Viimastel aastatel on mu elus ette tulnud momente, kus on teoreetiline võimalus, et asungi tööle Jõgevale. Elan ise juba veerandsada aastat Tartus, aga Jõgeva on üks mu lemmiklinnu ja siia tagasi tulemine on ikka ja jälle meeles mõlkunud. Aga jah, kuna Tartust tööl käimine oleks üllatavalt kulukas, siis peaksin siin endale elukoha leidma.
Elamispinna ostmine pole enam ka Jõgeval just kõige odavam lõbu, et seda uisapäisa teha, seega oleks ehk mõistlik see rentida, üürida. Löön kinnisvarakuulutused lahti ja… Hmm. Hmm, parem löön nad kinni tagasi. Ja Jõgevale asumine jääb muidugi ära.
Jah, mõni korter väljaüürimiseks on. Hetkel näiteks kokku neli. Peamiselt ühetoalised (üks kahetoaline), seega perega sinna ei koli. Üür on 125 – 200 eurot, lisanduvad muidugi kommunaalmaksed, mis pole paneelmajades, eriti talvel, sugugi väikesed. Ütleme ausalt, Tartus on umbes samad üürihinnad. Aga kahjuks pole Jõgeval kuidagi samas suurusjärgus töötasud. Seega ei tasu Jõgeval korteri üürimine end tõenäoliselt enamikul juhtudel ära.
Üüriturg mõjutab töötajate leidmist
Miks see oluline on? Me ju tahame, et elu suurtest keskustest kaugemal ei hääbuks. Asi polegi nii lootusetu, sest vana Eesti traditsioon on igasugu ettevõtteid asutada mitte ainult linnadesse, vaid rohkelt ka maakohtadesse. Nii oli see 100 aastat tagasi ja on ka praegu.
Kuid muuseumide, asutuste, OÜ-de, toimetuste, tehaste, koolide, manufaktuuride ja tööstustega on endiselt see „probleem”, et nad vajavad inimtööjõudu. Ja igasugust. Nii lihttöölisi kui ka spetsialiste. Ja sageli kiiresti, nii et inimene peaks tööle asuma vähemalt nädala-paari jooksul. Järjest sagedamini on juba ette teada, et töökoht on ajutine. Inimene täidab oma ülesande ja läheb uude kohta edasi. Aga mingi aja peab ikka kohapeal elama. Kui elukohta ei leia, siis vägagi tõenäoliselt tööle ka ei asu. Ja niigi terav tööjõupuudus ainult süveneb ja piirkondade areng soikub.
Üürikorterite puudus on üle-eestiline probleem. Näiteks sai Alatskivi loss endale umbes aasta tagasi uue juhataja, kes oli pärit Võrust. Kuna Alatskivil on samasugune paneelmajade kvartal nagu paljudes teistes suuremates maa-asulates täiesti olemas, siis ta oletas kandideerides, et uue elukoha leidmine ei ole mingi probleem.
Aga võta näpust – lossi direktriss elab siiamaani ühes väikeses valla sotsiaalkorteris ja võimalusi sobivam elamispind leida ei paista kusagilt. Eesti väiksemates asulates üüriturg lihtsalt ei funktsioneeri, kuigi tegelikult vabu kortereid isegi on. Aga nende omanikud, kellel üldse on käes üks-kaks ühikut kinnisvara, eelistavad need sageli tühjana hoida, selmet et neid välja rentida. Lihtsalt motivatsiooni selleks pole. Rendihind oleks tõenäoliselt liiga madal, et sellega jännata, ja kardetakse (mõnikord ka õigusega), et üürnik võib korterile n-ö halvasti mõjuda.
Probleem pole muidugi uus, pigem vastupidi, iidvana, ulatudes sügavasse nõukaaega. Ja seda on üritatud ka lahendada, üpris sageli. Näiteks on seda teemat aastaid ülal hoidnud praegune ettevõtlusminister Urve Palo, kes viis märtsis 2017 valitsuse ette üürimajade rajamise kava, mis nägi ette, et kui omavalitsus soovib üürimaja ehitada, katab riik poole sellega kaasnevatest kuludest. Kava järgi oleks iga omavalitsus saanud 2019. aasta lõpuni taotleda nii uusehituseks kui ka renoveerimiseks kuni 2,5 miljoni euro ulatuses toetust.
Hea idee lasti põhja
Muidugi järgnes sellele ideele poliitiliste rivaalide turmtuli ja lõpuks jättis justiitsminister Urmas Reinsalu juunis 2017 ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri Urve Palo riiklike üürimajade rajamise toetamise määruse kooskõlastamata, sest see ei „toetavat vähekindlustatud inimesi.” Ilmselgelt otsitud põhjus, et koalitsioonipartneri hea idee põhja lasta.
Suure suuga on lubanud hakata üürimaju ehitama ka eraettevõtjad. Näiteks Domus Kinnisvara juhatuse liige Raul Reino kirjutas firma koduleheküljele 10. oktoobril 2017 terve artikli „Üürimajad tulevad ka ilma riikliku sekkumiseta”, kus ta tänab Urve Palot (üpris silmakirjalikus toonis küll) ja lõpetab:
„Liberaalina arvan, et riigil pole vaja tegeleda kinnisvara arendustegevustega ja sekkuda majandusse seal, kus seda vaja pole. Küllap on Palo nii mõnelegi meelde tuletanud tõsiasja, et nõudlus üürikorterite järele on Eestis olemas, ning ainuüksi selle eest tuleb ministrile tänusõnad öelda. Aga siit edasi saab erasektor juba ise hakkama, raha vedeleb nii era- kui juriidiliste isikute, aga ka pensionifondide kontodel, mis kõik ootavad pikaajaliste investeeringutele järele. Üürimajade vahel saavad huvilised juba õige peagi suuremaid valikuid teha.”
Aga mida pole, seda pole, vähemalt väljaspool suuremaid keskusi. Palo idee mahatõmbamine näitab nii poliitikute kui ärimeeste süvenevat künismi ja inimeste tegelikest huvidest mittehoolimist. Nii et lootust on kahjuks üsna vähe. Väga piinlik, et Eesti regionaalareng takerdub mitte ettevõtlikkuse puudumise või muu taolise, vaid lihtlabaste äri- ja poliithuvide taha.
MARGUS KIIS
