28. veebruaril möödus 100 aastat Avinurme puhkpilliorkestri kauaaegse dirigendi Evald Tamme (28. 02. 1918 – 19. 05. 2004)sünnist. Lapsepõlvest peale olen teadnud, et minu isa sündis Eesti Vabariigiga ühel aastal, isegi ühel kuul, veebruaris. Kusagil enda sees olen seda fakti teadvustanud, kuid täna mõtlen sellest sügavamalt ja mis salata, uhkusega.
Muuseumitöötajana puutun iga päev kokku Eesti kultuurilooga, kust ei puudu ka “museaalsed” avastused oma kodupaigast ja seostest ajalooga. Püüan oma isa elu ja tegevust jälgida läbi Eesti ajaloo prisma, meie kultuuri hoidmisest ja säilitamisest läbi pikkade okupatsiooniaastate. Miks nii?
Sellepärast, et need inimesed, kes kodukülades ja -linnades kultuurielu edasi viisid, on jäänud ilma suuremast tähelepanust. Nende tööd on liiga vähe suuremas plaanis uuritud ja hinnatud ja enamasti on nad ka ise tagasihoidlikena soovinud mitte suurt tähelepanu äratada. Minu isa oli üks nende seast, kes hakkas muusikaga tegelema suurest huvist ja tahtest, olude sunnil. Laulupidude traditsiooni säilimine oleks olnud suures ohus, kui kogu maal poleks leidunud entusiastlikke koori- ja orkestrijuhte, kes tegid tööd suure missioonitundega.
Olen sageli mõelnud, milliseks oleks mu isa või teiste temasarnaste nn “isehakanud” muusikute elutee võinud kujuneda, kui aeg oleks olnud teine ja neil oleks olnud võimalus muusikat õppida.
Kõik algas Vadi algkoolist
Avinurme vallas Tammessaare külas Mihkli talus sündinud isa oli pärit kümnelapselisest perest. Nende ema suri, kui pere kõige noorem poeg Anton oli vaid 9 aastane. Nagu tol ajal ikka juhtus, ei olnud kõigil lastel õnne suureks kasvada. Nii ka selles peres: täiskasvanuiks said neli poega ja kas tütart. Kuna vanematel oli talu, õppisid lapsed juba noorest peast tegema kõiki talutöid. Hariduse said lapsed tollases Vadi algkoolis, kus õpetajaks oli tõeline pedagoog ja “maa sool” Joosep Paljak.
Peale koolitarkuste andis Joosep Paljak ka esimesed õpetused muusikas, sealhulgas pillimängus. Juba kümneaastasena hakkas isa koos vendadega puhkpilliorkestris mängima ning kooris laulma. Kõik vennad olid musikaalsed ning hiljem sai vanimast vennast Paul Tammest Vadi puhkpilliorkestri juht. Noorim vend Anton juhatas Mustvees segakoori ja oli palju aastaid puhkpilliorkestri üks alustalasid.
Sõjaväeteenistust alustas isa Eesti Kaitseväes reamehe ja muusikuna Võrus. Ta asus mängima Eesti Kaitseväe puhkpilliorkestris, mida juhatas Peterburi konservatooriumi haridusega dirigent ja helilooja Eduard Tamm. Võru garnisoni orkestris õppis isa mängima kõiki puhkpille klarnetist bassini. Ilmselt ei osanud ta tol ajal arvatagi, et muusika hakkab tema edaspidises elus nii suurt rolli mängima.
Rahulik ja kindel elutee aga purunes, kui algas sõda, mis pööras kogu Eesti elu pea peale. Nii muusikud kui reamehed viidi üle Punaarmeesse. Sõja-aastatel sattus isa sakslaste kätte vangi ning käis ära Soomes sealse armee väljaõppel Jokelas ning Vuoksil. Saatuse tahtel lõppes sõda tema jaoks Eesti Laskurkorpuse puhkpilliorkestris. Saabunud koju, asus ta elama Avinurme, kus töötas kohalikus kolhoosis, ETKVL-i laojuhatajana ning pikemat aega Avinurme metsapunktis brigadirina. Avinurmest leidis ta elukaaslase kogu eluks, kellega ehitati üles kodu ja toetati teineteist igas ettevõtmises.
