Nagu juba korduvalt on räägitud, sattusid haldusreformiga kaasnevad suured segadused halvale ajale, Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Kindlasti oleks saanud seda kõike paremini planeerida. Kui omavalitsuste ühinemine veel juubelisündmustele erilist mõju ei avalda, siis keerulisem lugu on maavalitsuste kadumisega. Eriti veel nendes maakondades, kus on tegevuse lõpetanud ka omavalitsuste liit. Nagu näiteks Jõgevamaal.
Maavalitsuste kaotamine juubeli eelõhtul oli riigipoolne otsus, millega iseenesest võinuks aastakese oodata. Uued omavalitsusjuhid ütlevad õigesti, et vallad on alles nii noored ning pole jõutud veel isegi aumärkide ja tunnustuste statuute välja töötada. Ent samas läheb elu ju uue omavalitsuse territooriumil edasi õigusliku järjepidevuse alusel. See, mida keegi tegi head oma endise koduvalla elus eelmisel aastal, jääb uue omavalitsuse tunnustada.
Tulemus ongi see, et kui muidu omavalitsused aastast aastasse jagasid vabariigi aastapäeval aurahasid ja tunnustusi, siis nüüd, sajandal juubelil, jäetakse see esmakordselt tegemata. Kui nii oleks juhtunud mõnel tavalisel sünnipäeva-aastal, poleks sellest ehk suuremat lugu olnud. Aga et see leiab aset just nüüd, mil tähistame oma riigi sajandat sünnipäeva, on natuke kurb.
Inimeste tunnustamisega ollakse meil niigi üldiselt kitsipungad, nüüd tõmmati seda ringi veelgi koomale. Riigi tasandil toimub kõik ka tänavu nagu alati ja seekord iseenesestmõistetavalt hoopis pidulikumalt. Kuid kannatajaks pooleks jäävad just maakonnad, linnad, vallad, kus tavapärane ootusärevus ja pidulikkus on asendatud põhjendusega, et meil toimus alles haldusreform. Järelikult toimus see kõik valel ajal.
