Meie riigi suur juubeliaasta on kestnud juba pea kaks kuud, aga paraku pole ühiskondlikud meeleolud Eesti 100. sünnipäevaga päris kooskõlas. Üks skandaal ajab teist skandaali ja skandaalikest taga, kohati käiksid nagu Harju rajooni meistrivõistlused halvastiütlemises ja meediapildist jääb aeg-ajalt mulje, et Eesti elu on üks hädaorg.
Viimases on muidugi süüdi valitsus. Tõele au andes on poliitilised vastasseisud ja skandaalid saatnud kõiki aastaid, mil Eesti on taas iseseisev olnud.
Aga kuidas näeb Eesti välja Brüsselist vaadatuna? See on tähtis küsimus, sest eestlasele läheb vägagi korda, mida teised temast arvavad, olgu siis naabrid või muud rahvad. Mõne sõnaga on seda keeruline kirjeldada. Üldiselt on meie renomee igati positiivne. Me oleme konstruktiivsed lahenduste otsijad ja mitte ülekeevalt emotsionaalsed, me tulime kenasti toime Euroopa Liidu eesistuja rolliga. Seega saab koos meiega edendada Euroopat, kus meil ja meie lastel on turvaline elada.
Euroopa puudutab igaüht
Kui rääkida Eesti maaelu probleemidest ja väljakutsetest, siis sarnased mured ja rõõmud on kõikides liikmesriikides ja ka kogu maailmas. Olgu selleks siis noorte väljaränne, väiksem majandusaktiivsus ja madalam palgatase või ühel või teisel moel ka piirikaubandus. Aga kui ma räägin kolleegidele, et elan pealinnast kolme sõidutunni kaugusel ääremaal, siis ei saada sellest väga hästi aru.
Nende arusaama järgi on kolm tundi sõitu pealinnast vägagi lähedal. Kõikjal on nii, et suured linnad neelavad regioone ja Eesti ei ole siin erand. Euroopa Liit rakendab taoliste protsesside tasakaalustamiseks vägagi aktiivselt mitmesuguseid regionaalpoliitilisi meetmeid. Ka Eestis arutatakse täna tõsiselt, kas on mõistlik jagada Eesti kaheks, et saada nii regionaalse arengu toetamiseks rohkem euroraha.
Tuleb ausalt tunnistada, et rahaga kõiki globaalseid protsesse kohe ümber ei pööra, kuid mõistliku tegutsemise korral saab asju kindlasti paremaks muuta.
Vestlesin hiljuti ühe vana sõbraga, kes peab Lõuna-Eestis taksojuhi ametit. Ta kurtis, et näe, ilusat Euroopa juttu aetakse palju, kuid minusugust lihtsat inimest see ei puuduta.
Lugesin siis sõbrale näppude peal ette kümmekond teda otseselt mõjutavat asja, alustades uuest ja ilusast koolimajast, kus ta lapsed õpivad, kergliiklusteest, kus saab ohutult liigelda, ja tööstusalast, kus ta abikaasa töötab. Loetellu kuulusid ka talumaad, millelt laekub ühtset pindalatoetust ning Tallinna-Tartu maantee laiendamine, mis parandab oluliselt ühendust Lõuna-Eesti ja pealinna vahel. Pealekauba oli üks taksojuhi lastest olnud Taanis vahetusõpilane. Kõik see oli ju sündinud ja sünnib Euroopa toel. Sõber vastas: ”Ull iks olõ. Elo jah ümbreringi käü, esi tan käänät barankat ja saa õi õigõlõ arvugi. A mille taast nii vähä kõnõldas?”
Eesti paistab silma Euroopa Liidu raha korrektse kasutajana. See ei käi kõikides liikmesriikides kaugeltki nii. Sama teed tuleb meil jätkata: suured läbirääkimised Euroopa poliitikate tuleviku üle seisavad ees juba tänavu. Kuna keskendusin Eestis töötades eeskätt maaelule ja põllumajandustoetustele, aga ka laiemalt investeeringutele, siis on mul hea meel jätkata Brüsselis teada-tuntud teemadega.
Minu ülesanded Euroopa Parlamendis on seotud peaasjalikult sellega, kuidas näeb Euroopa rahakott aastatel 2021-2028 välja eelkõige maaelu ja põllumajanduspoliitika poole pealt.
Elule saab vaadata mitmeti
On vägagi tõenäoline, et meie rahalised võimalused vähenevad, kuid sellest ei maksa paanikasse sattuda. Oleme seni iga meie poolt Euroopa Liitu sissemakstud euro kohta saanud tagasimakseid 3,5-4 euro ulatuses. See proportsioon tõenäoliselt muutub, aga mitte ülemäära drastiliselt. Suur kaasamängija tulevastes arvutustes on loomulikult Suurbritannia lahkumise ehk siis Brexiti hind.
Lõpetuseks meenutan üht vanasse aastasse jäänud ühist hommikusööki Skandinaavia kolleegidega, kes olid väga huvitatud Eestist ja meie valitsuse tegemistest. Rääkisin meeleldi. Kolleeg küsis, miks väheneb nende riigis Eesti ehitajate arv, kuid Läti ja Leedu ehitusmehi on seal jätkuvalt piisavalt. Eks ma siis seletasin, et Eesti palgad on juba lähenemas piirile, kus võõrsil tööl käimine muutub mõttetuks.
Jätkuküsimuseks oli, et miks on Eesti on oma majanduse ja palgakasvudega paljudest teistest Ida-Euroopa riikidest edukam. Tutvustasin meie seniseid majanduspoliitilisi valikuid koos uue tulumaksusüsteemiga, mis muutis 500 eurot maksuvabaks. Samuti kõnelesin sellest, et meie maksuamet töötab ja varastamist riigi… (loe: ühiskonna) tagant on suhteliselt vähe. Jutuks oli ka see, et Läti riigieelarve oli 2017. aastal 8,3 miljardit eurot Eesti, kus rahvast on hulga vähem, 9,6 miljardi euro suuruse eelarvemahu vastu. Samas suudame me tõsiselt panustada riigikaitsesse. See avaldas muljet.
Minu naisõiguslasest kolleeg pahandas meie lastetoetuse süsteemi peale. Kui mina tõin välja, et see on aidanud tuhandeid lapsi vaesusriskist välja tuua ja kolme alaealise lapsega emad saavad nüüd iga kuu 510 euro suurust toetust, siis tema arvas, et see on puhtakujuline naiste ekspluateerimine ja neist sünnitusmasinate tegemine. Nojah, eks elu saabki vaadelda eri nurkade alt…
IVARI PADAR, Euroopa Parlamendi saadik
