Tundub, et kui miski on jääv, siis see on Torma puhkpilliorkester. 170 aastat tagasi pani toonane Torma kihelkonnakooli õpetaja ja köster Adam Jakobson, meie rahvusliku liikumise suurkuju Carl Robert Jakobsoni isa, Torma pasunakoorile aluse. Kui mõelda ennast nüüd ajas nii palju aastaid tagasi, siis mida on meil sealt tänasesse päeva üle kanda? Torma pasunakoori vastu ei oska midagi seada.
Just asjaolu, et orkestri tavad on kõik need pikad aastad ajaproovile vastupidanud, on omaette kaubamärk. Nii tõestatakse oma tugevust ja väärtust. Soov hoida pikka ja väärikat traditsiooni on kannustanud pillimehi ja organisaatoreid läbi aastakümnete raskusi ületama. Pole vahet, on siis selleks probleemiks olnud mängukõlbmatuks muutunud pillid, mängijate nappus, juhendaja puudumine või midagi muud.
Torma mehed on tõestanud ära sellegi, miks just nende puhkpilliorkestrit tuleb Eesti vanimaks pidada, aga mitte Väägvere pasunakoori, nagu mitmetes allikates aastate jooksul korduvalt on märgitud. Olgugi, et Väägvere pasunakoorile pandi küll alus juba üheksa aastat enne Torma oma, ei olnud see siiski “puhtatõuline” puhkpilliorkester. Väägvere orkestris mängiti ka keelpille. Seega kuulub vanima au ikkagi Tormale.
Pole vist põhjust kahelda, et Torma puhkpillimängijatel on juba vaja mõelda sellelegi, kuidas kolmekümne aasta pärast tähistada erilist, kahesajandat aastapäeva. Sest selle väikese maakoha pasunakoor on mitte ainult Jõgeva valla ega Jõgeva maakonna, vaid kogu Eestimaa uhkus. Sügav kummardus kõigile neile, kes saja seitsmekümne aasta jooksul sel pikal teel oma panuse on andnud.
