Täna on vastlapäev, homme sõbrapäev – ja ongi pool küünlakuud möödas. Kui mõnel varasemal talvel kippus niigi napivõtu lumi ja jää just liulaskepäevaks päris otsa saama, siis tänavu seda muret pole. Kel vähegi mahti, lustigu kelguga, suuskadel või uiskudel, palju jaksab. Selle poolestki on hästi, et sõbrapäeval passib seekord ka vastlakuklitega külla minna – kaks ühes! Ja miks mitte ka külalisi oa- või hernesupiga kostitada, enne kui seltsis rammusale kuklile hambad sisse lööte.
Valentinipäev olla teatavasti armastajate püha, selle tähistamise taust jääb ammuste aegade taha ja on tegelikult ka väga traagiline. Meie, põhjamaine rahvas, kel paraku suhteliselt harva meelde tuleb rõõmustada ja pidutseda, oleme õnneks üle võtnud sõbrapäeva helgema ja kergemeelsema poole. Teate ju küll, kingitavad šokolaadid ja kommikarbid peavad südame pildiga olema, lillepoed varustavad end juba mitu päeva varem peaaegu sama rikkalikult kui naistepäevaks ja emadepäevaks jne.
Aga siililegi selge, et tervitusi ja kingitusi ei vaheta homme ainult sügavalt ja palavalt armunud, vaid sõbrapäev ongi eelkõige lihtsalt… sõbrapäev. On ju nii südantsoojendav, kui sõber või lihtsalt hea tuttav märku annab, et ta sinust hoolib, et oled tal meeles. Armastus on aga midagi hoopis tõsisemat, seda sõna me naljalt asjata argiseks ei kuluta.
Ajakirja Eesti Naine veebruarinumbris ütleb luuletaja Jüri Leesment imekenasti ja imeliselt tabavalt: „Kui sa kedagi tõeliselt armastad, siis kõige tähtsam on see, et tal hästi läheks. Mitte see, kas ta endale saad või ei saa. Mitte see, kas ta sinuga jääb või ei jää.“ Aga homme on nende päev, kellest hoolime, keda sõbraks peame, ja muidugi ka nende päev, keda südamest armastame.
