Kui 31aastane advokaat Hugo Kuusner 1918. aasta 23. veebruari õhtul Pärnus sinimustvalge lipuga ehitud Endla teatri rõdult „tõrvikute loites ja häälekõvendaja puudusel nii valjult ja kuuldavalt, kuidas haiged kopsud võtsid“ (nii meenutas Kuusner 1933. aastal) koolipoiste, sõdurite ja linnarahva ees Eesti iseseisvuse manifesti ette luges, oli vaenlane ehk pealetungiv sakslane vaid 60 kilomeetri kaugusel.
Teine anastaja, enamlasest venelane, oli vaid päev varem Pärnust suuri ladusid maha jättes sakslase eest kiiruga lahkunud ja Eesti rahvuslikud väesosad said 22. veebruari hommikul suvituslinnas võimu üle võtta.
Päev enne Kuusneri etteastet peeti Endla teatris uue olukorra arutamiseks rahvakoosolek, kus Tallinnast saabunud Maanõukogu liige August Jürman rääkis olukorras pealinnas ja iseseisvusmanifestist, mida suurte volitustega Päästekomitee (Konstantin Päts, Jüri Vilms, Konstantin Konik) venelaste ja sakslaste vahelises võimuvaakumis üritas Eesti Vabariigi omariikluse väljakuulutamiseks oma rahvale teada anda.
Õnnelike juhuste kokkusattumus
See, kuidas just Pärnu Eesti Vabariigi sünnilinnaks sai (just niisugune tunnuslause ilutseb praegu igal Pärnusse siseneval maanteel), on nagu põnevusfilm. Või seotud hulga juhuste ehk üksteisest sõltunud asjaoludega. Aga eks koosne kogu meie elu juhustest, sealjuures juhitud ja õnnelikest juhustest, kui meie taasiseseisvumisele mõelda. Igatahes võinuks teistsuguse stsenaariumi rakendudes praegu sünnilinna silti näidata Pärnu asemel Haapsalu, Tartu, Tallinn, miks mitte ka Viljandi või Paide.
Niisiis kavandas Päästekomitee kuulutada Eesti omariiklus välja 21. veebruaril Haapsalus, kus paiknesid Eesti rahvuslikult meelestatud väeosad. Paraku langes Haapsalu sama päeva hommikul Saksa vägede kätte ja iseseisvuse kuulutajad pöörasid teelt tagasi.
Järgmiseks seati sihik Tartule, kus Nõukogude võim oli langenud 20. veebruari öösel, pika pausi järel ilmus taas Postimees ja raekoja tornis olla lehvinud EÜSilt laenatud trikoloor. Päästekomitee valmistus, manifest riietesse peidetud, Tartusse sõitma, paraku tugevdasid sakslaste lähenemisest andmeid saanud venelased patrulle ja Tallinnast osutus võimatuks lahkuda.
Parasjagu segaduses päästekomiteelased plaanisid nüüd saata iseseisvusmanifesti laiali kõigisse suurematesse Eesti linnadesse, lootuses, et kusagil õnnestub see rahva ees ette lugeda. Siis aga tuli mõte kuulutada omariiklus välja 24. veebruari pärastlõunal Tallinnas Estonia teatris etenduse vaheajal. Jüri Vilms pidi sisenema tagaukse kaudu teatrisse, minema esimese vaatuse lõppedes lavale ja manifesti ette lugema. Õnnestumist loodeti tänu ootamatusele ja üllatusefektile, paraku luhtus seegi katse, sest enamlased kuulutasid välja piiramisseisukorra ning keelasid kõik avalikud üritused, muidugi ka teatrietendused.
Niisiis jäid Tallinnas konspiratiivkorteris redutavad päästekomiteelased 23. veebruari õhtul tegevusetuiks.
Öösel teatati neile, et enamlased põgenevad Tallinnast, peagi jõudis Pätsi, Vilmsi ja Konikuni ka info, et Eesti Ajutise Maavalitsuse asjadevalitseja Jaan Soopi kahest eksemplarist Pärnusse toimetatud iseseisvusmanifestist on sealses Jürvetsoni trükikojas koopiad tehtud, need Pärnus üles kleebitud, Eesti Demokraatliku Erakonna Pärnu osakonna juhi Jaan Karu korteris tegevusplaan lepitud ja kõige lõpuks ka omariiklus välja kuulutatud.