Lõputu armastus muusika vastu
Mäletan, et kodus sõjast väga ei räägitud, aga tean seda, et isa ei armastanud putrusid, öeldes, et neid sai sõja ajal küllalt söödud. Aeg oli keeruline, lastele ei räägitud palju. Meie jaoks oli isa aga alati olemas: nii ehitas ta meile ise nukumaja ja kiige. Minule oli ta abiks matemaatikaülesannete lahendamisel. Talvel ehitati koos teiste naabrimeestega liuväljale karussell, kus käisid koos kõik meie kandi lapsed. Vanaisana tundis ta suurt rõõmu lapselastega jalgpalli mängides ja neile lihtsamaid töid õpetades.
Isale oli kohusetunne ja sisemine väärikus kodust kaasa antud, sellist ellusuhtumist õpetati ka meile. Kodunt saime kaasa ka teatri- ja muusikaarmastuse. Võimalusel käisime teatris Tartus Vanemuises ja Tallinnas Estonias. Kultuurihuvi oli meie peres tähtsal kohal, sest mõlemad vanemad käisid kultuurimajas kõikidel üritustel ja olid paljudes eestvedajad. Kui vanemad ühel õhtul kodus juhtusid olema, olevat mina imestanud: “Kas teil täna proovi ei olegi?” Lastena olime harjunud, et ema ja isa ei olnud kodus, vaid ikka kultuurimajas.
Isa elavnes alati, kui raadiost kostis puhkpillimuusika. Tema üheks lemmikuks oli “Porilaste marss”, aga seda tol ajal raadiost kuulda ei saanud, sest oli keelatud pala. Armastust ja huvi muusika vastu ei kaotanud isa kunagi. Lisaks pillimängule laulis ta sega- ja meeskooris ning meesansamblis, osales näitemängudes.
Nii kaua, kui ma mäletan, mängis isa ikka pilli. Kui Avinurmes puhkpilliorkestrit ei olnud, käis ta koos paari teise entusiastiga kaks korda nädalas 50 km kaugusel Tudu orkestris mängimas, mida juhatas August Luming. Tudu orkester oli tol ajal keskmisest kõrgema tasemega ning dirigent Luming haritud ja erudeeritud mees, kellelt isa kindlasti palju õppis. Kui puhkpilliorkestril oli kontsert või muu esinemine, pidid kõik kodused tööd ootama.
1965. aastal jäi Avinurme koolipoiste orkester ilma dirigendita ning isal paluti see töö enda peale võtta. See oli suur julgus, tänapäeva mõistes kohutavalt suur väljakutse. Algus oli väga raske, sest polnud noote, pillid olid kehvad ja õppimine võttis palju aega ja jõudu. Aitas suur entusiasm ja tahtmine pilli mängida. Palju jõudu andis see, et orkestri tegevust toetasid lapsevanemad, kohalikud ettevõtted ning kooli ja rajooni haridusjuhid.
Samal ajal toimus kogu Eestis suur puhkpillimuusika edasiminek, eestvedajateks olid sellised dirigendid nagu Helmut Orusaar, Vello Loogna, Heldur Saade ja Elmar Peäske. Suure töö tulemusena hakkas Avinurme kooli puhkpilliorkestril järjest paremini minema. Neil aastatel toimusid üldlaulupeole pääsemiseks orkestrite võistumängimised. Avinurme kooli puhkpilliorkester saavutas õige pea II kategooria taseme ja see oli ühe väikese kooli jaoks väga suur asi. Avinurme kooli puhkpilliorkestrit juhatas isa aastatel 1965-1991.
