Toronto südalinna lähistel elavad Silvia ja Ants Aug. See maja on neile koduks olnud juba üle kuuekümne aasta. „Pikk elu on elatud ning palju nende aastate jooksul nähtud,“ tõdeb Tabiverest pärit Ants, kel käsil 92. eluaasta. „Imestan isegi, et sellest kõigest eluga välja tulin. Võib-olla päästis see väike lauluraamat, mille kirikuõpetaja mulle kodust kaasa andis. Ma ei ole küll usklik inimene, aga mine tea…,“ lisab Ants, kes veel jaanuari lõpus 1945 noore kahurilihana rindele saadeti. Kuid tal oli õnne, et põrgust eluga välja tulla.
Õnneks loeb ta ka õigeaegset haavatasaamist Oppelni all, enne kui kotisuu sulgus ja Saksa väeosad ümber piirati. Ants ongi seda meelt, et elu koosneb paljudest juhustest, mis sind kas hoiavad või ei hoia.
„Lisaks tehti ka mulle kaenla alla veregrupi märk, kuid jälle mul vedas. Ei jäänud juutide kätte,“ tunnistab Ants ja kergitab oma triiksärki, et seda Saksa eliitväeosa märki näidata. Kaenla alt ilmubki nähtavale tätoveeritud B-täht. Nii on see seisnud juba üle 70 aasta. „Aga isegi kui praegu arsti juurde lähen ja juhtub olema juudist arst, siis hoian käe igaks juhuks all,“ ütleb Ants.
Valvas Tabivere jaama
Ants Aug on pärit Saadjärve vallast. „Kuna isa oli raudteelane, siis kasvasin üles Tabivere jaamas. Kooliteed alustasin samas lähedal Voldi algkoolis, jätkasin juba Tartus, Treffneri gümnaasiumis, kuni talvel 1944 tuli lõpp.“ Siis pidid õpilased taludesse appi tööle minema, et rindel võitlevaid Suur-Saksamaa sõdureid aidata. Kuid kuna Ants kuulus Omakaitsesse, oli ta talutöödest prii.
„Meie ülesandeks oli valvata Tabivere jaamas veetorni ning selle lähedal asunud kartulihoidlat. Valvuritöö keeruline polnud, kuid rindejoone lähenedes olukord muutus.
Eriliselt on meelde jäänud 9. märts 1944, Tallinna pommitamine. Vene lennukid tulid otse üle Peipsi järve ning just Tabivere jaama kohal tegid pöörde Tallinna suunas.
Parajasti tuli jaama sisse üks rindele sõdureid vedanud ešeloni tühi rong, mille vedur lasi jaamas välja suure pahvaku auru. Vene lennuk pidas seda vist kahtlaseks suitsuks ja pildus esimesed pommid Tabivere jaama kohal alla. Need küll õnneks ei tabanud jaamahoonet, vaid lendasid teisele poole raudteed põllule.
Järgmine lennuk aga viskas pommid jaamahoone juures asunud keldri pihta, mis oli pommivarjendiks tehtud,“ meenutab Ants hirmutavat olukorda.
Omakaitses sai Ants olla südasuveni, kuid siis läks idarindel meestega kitsaks. Sinimägede tapatalgud nõudsid oma ja viimasest suurest mobilisatsioonist ei olnud enam pääsu.
- augustil mobiliseeriti Ants Saksa sõjaväkke.
„Olin siis alles 17. Väljaõppe saamiseks viidi meid kõigepealt Kloogale. Olime seal, kui sinna saabusid ka soomepoisid, hea väljaõppe saanud ning tahtmist täis venelastele vastu minna. Aga sakslased nii ei arvanud. Olukord muutus kibedamaks iga päevaga. Ühtäkki pakuti meile kõigile võimalust sõita Saksamaale väljaõppele. Samas lubati, et varsti saame Eestisse tagasi, sest kõik lootsid siis veel Hitleri imerelvale, mis pidi sõjas muutuse tooma,“ muigab Ants.
Nagu paljud teisedki, otsustas ka tema kasutada võimalust Eestist lahkuda, sest venelane oli ähvardavalt lähedale jõudnud. 20. septembril sõideti Paldiskist välja ning Gotenhafeni sadamas pandi jalad Saksamaa pinnal maha. Esialgu tundus noortele meestele, et sõda on nüüd kuhugi kaugele maha jäänud. See aga vonkles nagu uss aina kiiremini kannul.
Lumel „katjuušade“ märklauaks
Antsu, nagu teisigi noorsõdureid, ootas ees Neuhammeri väljaõppelaager, kus sõjalisi oskusi lihviti 21. jaanuarini. Siis tuli käsk: sõit läheb rindele.
