Eesti Taimekasvatuse Instituudi geenipanga juhataja Külli Annamaa on tõeline maailmakodanik, kes esindab Eestit Teravmägedest Rwandani ja kelle töökeskkond riigipiire ei tunnista. Kõigeks selleks ammutab energiast sädelev daam jõudu siit samast, Jõgeva alevikust. Kannab siis Tibu-kostüümi või tuiskab seelikuga naistepäeva suusasõidul. Nii küllilik, ütlevad teda tundvad inimesed.
“Ma olengi tegelikult pigem rahmeldis, mitte nokitseja tüüpi,” tunnistab Külli, kui temaga külmal talvisel õhtupoolikul teed joome. Siiski leiab ta oma kiire elutempo juures hea meelega aega, et istuda ja rääkida.
“Kuna inimestel justkui näib aega järjest vähem olevat, siis see on juba suuri asi, kui ma kellelegi meelde tulen ja ta minu jaoks aega võtab. Kasvõi helistades või kirjutades, järelikult ta mõtles mu peale. Või lihtsalt küsides, kuidas läheb või lausa kutsudes kuhugi kaasa.
Püüan seda märgata ja väärtustada. Ja siis tuleb võimalusel muidugi kaasa minna.
Üks mu tuttav ütles ilusti: ma ei planeeri midagi. Elu rullub punase vaibana minu ees lahti ja minu asi on mööda seda minna. Ja ma püüan ka seda mõtet järgida. Vaatan, mida elu pakub.”
Räägime Külliga elu lühidusest ja võimalikkusest maal. Maal nii suure kui väikese algustähega. Suures rabelemises unustame sageli need, kes meile kallid.
“Me peaksime iga oma lähedase kohta mõne mõtte paberile panema ja selle talle andma või ütlema. Vana tõde, aga sageli mõeldakse selle peale liiga hilja,” lausub Külli ja räägib õpetliku loo.
“Nädalavahetusel pani mõtlema mu peagi neljaseks saav õepoeg, kui ta pärast kaisus unejutu kuulamist küsis: “Tädi Külli, räägi nüüd, mida sina täna tegid?” Nii hea küsimus, millele ei saa vastata lihtsalt “Hästi!” nagu tavaliselt küsimusele “Kuidas läks?”, vaid panebki mõtlema, mida ma tõepoolest tegin, kuidas ma talle seda räägin ja… kas ma ise teistelt vahel sedasama küsin.”
Sealt edasi küsides – miks sa agronoomiat õppima läksid?
“Sellepärast, et ma lihtsalt ei teadnud, kelleks saada. Siis otsustasin talitada ema-isa jälgedes. Kuna mu ema on EPA agronoom, mu isa on EPA agronoom, siis mõtlesingi, et ma ei oska midagi muud teha ja lähen ka EPA-sse agronoomiat õppima.
See osutus üliheaks valikuks, sest sain sealt väga hea elukooli. Meil oli vahva kursus, kes on tegevad siiani. Nende hulgas on agronoome, vallavanemaid, isegi lennujuht… See oli hästi laia haardega seltskond ning me käime siiamaani igal aastal koos. Sellelt kursuselt õppisin korraldamist ja inimeste kaasatõmbamist. Seltskondlik elu andis mulle sealt isegi kõvema aluspõhja kui kool ise.”
Seejärel alustasid Jõgeval agronoomina?
“Jah, sest kus siis veel kui mitte Jõgeval. Natuke aega töötasin odra aretusrühmas, seejärel nisurühma agronoomina. Samal ajal ka osalise koormusega Eesti Põllumajandusülikoolis sordiaretuse õppejõuna ning hiljem Jõgeva ühisgümnaasiumis bioloogia ja inglise keele õpetajana. Kuni ühel hetkel tekkis vajadus geenipanga järele ja et keegi peab sellega tegelema. Algas see Baltimaade ja Põhjamaade vahelise koostööga, mille eestvedajad olid esialgu Hans Küüts ja Vahur Kukk. Kuid ühel hetkel oli vaja nende kõrvale ka inimest, kes pidi hakkama reaalselt seemneid koguma ja pakendama. Nii me siis 1999. aastal geenipangaga alustasime. Hakkasime kõike oma meeskonnaga nullist üles ehitama.
