Uuest nädalast paneb uksed kinni Jõgeva vanas jaamahoones asuv toidupood. Poe omaniku Jõgeva Majandusühistu otsus on igati arusaadav: klientide arv on langenud allapoole kriitilist piiri ja kauplust ei tasu enam pidada. Kindlasti on siingi oma osa Läti suunal hoogustuval kaubarallil. Kuid mõistetav on ka kaupluse püsikundede rahulolematus. Kaob ju nüüd viimane n-ö teisel pool raudteed asuv toidupood.
Tegelikult on läbi viimaste aastakümnete toimunud idapoolse linnaosa atraktiivsuse süstemaatiline vähendamine. Jõgeva on küll väike linn, kuid raudtee lõikab sellestki veel olulise tüki ära. Paljud aastate jooksul tehtud otsused on sellele samm-sammult kaasa aidanud. Liisk langes 1960. aastate keskel, kui Jõgeval otsustati hakata elamumajandust arendama Tartu maantee suunal, mitte aga Pedja jõe või Laiuse mäe poole.
Sellega oli otsus tehtud: linna ääres voolav Pedja jäeti vaikselt unustusehõlma ja linna mõtteline tuiksoon hakkas liikuma raudteest lääne suunas. Kui esialgu asusid Pedja ja raudtee vahel veel mitmed asutused (koolimaja, teedevalitsus, postkontor, külanõukogu, bussijaam, arhiiv, isegi baar jms), siis üksteise järel koliti raudtee tagant kesklinna. Ka suure ja uhke viadukti valmimine ja linnasisese raudteeülesõidu kadumine etendas siin määravat rolli.
Nii ongi praegu kujunenud välja paratamatu olukord. Aktiivset ärielu ida pool raudteed ei toimu ning seal elavatel inimestel tuleb hakata nüüdsest ka igapäevase toidupoolise järel käima üle raudtee. Nii ebamugav, kui see ka paljudele on, sest paratamatuse vastu ei saa. Võib ainult unistada ja ette kujutada, milline oleks tänane Jõgeva siis, kui mõlemal pool Pedja jõe kallastel oleks elamurajoon ning linna keskele jääv raudtee oleks lihtsalt üks osa linnast.
