Hiljuti tähistasime oma kirjandusklassiku A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva. Aga võiks tõesti öelda, et kirjanikul oli mitte sünniaastapäev, vaid sünnipäev, nagu on varsti meie riigil, sest ka kirjanik on jätkuvalt meiega ning tema väljaütlemised pole aktuaalsust kaotanud. Selle mõtte tõi hiljaaegu oma kõnes välja Rein Veidemann.
Möödunud nädalal luges Jan Uuspõld Vikerraadio järjejutuminuteil ette katkendeid „Põrgupõhja uuest Vanapaganast“. Ennegi on juhtunud, ja mitte ainult minul, et katkendite ettelugemine tekitab või taastekitab huvi kogu teose vastu, nii ka nüüd. Olles pisut kuulatanud, hämmeldunud ja omaette naernud, otsisin raamatu lagedale, et see värskelt üle lugeda. Millised riuklikud ühiskonnakriitilised müksud teose esmailmumise aegse Eesti Vabariigi ribide vahele, ja mitte ainult! Veel vahvam on mõelda, et „Põrgupõhjat“ lavastati, filmiti ja kordustrükiti ka nõukaajal, mil teinekord mõni süütumgi poliitiline vääratus kogu teosele saatuslikuks võis saada! Siit mõned näited.
Ametnikud avastavad, et Jürkal on ilmselt võltsitud isikutunnistus, sest ta väidab ise, et on saanud selle Peetruselt. Liigausale mehele tuleb appi Kaval-Ants, kes õpetab, et kui hästi valetada, siis usuvad kõik. Jürka peaks ütlema, et põgenes Venemaalt, sest seal pandi kirikud kinni, Eestis on aga kirikuid küllalt; ja et isikutunnistuse ostis ta juudilt. Kui nii rääkida, on see Antsu kinnitusel ametnike meele järele. Ta soovitab Vanapaganal võimalikult napisõnaline olla, kui too tahab, et tema käsi hästi käiks. „Ainult oma õndsakssaamisest võid sa niipalju rääkida, kui süda kutsub, sest selles ei võta sind keegi tõsiselt,“ nendib Ants, sest: /…/“Nüüd usub kogu maailm, et mida rohkem põrgut kütad, seda lähemal on taevariik.“
Aga kui Jürka tuli Venemaalt, miks ta siis sõnagi vene keelt ei mõista? Sellele oli isegi Eesti ametnikel seletus olemas, sest: „…meil on küllalt venelasi, kes kogu oma ea siin on elanud, siiski maakeelt ei mõista…“ Ei midagi uut siin päikese all, tõepoolest!
Meil on praegu nii palju vastseid kirjanikke, et raamatukogutöötajatel ning kardetavasti ka kirjanduse õpetajatel pole neist täielikku ülevaadet, tavalugejast rääkimata. Aga õnneks on Tammsaare ja veel mitmed väärt loojad, keda kõik tunnevad-teavad, siiani meiega.
KAIE NÕLVAK
