Pidu neile, kellele näitlemine on elu kutse

Jaanuari viimasel nädalavahetusel toimus  Võrus Kandle Seltsimajas XV harrastusteatrite riigifestival. Kolme päeva jooksul vaadati ära  18 etendust. Harrastusnäitlejate peole pani pühapäeva õhtul punkti Tabivere Harrastusteater Janno Puusepa ekstra neile kirjutatud näidendiga “Proov”.


Viimasena lavalaudadele astuda polegi nii kerge, liiatigi kui on nähtud nii paljude  tsunftikaaslaste häid etteasteid. Tabivere näiteseltskond on „Proovi“ juba üsna pikalt ja väga paljudel suurematel ja väiksematel lavadel mänginud. Ka Vooremaa veergudel on sellest korduvalt juttu olnud, sestap  meeldetuletuseks vaid niipalju, et lugu räägib harrastusnäitlejate õnnestumistest ja altminekutest nii repertuaarivalikul kui õigete osatäitjate leidmisel, rääkimata muust, mis proovides toimub ja toimumata jääb.

Kuigi näitemäng peaks juba „automaatpiloodil“ käivituma, püüab lavastaja Tõnis Lepp veel pool tundi enne eesriide pidulikku avamist n-ö koera sööta, kui hunt juba karjas, äraseletatult  – jagada viimaseid hinnalisi nõuandeid.

„Ärge hoidke puntrasse, see lava on suur, aga te olete enamasti väikestel mänginud. Rääkige kõvemini, viimasesse ritta peab ka kuulda olema,“ manitseb vanameister, tsiteerides oma jutu vahele teatriteooriaklassikuid ja püüdes oma jüngrite moraali nalja visates kõrgel hoida.

Niipea, kui eesriie avaneb ja esimesed repliigid öeldud, kostavad publiku hulgast ka esimesed naeruturtsatused, sest paljudele, kes ise oma rahvamajas sama alaga tegelemas või aastate eest tegelenud, tuleb kõik nii hullusti tuttav ette!

Töölised või armastajad?

Hilisemal tagasisidekoosolekul oligi  näitleja ja lavastaja Tarmo Tagametsa sõnul Tabivere näitlejate kõige suuremaks möödapanekuks, et ei oodatud ära naerukoori vaibumist saalis, vaid räägiti selle sisse, ja seetõttu jäi publikul üht-teist kuulmata.

Siinkirjutaja on küll ilmselt pisut erapoolik, aga saalis ei täheldanud küll, et laval toimuvast midagi naeru tõttu kaduma oleks läinud.  Suvel Toris peetud külateatrite festivalil oli publik veelgi temperamentsem ja premeeris laval askeldajaid korduvate vaheaplausidegagi, aga kuulmata ei läinud küll midagi…

Etteruttavalt olgu öeldud, et lavastaja Tõnis Lepp kinnitas koduteel, et Tarmo Tagametsa märkus oli õigustatud ja näitleja peab andma vaatajale võimaluse „ära naerda“, enne kui tekstiga edasi läheb.

Et oli viimase tüki viimane arutelu enne žürii põnevat sõnavõttu ja aega jäi plaanitust rohkem, kujunes sellest vabas vormis vestlusring, kus võeti muu hulgas kõneks seegi, kas harrastusteatrid on lähenemas professionaalide tasemele ja kas mõned neist seda juba ongi.

Tarmo Tagamets kinnitas oma kogemustele toetudes, et kuigi tase on tõesti tõusnud ja professionaalidele lähemal, võiksid harrastajad ehk asjaarmastajad siiski endaks jääda, st mängida, kus ja millal võimalik, võtmata endale kammitsevaid kohustusi. Nii mõnelegi meenusid seepeale klassikute tsitaadid samal teemal.

Nii Tabivere trupis kui mitmes Tartu näiteseltskonnas kaasa tegev Rein Annuk tuletas meelde vanameister Jaan Toominga sõnu, et professionaalsed näitlejad on teatri töölised, harrastusnäitlejad aga teatri armastajad.

„Eks ole, öeldakse ka nii, et ühtedele on näitlemine elukutse, teistele elu kutse,“ märkis Tarmo Tagamets, andes omalt poolt veel soovituse kutsuda truppide juurde uusi lavastajaid ja mentoreid, et tegevust erksamaks ja ärksamaks muuta.

Tunnustusega ei koonerdatud

Õhtu hakkas juba hiliseks kiskuma, kui žürii koosseisus Toomas Lõhmuste, Rait Avestik ja Urmas Lennuk rahva ette tuli, et oma otsused teatavaks teha.

„Selle kolme teatripäeva jooksul sain nii naerda kui nutta, seda viimast mitte just kurbusest, pigem ülevatel hetkedel,“ tunnistas Urmas Lennuk. Toomas Lõhmuste sõnul oli äsjane festival tõeline teatrimaraton. „Aga kui mõni sportlik maraton toob nii pika kestmise järel väsimuse ja ehk küllastuse, siis praegu siin tunnen küll, et näidendeid võiks olla veel ja veel,“ lisas ta.

Nii mõnigi tunnustus, mis Tabivere näitemängutegijatele osaks langes, polnud ainult nende jagu, vaid puudutas ka mitmeid teisi truppe.

Žürii eripreemia pälvis produktiivne näidendikirjutaja Janno Puusepp, kelle loomingut on lavastatud nii Tabiveres kui Tartu Vilde Teatris ning viimasel ajal on tema näidendite  vastu huvi tuntud juba paljudes näiteseltskondades üle Eesti. Ja Janno preemia nimi oli eriliselt tabav ja sümpaatne: „Võimaluste loomise eest“! Tõsijutt, asjaarmastajatele sobivat repertuaari on päris keeruline leida ja kes oskaks aidata paremini kui Janno Puusepp, kes on ise pealegi ka nii meisterlik näitleja kui lavastaja.

Näitlejapreemia  saanud Janek Varblaski, kellele tõi seekord tunnustuse lavastaja osatäitmine tabiverelaste „Proovis“, pole ainult selle trupi „jagu“, vaid tegutseb näitlemisrindel märksa laiemalt, üheks näiteks Jõgeva Linnateater.

Rein Annuk, kes on teatavasti Tabivere kõrval juba  ammu tegev ka Tartu Vilde Teatris ja mitmetes projektietendustes, saigi seekord näitlejapreemia nii „Proovis“ tädi Aita kui „Minejates“Lugeja kehastamise eest.

Laureaaditiitli vääriliseks  kuulutas žürii neli truppi, nende hulgas ka Tabivere Harrastusteatri. Olgu siin veel ära märgitud, et Grand Prix’ pälvis teater KaRakTer näidendiga „Mida talle öelda ehk Tigu“.

„Oli see alles rahvas, kes kolm päeva meie majas liikus,“ lõi Kandle Seltsimaja riidehoiutädi Linda pühapäeva õhtul hämmastunult käsi kokku. „Kui peetakse neid koosolekuid ja konverentse, siis kuuled ikka tööjutte või rahajutte, või siis räägivad naised toiduretseptidest ja  riietest, aga nüüd kuulsin ikka ainult teatritükkidest.“ See saabki nii olla vaid nende seltsis, kellele näitlemine on elu kutse.

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus