Olen pikemat aega mõtisklenud meie suhtumise üle teises maailmasõjas juhtunusse. Mul on tekkinud vahel isegi tunne, et kuna Eesti meestel ei võimaldanud saatus sõdida nii, nagu sajandeid tehtud, siis “sõdivad” veel elus olevad lahingutest osavõtnud, õhutatuna omakasu peal väljas olevatest poliitikutest, igal aastal neid väheseid lahinguid uuesti läbi, püüdes nagu saavutada mingit teist ja paremat tulemust, kui omal ajal saadi.
Suuremale osale ühiskonnast pole samas need “sõja” üritused aga sugugi huvitavad. Tundes end oma mõtetega üksi olevat, avastasin korraga, et nii see siiski päriselt pole.
Ajalooteaduse suured nimed, nagu hiljuti Eestit külastanud professor Peter Burke, mõtlevad samadele asjadele samamoodi nagu mina. Oma artiklis “Ajalugu kui ühiskondlik mälu” ütleb Burke otse, et erinevalt võitjatest, ei saa kaotajad endale mineviku unustamist lubada.
Kaotajate sõda
Kui sa võidad lahingu, siis sa unustad selle ja lähed oma eluga edasi. Kuid kui sa tunned end kuuluvat kaotajate hulka, siis elad minevikku pidevalt uuesti läbi – võib-olla oskaksid
psühhoanalüütikud selle kohta midagi huvitavat öelda. Sa üritad seda korrata. Kui ainult seekord kukuks teistmoodi välja.
Seega on ka Peter Burke järgi see, mis täna toimub nii Venemaal kui ka laiemalt Ida-Euroopas ja veel paljudes maades, ja mis just viimasel ajal on häirivalt teravnenud Eestiski, tüüpiline kaotajate sõda. Kas on õigus neil, kes ütlevad, et teises maailmasõjas olid tegelikult ainult kaotajad. Või veelgi enam üldistatult: see, kes on pidanud, relv käes, astuma lahingusse ja võitlema seal ellujäämise eest, ei tule sellest lahingust kunagi välja nii, et midagi endast ära ei anna. Isegi siis, kui teda ei taba ükski kuul ega mürsukild.
Seda on raske mõista neil, kes pole ise reaalselt kuulide all olnud. Ja kuulide all olnud ei taha seda tavaliselt mäletada või püüavad oma tervise nimel selle tunde võimalikult kiiresti oma mälust kustutada.
Nüüd tahaks pakkuda ühe fiktiivse intervjuu kolme kahurväelasega teises maailmasõjas, kes kõik on mulle kuidagi väga olulised, kuid kes pole kunagi saanud koos ühest ja samast sõjast rääkida, kuigi nad sõdisid ühel ja samal ajal ning samas sõjas.
Sellel lool on niisiis kolmekümne aasta tagune eellugu. Saanud Tartu ülikooli tudengiks, tahtsin enam teada oma suguvõsast. Mind hakkas väga huvitama minu onu Nikolai Vasilde saatus, kes võttis vastu sõdurisurma päris maailmasõja lõpul Kuramaal. Onuks ei jõudnud ta oma eluajal saada, oli ta ju vaid kahekümne seitsmene, kui see viimane mürsk tema kahurit tabas.
Juhan Peegli ja Juri Lotmaniga sattusin kokku juba ülikoolis õppides ja kuigi nemad polnud õppejõud, keda õppeplaan ette nägi, õpetasid nad mulle nii mõndagi eluks vajalikku enam kui need, kelle palgatöö oli mind mu tulevaseks kutseks ette valmistada.
Kolm kahurväelase lugu
Onu Nikolai oli pärast oma isa Peeter Vasilde surma (1930), kes oli muide olnud esimeses maailmasõjas ja käinud vanaema sõnul isegi täägirünnakus, olnud kogu pere lootus. Tema kasvamist oodati peres pikisilmi. Peres oli lisaks emale ja õdedele veel noorem vend Vassili (Vasso), talu oli aga ilma mehejõuta raske pidada. Minu vanaema Anna lootused olid päris kõrged, sest vanem poeg andis juba noorelt märku, et temast tuleb tugev mees.
Esialgu teda kui pere ainukest täiskasvanud meest Eesti Vabariigi kaitseväkke ei võetud, kuid 1939. aastal tuli Nikolail aeg kaitseväeteenistusse minna. Peres püüti kohustusest aru saada ja jäädi lootma, et teenistusaeg kaitseväes möödub siiski kiiresti. Kodus loodeti, et Nikolai võtab naastes talupidamise üle ja aitab ka uue maja lõpuni ehitada.
Nikolai Vasilde oleks saanud kirjutada kodustele teenistusse kutsumise järel samuti, nagu kirjutas oma mälestustes Saaremaa mees Juhan Peegel: “Mind suunati suurtükiväkke, III suurtükigruppi 3. patareisse, mis asus Võrumaal Vana-Nursis.”
Onu Nikolai noorsõduriajast Vana-Nursis on meil mõned tollases väikeses formaadis fotod, kus ta on koos teiste sõduritega. Seal seisavad Juhan Peegel ja onu Nikolai kõrvuti. Ka ühel teisel grupipildil seisavad nad lähestikku ja on näha, et mehed on ühte kasvu ning võib arvata, et ka sarnase maamehe kasvatusega.
Tegelikult on need mehed paljudele tuntud kirjandusest, sest Juhan Peegel kirjutas just nende saatusele tuginedes üldistatud kujud oma sõjafragmentaariumi “Ma langesin esimesel sõjasuvel”. Imestan, et paljud tänased noored pole Juhan Peegli raamatut isegi käes hoidnud, lugemisest rääkimata. Minu arust peaks Peegli raamat kindlasti olema meie koolides kohustusliku kirjanduse nimekirjas kõrvuti Hemingway romaaniga “Jumalaga, relvad!” ning Remarque´i teosega “Läänerindel muutuseta.” Lisaks võiks sellesse nimekirja kuuluda Juri Lotmani “Mitte-memuaarid”, mis on eesti keelde tõlgitud, et uued põlvkonnad paremini mõistaksid, mida tähendab kohustus kaitsta oma isamaad, kohustus, mis pandud kodanikele meie riigi põhiseadusega. Seda teadmist oleks vaja, et noored saaksid enam ja avaramalt aru meie rahva tegelikust saatusest 20. sajandil ja mõistaksid selle kaudu ka enam maailmas toimuvat. Unikaalseid sõdu pole maailmas kunagi olnud ja ilmselt ei tulegi. Ja nagu kirjutab minu õpingute aja kõige geniaalsemaks loetud Tartu ülikooli õppejõud, Juri Lotman, pole ühest sõjast ilma ropendamiseta ausalt kirjutada paraku üldse võimalik. Olen kindel, et Juhan Peegel oli temaga kindlasti ühel meelel ja ilmselt arvanuks sama ka minu onu Nikolai. Seega vaatasid need kolm meest sõjale ühtviisi.
Teise maailmasõja ootus
Neist kolmest mehest räägib sellest kõige otsesemalt vaid Lotman. Tema sõnad on kirja pandud alles tema elu viimastel aastatel, kuid need on sedavõrd intrigeerivad ja ei lähe kuidagi
kokku sellega, mida Eestis püütakse teisest maailmasõjast nooremale põlvkonnale manada. Juudi advokaadi peres, tollases Leningradis sündinud Juri Lotmani keskkond aastail 1939-1940 paistab olevat nagu teisest maailmast. Esiteks räägib ta sellest, et juba koolipoisina, enne ülikooli astumist oli ta lugenud selle aja parimaid sõjavastaseid romaane “Jumalaga, relvad!” ning “Läänerindel muutuseta”, ja seda isegi vene keeles. Pealegi olevat selle aja Leningradi noored omavahel rääkinud nii maailmarevolutsioonist kui peatsest uuest maailmasõjast. Alates Hispaania kodusõjast olevat see põlvkond kunagise impeeriumi pealinna noori tunnetanud kogu aeg sõja paratamatust.
Ka aastakümneid hiljem, juba vana mehena väljendab ta imestust, et tema meelest pole midagi naeruväärsemat targutusest, nagu oleks Hitler ootamatult ja “sõnamurdlikult” rünnanud.
Kuskilt pole saanud lugeda, kas sõja eel alustava ajakirjanikuna Saaremaal tegutsenud Juhan Peegel oli lugenud enne kaitseväeteenistusse jõudmist Hemingway ja Remarque’i romaane, aga mulle on jäänud tunne, et mitte. Ka ei räägi Peegel kuskil, nagu oleks Saaremaa kohaliku lehe toimetuses vaieldud maailmasõja võimaliku puhkemise üle ning mõeldud väga selleks valmistumisest.
Ka minu onu oli Võrumaa talus seotud oma igapäevaste maatöödega ja ma küll ei usu, et tema mõtetel oleks olnud nii laia haaret, et mõtiskleda maailma saatuse üle, kui peaks puhkema maailmasõda. Ajaleht, mis mitte just väga tavalisena selles kandis talusse oli tellitud, rääkis pigem Vabadussõja aegadest ja sellest, kuidas Eesti riik on kahekümne aastaga arenenud ning edenenud. Paraku polnud see suur edenemine veel Eesti kagunurka Vasilde tallu jõudnud. Talu vajas kohendamist ja teha oli palju, et vara oli rääkida mingistki jõukusest.
See põlvkond, kuhu onu Nikolai kuulus, oli tegelikult sõjaks siiski valmis ja seda oma koduse kasvatuse tõttu. Nad olid üles kasvanud ümbritsetuna meestest, kel endal vahetu kogemus nii esimesest maailmasõjast kui osadel ka Vabadussõjast. Kuigi neid ümbritsesid ka sellised mehed, kes olid nendest sõdadest pääsenud ehk paljudele eesti meestele omasel moel ‒ metsa põgenedes.
PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane, Tallinna Ülikool