Seepärast olengi vahel mõelnud, et see on ka minu elutöö, millega olen nüüd tegelenud varsti juba kakskümmend aastat.“
Mis sind selle töö juures on kõige enam võlunud?
“Juba see, et tööpõld on pidevalt muutunud ja laienenud. See on hästi rahvusvaheline ettevõtmine, sest iga meie tegevus peab vastama rahvusvahelistele kokkulepetele ja standarditele. Osaleme Euroopa töögruppides, kus omavahel tegevusi ja edasisi plaane arutame. Hästi oluline osa minu töös on veel viimasel kümnel aastal lisandunud seemnete vahetamine rahvusvahelise lepingu alusel. Lepinguga on liitunud 144 riiki, Eesti sealhulgas, kes kohtuvad omavahel iga kahe aasta tagant. Eelmisel aastal toimus see Aafrikas Rwandas ja Eesti kui toonane Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja pidi juhtima koosolekuid, kus koostasime ja kooskõlastasime selleks kohtumiseks kogu Euroopat puudutavad seisukohad. Juhtisime kolmekesi: lisaks mulle Külli Kaare maaeluministeeriumist ja Vahur Kukk.
Ütlemata suur au Jõgevale?
“Kahtlemata, kui mõelda sellele, et Eesti eesistumise meeskonnas oli 1300 inimest ja nende seas kaks siit Jõgeva alevikust. Minu meelest on see nii suur au instituudile ja kogu maakonnale. See oli kokkuvõttes väga oluline kohustus, millega kaasnes meile palju tööd.”
Kas võib öelda, et geenipanga juhtimine on teinud sinust maailmakodaniku?
“Usun, et võib. Meie ajame küll Eesti asja kogudes, säilitades, uurides ja väljastades meie põllukultuuride seemneid, kuid palju suhtlemist on suunatud Eestist väljapoole, sest kõike seda, mis me siin teeme, peame tegema täpselt nii, nagu oleme maailmas kokku leppinud.”
See muudab sinu töö geenipangas väga laiahaardeliseks ja seda kõike rahvusvahelises inforuumis?
“Seda küll. Pea igas riigis on oma geenipank ja ma suhtlen maailmas inimestega, kes juhatavad geenipanka teistes riikides. Mina olen Eesti esindaja ehk koordinaator Euroopa koostööprogrammi juhtkomitees, kuhu kuulub igast riigist üks inimene. Kokku meid seal üle neljakümne. Inimesed, kellest paljusid juba pikka aega tean ja koostööd teen.
Maailmas on geenipankades säilitatavate seemnete vahetamine viimastel aegadel keerulisemaks läinud. Nüüd on see kõik täpselt reguleeritud ja see on omakorda teinud meie töö rahvusvahelisemaks ja laiahaardelisemaks.”
Milline su tööpäev välja näeb?
“Tavalisel talvisel tööpäeval olen arvuti taga, vastan meilidele, koostan kirju, teen ettekandeid, pean ETKI teaduritega plaani järgmise aasta katsete ettevalmistamiseks, pakendame ja idandame seemneid. Juhul, kui on geenipangast seemneid tellitud, siis otsime need andmebaasist ja külmikutest välja, sõlmime saajaga lepingu ja paneme teele. Kuna suhtlemine väliskolleegidega on suur osa minu igapäevatööst, siis olen ülimalt tänulik oma inglise keele õpetajale Eevi Mootsele, kes meile Jõgeva keskkoolis üheteistkümne aasta jooksul väga tugeva keelepõhja ladus.
