Uskumatu lugu küll, aga meie maakonna väike Adavere osutus äsja lõppenud Pyeongchangi taliolümpial Eesti olümpiadelegatsiooni päästerõngaks. Väino Treimani juhendamisel oma sporditeed alustanud Saskia Alusalu ja Marten Liiv olid need Eesti sportlased, kes suutsid just olümpial teha oma hooaja parima võistluse. Meie kiiruisutajad ei läinud olümpiale õppima, vaid osutusid kohe tegijateks.
Kui mõelda ikka sellele, kui vähe veel mõned aastad tagasi kiiruisutamisele tähelepanu pöörati! Aastaid elati suuresti vaid EOK spordisõbraliku presidendi Mart Siimanni ja Põltsamaa valla vastutulelikkusest. Ja muidugi fanaatilise treeneri Väino Treimani eestvedamisel. Aga isegi uisuliidus sees oli kiiruisutamine nagu väike inetu pardipoeg, kes leppis selle piskuga, mis ilusast iluuisutamisest üle jäi.
Adavere kiiruisutajad ajasid aga oma vagu. Esmalt peeti ülimaks laeks juba nende olümpiale jõudmist, mis veel kaks aastat tagasi tundus tõesti kaheldav. Aga kaugel Lõuna-Koreas selgus, et mõlemad debütandid olid suured tegijad. Lisaks veel kogemuste omandajad, kelle magusamad ajad alles hakkavad saabuma. Jõuti sinna, kuhu iluuisutamine pole kunagi jõudnud. Peamine on aga see, et üks treener ja sportlased on tõestanud kümne aasta pikkuse tööga, et ka olematutest tingimustest ning väga napi rahaga võib tippspordis tegusid teha.
Ka suure meedia jaoks on kiiruisutajate saavutused olnud kuni viimase ajani justkui kõrvaluudised. Ikka pajatatakse aastaringselt meie laskesuusatajate suurtest tegudest, mis kohe-kohe saabuvad. Mis sest, et lagitulemus pärineb ikka 1992. aastast. Olgugi, et olümpiakohti jagatakse mõnel alal nagu puhkusetuusikuid. Kiiruisutamises jõuab olümpiale aga üksnes kitsas valitud seltskond. Nii kinnitab elu ise meile, et tõelised meistrid sirguvadki sealt, kust seda kõige vähem oodatakse.
