Margus Kiis tõi käesoleva aasta 13. veebruari Vooremaas ilmunud artiklis „Olematu üüriturg on regionaalarengu tõsine pidur“ välja terava probleemi. Kui inimene, kel kümneid tuhandeid eurosid pangaarvel pole, senisest kodust kaugel sobiva töökoha leiab ja sinna ka elama kolida tahaks, siis on ta tõepoolest võrdlemisi lõhkise küna ees.
Korterit ei saa ju müüa ja osta nagu näiteks jalgratast või paati, mida igal eluhetkel hädasti vaja pole. Eelmist elamispinda ei saa enne ära müüa, kui on koht, kuhu kolida, aga kust võtta sel juhul raha uue kodu soetamiseks? Laenuleib ja laastutuli… teadagi, mida elutark maarahvas selle kohta öelnud on. Rääkimata sellest, et kui eelmist korterit kiiresti ära müüa ei õnnestu, ja nii see enamasti läheb, kui just võileivahinnaga ei kauple, siis võib elukohavahetaja tõelisse kitsikusse sattuda, olles uue ostu eest pangale võlgu ja makstes samas nii eelmise kui uue korteri küttearveid, sest mõlemad on ju tema omad.
Eesti inimene ei vaheta elukohta kuigi kergekäeliselt, aga võib juhtuda ka nii, et töö pärast kolinul on mõne aasta pärast siiski vaja suurte jõupingutustega saadud korter müüki panna, sest firmadel on meil ju teatavasti kombeks mõnikord kolida või ka koguni „pillid kotti“ panna. Siis võib nappide töökohtadega linna või alevikku soetatud residents osutuda tõeliseks veskikiviks kaelas, millest naljalt lahti ei saa.
Üürida oleks turvalisem
Tean Eestimaa teises otsas elavat peret, kes päris sugulaselt kena kahetoalise korteri Jõgeval ja oli sellega terve aasta püsti hädas, sest ostjat ei leidunud, aga kütte eest maksta tuli. Lõpuks leiti tuttava tuttava sugulane, kes suudab maksta kütte ja muude kommunaalteenuste eest, kuid kellelt ei ole mõtet üüri küsida, sest rahamasinat tal pole.
Kutseline hindaja Sander Lillo väidab küll 27. veebruari Vooremaas ilmunud kirjatükis „Jõgevale saab korteri aastapalga eest“, et kahetoaline keskküttega korter maksab selles linnakeses (kõigest) 10 000 kuni 15 000 eurot ja selleks ei tuleks isegi laenu võtta, aga paraku on selline asjale lähenemine suures osas teoreetiline. Jõuame taas küsimuseni, kes tunneb kedagi, kes siin piirkonnas seda statistilist keskmist palka saab. Ja millest peaks inimene elama, kuni ta seda summat oma arvele kogub?
Eespool oli juttu korteri pärinutest, kes oma kinnisvara tuttavale välja üürisid. Paraku pole selline valik juhuslik, sest meie inimesed paraku ei usalda naljalt oma vara võõraste kätte. Põhjus selles, et kui me oma riigi saime ja mitmed ettevõtlikumad juhust kasutasid ning niinimetatud kollaste kaartide eest „tagavarakortereid“ soetasid, mida palgalisa saamiseks välja üürida, viis kuri saatus neid sageli kokku sellise rahvaga, kel oli kusagile kuklasse kinni jäänud nõukaaegne veendumus, et korter pole ju kellegi oma, seal võib pidusid pidada, solgitoru ära ummistada, kraanikausi lõhkuda… ja lõpuks ilma arveid maksmata kõigi nelja tuule poole kaduda.
Sestap ei tahetagi siiamaani oma valdusi kuigi meelsasti üürile anda. Ajad ja kombed on vahepeal muutunud, umbusk on aga visa taanduma.
Üürimajad vajavad korralikke haldajaid
Eesti üüriturust mul ausalt öeldes ettekujutus puudub, see-eest teisel pool lahte on see asi väga ladusalt ära korraldatud – kuidas muidu saakski rahvas meie riigist sinna tööle minna. Kortereid Soomes väga ostma ei kiputa, rikkamad ostavad või ehitavad maju. Aga üüripinda eelistatakse kas või juba sel põhjusel, et kui noorpaar alustab ühist elu ühetoalises ja meie mõistes sahvrisuuruse köögiga majapidamises, siis peagi on lapse tarvis vaja teist tuba, ja kui pere veelgi suureneb, siis kolitakse taas.
Selleks on olemas kortermajade valdajad ja haldajad, kes on muretsenud igasse apartementi pesumasina ja köögitehnika ning kes otsustavad üürnike eest ära sellegi, millal on tarvis näiteks maja vannitubades remonti teha. Siis antakse pererahvale teada, millal töömehed (oma võtmega) saabuvad, ja muud muret polegi. Ka tilkuvast kraanist või aknatihendi kulumisest on tarvis vaid korteriomanikele märku anda ja vastavale meistrimehele sissepääs võimaldada. Haldajad vastutavad ka õuede olukorra eest ja korraldavad isegi majaelanike ühisüritusi, näiteks kevadisi koristustalguid koos väikese grillipeoga.
Kõik see loomulikult maksab, ja mitte vähe, aga see-eest on üürilisel n-ö saba koormaks, kui tema plaanid muutuvad.
Kas, kes ja millise raha eest meile sellised elumajad ehitaks? Tartus kannavad näiteks betoonist ja klaasist hiigelehitised sageli silte „Üürile anda büroopinnad“, kortereid üritatakse endiselt pigem müüa.
KAIE NÕLVAK, keeletoimetaja