Neil aastatel moodustati Vabariiklik Orkestrijuhtide Puhkpilliorkester VOP, kus ka isa mängis. VOP oli isa jaoks tõeline meistriklass, sest seal mängiti läbi üldlaulupidude repertuaar ning mitmeid uusi teoseid. Lisaks osales ta mitmel suvel orkestrijuhtide suvekursustel Haapsalus ja Vigalas.
Isa töö kandis vilja
- aastal asutasid Avinurme metsapunkti mehed puhkpilliorkestri ja kutsusid isa dirigendiks. Mäletan, et isa oli algul üsna kahtlev, aga meeste entusiasmi ei olnud võimalik niisama maha jahutada, järelikult tuli alustada. Enamik polnud kunagi pilli mänginud ega tundnud ka nooti. See on minule kui haridusega muusikaõpetajale lausa uskumatu fenomen, kuidas isa mehed mängima pani. Kusjuures kogu töö ja areng oli väga süsteemne ja orkestri koosmäng paranes pidevalt.
Puhkpilliorkestri häälestamine on keeruline ülesanne, mis nõuab oskuslikku juhendamist. Kuidas oskas isa seda õigesti suunata, kui ta ei olnud ühtegi tundi muusikakoolis õppinud? Kust võtsid tolleaegsed entusiastidest koori- ja orkestrijuhid oskused ja teadmised, et teha seda tööd tulemuslikult? See oleks uurimisteema noortele muusikateadlastele. Kuulates Avinurme orkestri kontserte, imetlesin oma isa musikaalsust, tema dirigeerimistehnikat ning musitseerimisoskust.
Mäletan, et isa kirjutas alati noote, sest mõlema orkestri jaoks oli vaja uut ja jõukohast repertuaari. Ta tellis Lohusuus elavalt muusikult Rudolf Kivilt seadeid ja õpetas neid nii kooli orkestri poistele kui ka metsapunkti meestele. Pillimehi aitasid nootidele kirjutatud numbrid, mis näitasid, milliste sõrmedega tuleb mängida. See oli kavalus saavutada tulemus kiiremini, pühendamata pikemat aega noodiõpetusele. Nii kasvas huvi ja tahtmine mängida paremini ja raskemaid lugusid.
Avinurme rahvas oli ja on väga uhke oma orkestri üle, sest ükski rajooni suurem üritus ei toimunud ilma nendeta ning sageli kutsuti neid esinema kaugemalegi, käidi kontsertreisidel Lätis ja Venemaal.
Vaadates tagasi ajale, mil mu isa elas, arvan, et ta tuli murrangulistest aastatest läbi üsna puutumatult. Tänu loomupärasele tagasihoidlikkusele, pälvis ta rahva seas suure lugupidamise. Samas oli isa tegelikult tundlik ja emotsionaalne inimene, sest nii kurbadel kui ka ilusatel hetkedel nägime tema silmanurgas pisaraid. Väliselt jäi ta aga alati rahulikuks ja vaoshoituks.
Hea meel on sellest, et isa külvatud muusikaseeme on kasvatanud suure ja kõrge tammepuu, mille harud ulatuvad nii Avinurme puhkpilliorkestri edasise tegevuse kui ka meie pere järelkasvuni. Avinurme gümnaasiumi puhkpilliorkestri edulugu kestab edasi, orkestriga töötavad Mare Russak ja Verner Mölder. Tore on näha ja kuulda, et koolipoisid tahavad pillimängu õppida. Avinurme kooli poistele näitab tõelist eeskuju Avinurme puhkpilliorkester, juhendajaks Verner Mölder. Uhke tunne on jälgida, et isa elutöö on vilja kandnud ja jätkub. Usun, et ta oleks ka ise praegu sellega rahul.
ENE KULJUS, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi muusikaosakonna teadur
