Ühiskonna toimimine põhineb täienisti ökosüsteemidel. See pole lihtsalt roheline mõtteviis. See on tõde. Roheline tähendab ühtlasi midagi, mis pole veel küps, aga on värske ja uude seisundisse viiv. Milline see uus seisund võiks suure tõenäosusega tulla, ütlevad teadlased. Ühiskonna praktika näitab, et teadlaste hoiatusi tavaliselt eiratakse.
Pikapeale jõuavad loodusteadlaste tõed sotsiaal-, seejärel majandusteadlasteni. Poliitikud tunnistavad tõde viimastena, siis, kui enam kohe mitte kuidagi ei õnnestu mööda vaadata. Siis tehakse järjekordne kannapööre ja näidatakse mingi osava PR-nipiga, et partei on alati õige asja eest võidelnud.
Puit annab osa kasust
Tavaliselt kohtame võimetust natukenegi pikemalt ette vaadata ja näeme ikka ühte ja sama. Minnalaskmist hinnatakse tegelikust odavamaks ja tegutsemist kallimaks, investeeringut loodushoidu hinnatakse rahas, aga ei suudeta rahas hinnata kogu sellest tõusvat tulu. Ja kuna kaasnevat kasu ei suudeta arvesse võtta, tehakse järeldus, et loodussäästlikkus pärsib konkurentsivõimet.
Pole see teisiti ka metsaga. Ei saa hukka mõista metsamajandajaid, kellele mets on peamiselt tooraine, kes elavad sellest ise, pakuvad tööd teistele ja maksavad riigile makse. Kuni kõik see jääb mõõdu piiresse, pole katki midagi.
Katki läheb, kui metsaraie viisid ja maht jõuavad piirini, kus kaasnevad kahjud haavavad looduse tasakaalu ja hakkavad ohustama looduse taluvusvõimet, rikkudes sellega ka inimese eluvõimalusi ja -keskkonda, minnes vastuollu meie kultuuriliste tõekspidamistega. Siis saab sellest väärtuskonflikt, kuhu me olemegi jõudnud.
Puit annab vaid osa kasust, mida inimene metsast saab. Ökosüsteemne käsitlus mõistab kasu metsast võrreldamatult laiemalt ja mitmekesisemalt. Metsast saab palju seda, mida on raske või polegi võimalik rahasse arvestada, aga milleta pole inimese olemine ka midagi väärt. See kuulub metsa tavamajandamise kõrval suurema ja olulisemana ökosüsteemi teenuste hulka. Viimaste aluseks on mitmekesisus ehk elurikkus.
Teadlased ütlevad, et tänane metsamajandus tervikuna ei ole jätkusuutlik, sest ei taga elurikkuse hoidmist, hoolib liiga vähe ökosüsteemi teistest teenustest ja vajab seetõttu muutmist. Protsess mets-maha-ja-rahaks ei saa kohe peatuda, sest firmad peavad tegutsema ja pankrotist pole kasu kellelegi.
Siit siis ülesanne – elurikkuse hoidmist ja metsamajandust tuleb nii korraldada, et need poleks vastuolus, vaid toetaksid teineteist. See ülesanne pole lihtne, kuid kindlasti mitte võimatu. Selles on tänase metsakonflikti lahendus. Ja see peab olema ka uue metsanduse arengukava sisuks.
Üldsus peab siin silma peal hoidma ja mitte laskma end eksitada. Udutamisvõimalusi on ohtralt. Vaadakem näitena või vaidlusi raiemahtude ja juurdekasvu üle. On tore võrrelda maha võetud küpsete kuuskede-mändide kuupmeetreid väga noore metsa hoogsa juurdekasvu kuupmeetritega. Ja teha järeldus, et juurdekasv on suurem raiumisest.
Tasub kuulata tarkade nõu
Aga tegelikult kahaneb juurdekasv küpsuse lähenedes tunduvalt ja tagajärjeks on kibe puudus raieküpsest puust. Elurikaste metsade asemel hakkavad laiutama väga noorte puudega liigivaesed kooslused, mis ei suuda toimida ökosüsteemina. Praeguses tempos metsa maha võttes võib see seis saabuda juba 30-40 aasta pärast.
Minister ütles, et arengukava tegemise juures sõda ei tule, võim ei hakka teisele osapoolele (teadlased, üldsus) midagi vägivaldselt peale suruma. Eesmärk on leppida kokku. Selleks tuleb käituda väärikalt ja kuulata üksteist. Nõus! Kuigi võimud pole sellist praktikat seni just väga järginud. Vaadakem või ülbust, häma, sildistamist ja salatsemist Rail Balticu ümber. Aga loota ikka tuleb.
Ajalugu näitab, et seni on riikidel õnnestunud raiemahte ainult siis vähendada, kui mets otsa saab. See tee ei sobi. Nüüdsel ajal ringlevad uued ideed. Suund taastuvatel allikatel põhinevale hajutatud energiatootmisele, ringmajandus, ring-biomajandus, kus Eestil on kõik eeldused algatusvõimeline olla.
Niisiis rahu, ainult rahu! Hetkeseisus näib konstruktiivne ja heatahtlik kõigi huvitatud poolte koostöö (veel?) võimalik. Ei tohi panustada omavahelisele kauplemisele, vaid sünergiale.
Must stsenaarium on samuti võimalik. Kapitalism on jõuline elukas, talle sobivaim poliitika on kolonialism ka oma kodus. Meie vana läänemeresoome kultuur ei ole kaitstud. Hoidkem silmad lahti ja kuulakem tarkade sõnu!
JUHAN TELGMAA, Eesti Looduskaitse Seltsi liige