Endla teatri ees lauldi „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, Eesti sõdurid lasid aupauke, hõisati ja pilluti mütse õhku. Järgmisel päeval oli Pärnu lipuehteis, manifest loeti ette Elisabethi kirikus, toimus ka Eesti pataljoni rongkäik, mida võib pidada Eesti kaitseväe esimeseks paraadiks. Samal 24. veebruaril kehtestati Eesti võim ka Tallinnas, tõsi küll, erilise pidulikkuseta, sest juhuste ja olukordade tahtel oli see Pärnus juba tehtud.
Aga pidu ei jätkunud Eesti Vabariigi sünnilinnas kauaks, täpsemalt öeldes oli seda vaid üks päev. 25. veebruari varahommikul jõudsid Saksa väed Pärnusse. Neile küll teatati Eesti iseseisvumisest ja erapooletusest käimasolnud Saksa-Vene sõjas, aga sakslased ei kavatsenudki uut riiki tunnustada. Peagi arreteeriti teiste seas ka manifesti ettelugeja Hugo Kuusner, kes, tõsi küll, vabanes juba sama aasta novembris ja temast sai Eesti Ajutise Valitsuse volinik Pärnus ning Pärnumaal.
Vaenlane on meis enestes
Niisiis oli üks vaenlane 100 aastat tagasi, kui meie rahvas oma riigi lõi, teise vaenlase hirmus Eestist pagemas. Nüüd, suure juubeli künnisel, tahaks küsida, kus ja kui kaugel on vaenlane praegu? On ta idas, mõnes muus ilmakaares, äkki koguni Vahemere tagustes hordides või mõnes meile võõras usus?
Kui lubatakse, siis ise küsiks ja ise vastaks – kõige lähem vaenlane on meis enestes. Kõigepealt nii mõnegi kaasmaalase hapu näoga esitatud küsimuses „kas me sellist Eestit tahtsime?“. Tasub meelde tuletada USA presidendi John Fitzgerald Kennedy lauset „ära küsi, mida on Ameerika sinu heaks teinud, küsi, mida oled sina Ameerika heaks teinud“, ja just nii see vastus Eestigi kontekstis on. Ole tubli, tee tööd, löö läbi valimiste kaasa Eesti elu korraldamisel, ära raiska aega vingumisele, ja tundubki, et päike paistab.
Vaenlane on meis enestes, kui me usume, et ookeani taga puhkenud möllu taustal on ka Eestile vaja veel kõlavamat ahistamisskandaali kui senised, ja Tiit Ojasoo ei kõlba sestap Eesti Vabariigi juubelipidu lavastama.
Vaenlane on meis, kui me ei andesta talle, me ei andesta Eesti riigipeale Kersti Kaljulaidile uusaastaööl rahvusringhäälingus hümni mängimata jätmist, me ei andesta, ei andesta… Kas te ei märka, et me oleme liiga sageli kurjad? Tõsi, meil tehakse valesid otsuseid, mida kas ei taheta tunnistada või käigult muuta, kui näiteks alkoholi- ja kütuseaktsiise nimetada, aga andke mulle andeks, väljendada oma vastuseisu 24. veebruaril suure alkoralliga Lätti pole ikkagi muu, kui meie riigi sünnipäevalauas mõnitamine.
Nähkem siis meie kalli Eesti suurel sünnipäeval vaenlast mitte oma valitsuses, tööülemuses, naabris ega idapiiri taga võimutsejas, vaid potsentsiaalselt eelkõige iseendas. Olgem selged ja mõnusad, vähemalt pidupäevalgi heatahtlikud. Meenutagem, kuivõrd suure õnne ja juhuste jada läbi kaks korda iseseisvuse oleme saavutanud, olgem enda väärilised.
Ootan huviga, kui innustunult lauldakse Pärnus 23. veebruaril iseseisvusmanifesti taasettelugemise järel „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, kas gümnasistid pilluvad vormimütse õhku, kas me näitame välja, et see, mis meil on, pole mitte koos ostutšekiga kingitus, mille võib 14 päeva jooksul poodi tagasi viia.
ENN HALLIK, spordiajakirjanik
