ka last välja ei visataks. Sest olles täna kahjuks pidanud lähemalt tutvuma teatavate meetoditega, on kurb tõdeda, et ka siin lähtutakse tuimalt pigem vormi korrektsusest kui asja sisust.
Toetuste väärkasutamist tulebki taunida. Aga samas, kui mõnel taotlejal ei ole õnnestunud äriplaani sajaprotsendiliselt järgida ning näiteks räime asemel töödeldake kilu, siis tekib mul küll küsimus, kas see on ikka adekvaatne põhjus, et ettevõtja pätiks tembeldada?
Aru ei saa, mismoodi on võimalik toetusrahaga n-ö valesid asju teha.
Ettevõtjast tehakse kurjategija
Näiteks PRIA investeeringutoetuste puhul peab ettevõtja tegema investeeringu, siis tuleb kontroll vaatama, kas on tehtud, ja alles siis läheb tehtu väljamaksmisele. Kohapeal koostatud kontrollakt annab ka ettevõtjale kindluse, et asjad on korras, ja ta tegutseb edasi.
Kui miski on valesti, siis juhitakse sellele tähelepanu, ning asjad tehakse korda või jääb väljamakse ära. Vähemalt nii peaks olema, sest ma ei saa tõesti aru, kuidas saab miski, mis on välja makstud, tegemata olla.
Mina ei ole veel nii lolli kontrolli näinud, kes ei saa aru, kas hoone on ehitatud kivist või puust. Või kas toetusega soetatud vahendid või seadmed on olemas või ei ole. Siin ei saa olla valikvastuseid, saab olla kas üks või teine. Kui ei ole tehtud nii, nagu nõutud, siis peaks raha jääma lihtsalt välja maksmata.
Aga kuna teemade käsitlemisel tõlgendatakse teatud asju täiesti erinevalt, siis ei peaks ettevõtja küll olema see ainus süüdlane. Aga justnimelt nii juhtub, et jõustruktuurid ei süvene absoluutselt asja sisusse, vaid vaadatakse vormi. Ja kui sealt paistavad vead, siis tehakse ettevõtjast pahatahtlik kurjategija.
Mõni ettevõte on tänu toetuste abil tehtud investeeringutele juba 10 aastat töötanud, inimestele tööd pakkunud, makse maksnud, ja siis teatatakse, et oled taotlusdokumentide esitamisel teinud vea ning oledki kaabakas.
Investeeringutoetuse määruse järgi kontrollib PRIA vastuvõetud taotluse nõuetele vastavust ja selles esitatud andmete õigsust ning taotleja ja toetatava tegevuse vastavust sätestatud nõuetele. Toetus makstakse välja üksnes abikõlbulike kulude hüvitamiseks ja alles siis, kui toetuse saajal on töö nõuetekohaselt tehtud.
Tulevikus nõutakse mineviku käitumist
Ehk kuidas on võimalik makseasutust selles protsessis teadmatuses hoida – minu arvates ei olegi see võimalik. Ei ole ka võimalik, et aastaid pärast kõikide nende kontrollide läbimist püüab teine riigistruktuur ettevõtja kurjategijaks tunnistada, kuigi üks teine riigistruktuur on tunnistanud varem kõik õigeks. Kõlab jaburalt, aga nii on. Ehk kutsuks jõustruktuure vaatama toetuste kasutamist ka sisulise poole pealt.
Tulge kabinettidest välja ja vaadake, mida ettevõtjad koostöös PRIAga on teinud. Minge koos ekspertidega kohapeale ja andke adekvaatsed hinnangud.
Järelkontrollis peaks keskenduma pigem sisulisele lõpptulemusele, mitte ainult protseduurireeglite vormilisele täitmisele. Muidugi on oluline ka protsessi enda korrektsus, kuid see ei saa olla ainus ja peamine hinnnagu alus. Ehk kui mõni äriplaan või projekt ei ole teostunud vastavalt algsele plaanile, siis mõelge idapiirile, Eesti eelmise lennufirma kaasusele või ka riigieelarvele ja saate aru, et eksimine prognoosimisel on tavapärane ja loomulik elu osa, mitte ilmtingimata pikalt planeeritud kelmus või selle katse.
Maapiirkonnas on paraku sisuliselt ainuvõimalik teha investeeringuid garantiid pakkuvate asutuste, laenuandjate ja toetuste koostoimes.
Selliste ettevõtete sisulise tegevuse hindamiseks ei piisa sageli paberimajanduse jälgimisest, vaid tuleb vaadata, kas asjad päriselt toimivad või mitte. Vastasel korral oleme kinnistamas ennast taaskord pealiskaudse ja bürokraatiaga ülepingutava riigi staatusesse.
On selge, et Euroopa Liidu vahendid on meie kõigi ühine raha ja selle kasutamine peab olema läbipaistev. Ja kui tänane kord seda kellegi arvates ei taga, siis tulebki riigil kehtestada uued reeglid või hankekord ka maaelu toetuste abil tehtavatele investeeringutele. Aga niikaua, kuni seda korda ei eksisteeri ja seda pole seadustes või määrustes ette nähtud, ei saa ka sellesisulist ehk olematute reeglite rikkumist ettevõtjatele ette heita.
Aga see eeldus, et ettevõtjad oleksid pidanud minevikus käituma nii, nagu tulevikus võibolla kehtestatavad reeglid ette näevad, on ikka pehmelt öeldes jabur, õigusriigis justkui lubamatu ja tervele mõistusele arusaamatu värk.
KAJAR LEMBER, ettevõtluse edendaja