Suvine periood on meil hästi huvitav. Oleme palju aastaid käinud kolleegidega looduses heintaimede seemneid kogumas, et neid geenipangas säilitada ja aretustöös kasutada. Viimastel aastatel oleme lisaks hakanud ka külamemmede käest köögivilju koguma. Näiteks paar aastat tagasi sattusime juhuslikult Sangaste lähedal elava 92aastase tädi Virve juurde, kes teatas, et kasvatab saja-aastast sibulat. Tema vanaisa õde oli sajand tagasi olnud Sangaste mõisas koka abiline ning sealt saadi krahv Bergi juurest esimesed sibulad. Virve ema oli neid siis kasvatanud viiskümmend aastat, tema kasvatas edasi viiskümmend aastat. Selliste leidudega võime jõuda väga hea materjalini, mille omadusi uurida ja tulevikus kasutada. Juba see, kui üks sort on sada aastat püsinud, siis peab see ikka väga hea olema. Maitsev ja vastupidav. Ja sel lool, mida Virve sellele juurde rääkis, on juba kultuurilooline väärtus.”
Päeval, kui Eesti riik sai saja aastaseks, olid sina Teravmägedel. Kas sünnipäeval kahju ei olnud kodunt ära minna?
“Oli, ja veel kuidas oli. Ma viimase hetkeni ei soovinud sinna minna. Juba sellepärast, et tahtsin nagu igal aastal 24. veebruari päikesetõusul olla Jõgeva aleviku lipuväljakul, heisata seal trikoloor ja süüa pärast pannkooke. Aga läksin ikkagi Teravmägedele Eesti seemneid viima ja ei kahetse.”
Miks?
“Nagu Eesti eesistumise ajal kogesime, et oleme võrdsed partnerid suures kogukonnas, nii sain seda väga ehedalt tunda ka seal. Juba see, et just sel hetkel, kui Eesti Vabariigi president kätles vastuvõtul oma külalisi, lendad sa üle polaarjoone, et viia Eesti riigi väärtuslikum seemnematerjal hoiule “viimsepäevapanka”. Milline kingitus see oli instituudile ja kogu Eestile…
Vaadata, kuidas Teravmägede hoidlas seisab Eesti seemnete kast nüüd riiulil kõrvuti USA kõige suurema geenipanga seemnete kastiga. Väga uhke! Teravmägede seemnehoidla soovis oma 10. sünnipäeval ületada miljoni säiliku piiri ja meiegi andsime selleks oma panuse. Nii, nagu ma siin saan olla maailmakodanik, sain seal olla Eesti kodanik.
Ja milline meedia huvi seal valitses! Tuli anda intervjuusid näiteks ameeriklastele ja inglastele, rääkida lugu Peipsi sibulast või Sangaste rukkist. Sel hetkel saad aru, et sa oled väike, aga samas nii suur.”
Sa tegeled paljude erinevate asjadega. Kust selleks kõigeks aega leiad?
“Ma teen peamiselt seda, mis mulle meeldib, ja selleks ju ikka leiab aega. Vast natuke “võidan” sealt, et ei vaata telekat ega loe eriti ajalehti, samuti ei ole mind Facebookis. Kasutan aega uute kohtade avastamiseks, inimestega suhtlemiseks.”
Mis on see raamistik, millele sa elus tugined?
“Minu töö on bioloogiline mitmekesisus, mille säilitamise eest ma vastutan. Eesti keeles on välja mõeldud ilus sõna – elurikkus. Kuid teisalt, elu rikkus tuleb läbi inimeste. Iga kohtumine annab sulle midagi juurde. Kuigi inimesed tulevad su ellu ja lähevad, jätab igaüks endast sinusse killu. Inimesed on erinevad. Kahjuks püüame neid sageli liigitada, ühed on head ja teised halvad. Aga inimestel ongi erinevad arusaamad ja oskused, küsimus on selles, kuidas igaüks teeks seda, milleks ta kõige paremini sobib. Elurikkus ja elu rikkus ongi minu elu.”
Nimetad end rahmeldajaks. Kuidas see läheb kokku geenipanga tööga?
“Töö geenipangas ongi paljuski suhtlemine ja korraldamine ning see mulle meeldib. Näiteks olen Eestis korraldanud Euroopa nisu, sibula ja heintaimede töögruppide koosolekuid. Tööalaselt kohtun väga paljude inimestega, loon uusi kontakte. Kõik minu kolleegid väljaspool Eestit on mu head sõbrad.”
- aastal valis Eesti Maaülikool sind aasta vilistlaseks. Mida see sulle tähendas?
