Valijate toetus jagab erakonnad kolme gruppi: suured erakonnad majandusteemadega, keskmikud väärtusteemadega ning väikeerakonnad, kelle parlamenti pääsemine on küsimärgi all.
Täna aasta pärast on riigikogu valimistel kandideerijate reklaamid tänavatelt maha võetud. Teles ja veebis näeb valimisreklaami aina enam, raadios hakkavad need tihemini kõlama paari nädala pärast. Valimispäev on 3. märts, aga 21. veebruarist alates saab e-hääletada. Kõik riigikogu liikmed lähevad presidendi vastuvõtule, sest tuleb pildil olla.
Kui järgmise 12 kuu vältel midagi dramaatilist ei juhtu, siis toimub põhiline heitlus valimiste võitja ja valitsuse moodustaja tiitli pärast Keskerakonna ja Reformierakonna vahel.
Viimase nädala jooksul on ilmunud kaks erakondade toetuse uuringut, mis kinnitavad, et kummalgi pole teineteise suhtes olulist edumaad, kuid samas on selge vahe sees ülejäänutega. Nende ülejäänute seis on närviline.
Poliitikutel on tavaks öelda, et reitingutel puudub otsene mõju nende otsustele, aga see on klišeelik vale. Alates Kantar Emori jaanuarikuu numbrite avaldamisest Postimehe ja BNS-i poolt ootasid kõigi parlamendierakondade tegelased kannatamatult, kas ERR-i tellitav turu-uuringute küsitlus kinnitab esimese näidatud suuri muutusi.
Osaliselt kinnitas, osaliselt ei kinnitanud
Emori küsitluse andmed näitasid, et Reformierakonna toetus on pärast aastavahetust lausa kuue protsendipunkti suuruse hüppe teinud ning küünib 34 protsendini. Keskerakonna toetus, mis sama küsitluse andmeil juba detsembris 21,5 protsendile langes, libises punkti võrra allapoole. Teisisõnu: Reformierakonna toetus on selle uuringu järgi pea sama suur kui kõigi valitsuskoalitsiooni erakondade oma kokku. Postimees nimetas toimunut juhtkirjas võidukalt maalihkeks Eesti poliitilisel maastikul.
Turu-uuringute küsitlusandmed paigutavad peaministri erakonna veel napilt Reformierakonnast ettepoole ‒ 27 protsenti võrreldes 26 protsendiga. Trend on siiski Keskerakonnal alla ja Reformierakonnal üles. Samuti ei kinnitanud turu-uuringute küsitlus EKRE järsku tõusu 18 protsendile ja SDE kukkumist ning näitab neid jätkuvalt samal tasemel, 11-12 protsendi juures.
Kahel küsitlejal on erakondade toetuse uurimiseks erinevad metoodikad. Emor teeb uuringu üksnes veebis, turu-uuringud kasutab klassikalist näost-näkku usutlemist kodudes. Lisaks on Emor piiranud oma valimis vanuseskaalat kõrgemas otsas 74 eluaastaga. Võimalik, et see võimendab teatud tüüpi eelistuste muutusi ning annab parema tulemuse Reformierakonnale ja EKRE-le.
Aga on selge, et Keskerakonna ja teiste valitsuserakondade populaarsus on aasta esimesel kuul kõva löögi saanud. Üldisel hüsteerilisel foonil kasutas opositsioon ära iga võimaluse, et panna kahtluse alla koalitsiooni otsused maksupoliitikas ning tuntumate ministrite aususe ja head kombed.
Turmtule tagant paistab selge kaalutlus. Paari nädala pärast algab aegade massiivseim vabariigi aastapäeva tähistamine. Lisaks ministrite ja peaministri võimalusele selle käigus positiivset meediakajastust nautida on opositsioonil teinegi häda. Kui poliitilise rünnaku alla jäävad sinimustvalgeid linte siduvad ja Eesti 100. sünnipäeva teemal hardaid kõnesid pidavad valitsuse liikmeid, siis võib valijal tekkida mulje, et opositsioonile ei meeldi Eesti riik. Seda ennetades ongi jaanuaris mitme kuu eest ette pingutatud.
Hiljemalt märtsis antud muret enam pole
Tõsine mõtlemise koht seisab ees sotsiaaldemokraatidel. Kui vaadata, kuidas küsitlustulemused erakondi grupeerivad, siis esimese rühma – Keskerakond ja Reformierakond ‒ defineerib debatt majandus- ja sotsiaalpoliitika, vähemal määral kodakondsus- ja keelepoliitika üle. Teise, selgelt poole võrra väiksema toetusega paari moodustavad EKRE ja SDE ning neid defineerib debatt väärtusküsimustes. Kui EKRE-le see peaks sobima, siis SDE paigutab see kindlalt nišši, kus on klaaslagi peal.
Kas siin on abi viimase hetke juhivahetusest või järsust teemavahetusest? Mõned sotsid kindlasti nii mõtlevad, aga vaevalt, et nii õnnestuks erakonna väljakujunenud kuvandit vähem kui aastaga edukalt muuta. Pigem on siit karta IRL-iga eelmistel riigikogu valimistel juhtunu kordust.
Valijate muutuse ootus näib neil valimistel saavat vastuse mõne silmatorkava “uue” näoga. Reformierakond saab Kaja Kallasest uue juhi, Vabaerakond loodab libiseda üle künnise Indrek Tarandi abil. Erakondade kõrval tekkinud vastuliikumised jäävad parlamendis väljundita.
ANVAR SAMOST, kolumnist
