Emakeelepäeva paiku läheb mõte paraku ka sellele, et oleme ikka omapärane rahvas küll. Kord aastas, Kristjan Jaagu sünniaastapäeval, kirjutab väga suur protsent meist sel puhul Vikerraadio etteütlust. Mitme põlvkonna esindajad koolijütsidest kaheksakümnesteni arutlevad veel mitu päeva hiljem õhinaga komade õige asukoha üle ja väitlevad, millise sõna oleks ikka pidanud järgmisega kokku ja millise lahku kirjutama. Pole kahtlustki, et oleme oma (õige)kirjaoskuse üle uhked.
Aga ülejäänud aastal juhtub kummalisi asju ja käiakse välja mõtteid, millel tavakodaniku vaatenurgast saba ega sarvi pole… või tegelikult justnimelt on. Gümnaasiumilõpetajatele esitatavad nõuded on eriti just eesti keele oskamise poolest järjest leebemaks muutunud. Kes enam mäletabki, et kunagi nõuti abiturientidelt kindlate reeglite järgi üles ehitatud, ladusa sõnastusega küpsuskirjandit pikkusega kaks A4 lehekülge ja kolmas, poolik lehekülg veel. Et vähemalt rahuldav hinne saada, ei tohtinud vigu olla üle viie. Aga kui madalale on latt nihutatud tänaseks? Hiljuti õhku visatud arvamus, et koolilõpetaja ei peagi oskama vigadeta kirjutada, oli küll viimane piisk karikasse. Esimese klassi juntsult eeldatakse, et ta kooli minnes juba lugeda ja kirjutada oskab… Aga milleks ta sinna siis üldse läheb? Ja on’s mõtet enam arvutamagi õppida, kui targad masinad sellegi töö ära teevad? Ostame kõigile lasteaia lõpetanutele arvutid, nutitelefonid ja ehk veel mõned viimase tehnikasõna vidinad, las õpivad ise üht-teist juurde, kui tahavad. Ja kui ei taha, leppigu piltkirjaga. Teate küll, arvutikirja näoringil suunurgad üles-või allapoole, päike või mõni negatiivsusele vihjav märk?
Jah, mõelda vaid, kui raske on meie keel, nii palju käändeid, astmevaheldus ja puha…
Samas imetleme välisriikidest Eestimaale elama asunuid, kes meie raske emakeele nii veatult selgeks saavad, et ahhetama võtab ja lausa kadedaks teeb. Oleme ikka uhked olnud oma rahva kirjaoskuse üle. Mäletatavasti ja teatavasti said meie vaarvanemad tsaariajalgi, mil koolis eelkõige vene keelt nõuti, paari talvega emakeeles lugemise ja kirjutamise selgeks. Kas anname nüüd vähehaaval alla? Kas tunnistame, et oleme laisemad võõramaalastest, kes meie keerulise grammatikaga julgelt rinda pistavad ja selle edukalt seljatavad ning teeme oma õppuritele ja järelikult kogu rahvale hariduse osas järjest järeleandmisi?
Küll oleks kena, kui kirjaoskus meil ikka jätkuvalt hinnas oleks, aasta ringi, mitte vaid ühel märtsinädalal.
KAIE NÕLVAK