“Seda, et küllap olen maaülikooli vilistlaste jaoks midagi olulist teinud. Olen maaülikooli vilistlaskogus ja rektor Mait Klaassen on meie tegevuste suhtes väga toetav. Ta peab kõige olulisemaks seda, et ülikoolil on toimiv vilistlaskogu ja et oleme üle pika suutnud palju “epakaid” sõna otseses mõttes ühte ruumi kokku tuua. Viimasega peab ta silmas maaülikooli kokkutulekuid, kus kolmel korral on osalenud igaühel üle kahe ja poole tuhande vilistlase. Küllap selle eest sain ka aasta vilistlase tiitli, et andsin nende sündmuste korraldamisse päris suure panuse.“
Oled sa kunagi mõelnud elada ja töötada kusagil mujal?
“Pigem mitte, sest mulle meeldib Jõgeval. Siin on mõnus keskkond ja kõik on lähedal. On need siis Kuremaa suusarajad või Tartu. Siin on Pedja jõgi, naistepäeva suusasõit, Tibuks olemine mihklipäeva jooksul… Mulle ikka varem öeldi, et mida sa siin kopitad, tule Tallinna näiteks ministeeriumi. Aga nad ei saa aru, et Tallinnas ei leia ma endale nii laial skaalal olevat emotsiooni. Või minna Rooma, kus asub geenipanga tegevustega seotud Rahvusvahelise Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) peakontor. Sealsetes koridorides ma lihtsalt kaoksin ära. Kas olla väike kala suures vees või suur kala väikses vees? Mulle meeldib teine variant.”
Kust ammutad vaimujõudu?
“Inimestest, kes mu ümber, ja koos tegemistest. Läbi aegade erinevatest seltskondadest nagu mitmed „epakate“ kursused, palju armsaid sugulasi, Jõgevahe Pere, Jõgevamaa Agronoomide Selts, A-rühm ja Ookatku omad. Samuti Kultuuriselts Vanaveski, EMÜ Vilistlaskogu ning paljud EPA agronoomid siin- ja sealpool Pedja jõge…”
Sellest ka eriline oskus korraldada värvikaid üritusi ja stiilipidusid. Kuidas need sünnivad?
See on soov sünnipäevale, spordivõistlusele või muidu peole värvi lisada. Ja võimalusi on ju tohutult! Alates lihtsalt ühises stiilis kuhugi minekust, näiteks pidžaamades Rakvere ööjooksule või mesilaste-kosmonautidena lennuteemalisele peole kuni sünnipäevadel kellegi eluloo esitamise kavadeni välja. Peab vaid tore kamp olema, kes kaasa lööb, vahvate detailide peale aitab mõelda ja kostüüme kokku otsida. Nii lõbus, kuidas inimesed elavad rolli sisse ja ise olemist naudivad.
Homme toimub Kuremaal üheteistkümnes naistepäeva suusasõit. Kas sellega kaasneb ka palju korraldamist?
“Ei, see on naiste lustimise päev ja pigem lihtsalt toimib. Tõmbame seelikud selga, värvime huuled punaseks ja võtame koogi kaasa. Kellele see sobib, need ka tulevad. Ja tulijaid on tavaliselt päris palju… mehi ikka ka – meid imetlema ja turvama.”
Mida kujutab endast Jõgevamaa Agronoomide Selts?
“See on väga vahva seltskond. Muide, Eestis ei ole peale meie ühtegi registreeritud agronoomide seltsi, aga meil on 76 liiget. Kevaditi on meil õppereis ja talvel kokkusaamine, kus suhtleme omavahel ja paneme proovile oma agronoomilisi oskusi ja teadmisi.”
Oled ka aktiivne kodanikuliikumise eestkõneleja. Mis sind selleks kannustab?
“Olen seda meelt, et kui kusagil midagi logiseb, siis tuleb sellele tähelepanu suunata ja rääkida, aga mitte niisama kritiseerida. Paljud probleemid saaksid lahendatud, kui inimesed omavahel rohkem räägiksid.”
Mis on viimane põnev ettevõtmine, millest kinni oled haaranud?
“Kindlasti geopeituse mäng. Vaata, milliseid aardeid on Eesti täis, umbes kolm tuhat. (Külli näitab arvutist Eesti kaarti, mis tihedalt aardepunkte täis pikitud). See on mäng, kus n-ö aarded peidetakse kohtadesse, mis väärivad nägemist. Näiteks Jõgevamaal on 48 aaret, maailmas ligi kolm miljonit. Olen poolteist aastat selles mängus osalenud ja aina imestan, kui omapäraseid kohti on avastada ja kui leidlikud on inimesed peidukohtade ja aardekarpide väljamõtlemisel. Võib öelda, et see mäng tutvustab ühte piirkonda rohkem kui ükskõik milline turismiatlas. Ükskõik, kus ma olen, ja kui natukenegi aega jääb, püüan mõne aarde leida. Isegi Rwandas, kus mul oli poolteist tundi vaba aega, leidsin ühe.”
Külli Annamaa
Sündinud 14. aprillil 1969 Tallinnas
Õppis 1976-1987 Jõgeva keskkoolis
Õppis 1987- 1992 Eesti Põllumajandusülikoolis agronoomiat
1992-1998 Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teraviljade osakonna agronoom
1999-2013 Jõgeva Sordiaretuse Instituudi geenipanga juhataja
Alates 2013. aastast Eesti Taimekasvatuse Instituudi geenipanga juhataja
Eesti Maaülikooli aasta vilistlane 2016
Maaeluministeeriumi teenetemärk 2017
Juhatuse liige Jõgeva Agronoomide Seltsis ja Eesti Maaülikooli Vilistlaskogus
Eda Orupõld, Jõgeva kultuurikeskuse dekoraator-rekvisiitor
“Esimene mulje Küllist ütles kohe, et ta on ääretult sõbralik ja seltskondlik inimene. Empaatiline, hooliv, arvestav, tähelepanelik, ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. On tunda, et ta tõesti hoolib inimestest.
Küllil on haruldane kiiks teha kingitusi. Aga need ei ole niisama kingitused, vaid alati kõnetavad sind millegi erilisega. Kas siis sünnipäeval või nimepäeval või mõnel muul toredal kohtumise päeval tuleb ta kingitusega, millel on oma lugu. Kust ta selle ostis, mida ta siis parasjagu mõtles, ja see tekitab kingi saajas imeliselt sooja tunde, et keegi mõtleb sulle ja hoolib sinust. See inspireerib ka ennast olema tähelepanelikum ja vaimukam.
Temaga koos olles ei tunneta kunagi, kui tähtsat rolli ta tööalaselt täidab nii Jõgeval, Eestis, Euroopas kui maailmas.”
Anne Ingver, töökaaslane ETKI-s
“Külli on väga tore kaaslane igas olukorras, armas ja abivalmis inimene ning lisaks väga hea suhtleja. Sellel omadusel on võime avada uksi inimesteni ja luua uusi võimalusi nii isiklikult kui ka instituudile ja veelgi laiemalt. Selles suhtlemisvõimes on ka tubli annus diplomaatilisi oskusi, oskus olla nii vajadusel kuulaja kui ka vajadusel kaasarääkija.
Olukordades, kus paljud eelistavad vaikida, julgeb Külli öelda välja oma arvamuse, kui on midagi, mis asutuse või ka kogukonna või ühiskonna arengus või mingi protsessi käigus vajab väljaütlemist ja täpset sõnastamist.
Oma töö tõttu toob ta olulist rahvusvahelist mõõdet instituudi igapäevaellu. Täiesti rahuliku meelega saab mõelda, et instituudi ja tihti ka Eesti riigi esindamine rahvusvahelises skaalas on tema kindlates kätes.
Keegi on öelnud, et mida vanemaks me läheme, seda enam iseendaks me muutume ja see käib kindlasti ka Külli kohta. Jalad on tal kindlat maas ja siht kindlat silme ees, mille suunas liikuda. Külli suurim hobi on teine inimene. Seepärast on ta kindlasti üks nendest eestlastest, kellele ehitada Eesti 200.”
TIIT LÄÄNE