„Mäletan, et olime üldse esimesed, kes Neuhammerist Oderi suunas rindele saadeti. Kuulusime Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi juurde, mille ülemaks oli kolonelleitnant Harald Riipalu.“
Aug sai oma kamraadidega lahinguristsed veebruaris ja kui 15. märtsil algas kaks nädalat kestnud lahingutegevus Oppelni all, oli tema juba haavatuna rindelt lahkunud. Nii pääses Ants Oppelni kotist tänu sellele, et sai enne kotisuu sulgumist pihta.
„Sain kohe esimesel nädalal haavata, vasaku jala kannast. Ründasime venelast parajasti kahe jõe vahelisel alal, kus esimesel katsel lõime venelased külast välja, aga järgmine kord jäime neile alla. Neil olid ka väga head relvad, millele meil polnud suurt midagi vastu panna. Vintpüsside ja kuulipildujatega suurtükkide vastu.“
„Katjušade“ tule all olemisest rääkides raputab mees isegi pead, et kuidas sealt eluga tulema sai. „Imelik mõelda, kuidas meid saadeti vaenlast ründama päise päeva ajal tumedates riietes valgel lumel. Kui jõudsime keset välja, tõmmati meile „katjuušade“ tuli peale. Olime venelastele nagu elavaks märklauaks ja pooled meie poisid jäid ka maha.“
Meenutades haavatasaamist, nimetab ta sedagi õnnelikuks õnnetuseks. „Lahinguväljalt tulin omal jalal ära, aga kui metsa all seisin, lõhkes puulatvades üks pomm, mis lõi korraga jala alt ära. Vaatasin, saapakonts oli läinud ning jalg üleni verine. Nii lõppes ka minu rindemehe tee, ees ootas haigla.“
Berliini asemel Belgiasse vangi
Ants viibis ravil mitmel pool. Vastavalt sellele, kuidas rindejoon lähenes, liiguti lääne või lõuna poole. Viimase ravi sai ta Egerhofi linna välilaatsaretis. Lõpuks, kui jalg terve, vabastati ta aprillis haiglast koos ühe teise eesti poisiga. Koos hakati oma diviisi poole liikuma. Ise lootes, et diviisi nad ei jõua, sest Saksamaa kapitulatsioon tundus lähenevat tundidega.
„Lõpuks anti meile hoopis käsk minna Berliini kaitsma. See oli maikuu algul, oleksime olnud siis viimane kahuriliha, kes oleks pidanud huku äärel oleva Saksamaa eest võitlema. Meid pandi rongile, aga õnneks kohe, kui saime üle Saksamaa piiri, tulid Inglise lennukid ja pommitasid meie rongi veduri ja raudtee puruks.“
Kuni nad ühel päeval koguti kokku, kolmkümmend meest, ning saadeti Ukles asunud laagrisse. Varsti teatasid inglased, et eestlased võetakse abitööde teenistusse. Vähemalt nii lubati.
„Sõitsime loomavagunites üle Lüübeki. Eestlasi oli selles rongis palju. Mõned arvasid kohe, et kuhu te sõidate, hüpake maha. Paar minu klassivenda hüppasidki Flensburgi jaamas rongilt ning pääsesid sellega Belgia põrgust. Meil oli aga hea meel, et saame inglaste juurde.“
Tegelikkus oli sootuks midagi muud. „Kui jõudsime Belgiasse, viidi meid suurele kinnisele territooriumile, mida ümbritsesid traatväravad ja aiad. Tegelikult viidi meid vangilaagrisse. See oli sügisel 1945,“ nendib Ants.
Terve järgmise talve olid eestlased seal. Mehed jäid kõhnaks, sest süüa oli lihtsalt vähe. Alles kevadel toodi nad Saksmaale tagasi. „Siis olime veidi aega läbikäigulaagris, kuni meil õnnestus tuttavate abiga saada inglaste tsoonist ameeriklaste juurde. Sain kööki tööle ja lõpuks võisin süüa nii palju, kui tahtsin.“
Kempteni põgenikelaagris jätkas Ants oma haridusteed, sest viimane aasta jäi Eesti gümnaasiumis käimata. „Seal läks ka kõvaks sporditegemiseks, sest tänu YMCA toele oli sport laagris au sees. Koolipõlves olin Tartus käsipallis kõva kooli saanud ja nüüd oli võimalus ennast näidata nii võrk- kui korvpallis.“
Uues maailmas Kanada meistriks
Elu Saksamaal tundus siiski pärast vintsutusi ebakindel olevat ja Ants võttis reisisihiks Kanada, kaugemale Euroopast. Kanada oli ahvatlev juba seetõttu, et seal vajati eriti töökäsi.
Nii panigi Ants Aug 1949. aasta suvel jalad maha Kanadas Quebecis. 6. juulil jõudis ta Port Arthuri (Thunder Bay), kus viibis sügiseni. „Port Arthuris pandi meid tööle raudteele, mis nägi välja õige kehvake: liiprid olid ära vajunud ning vajasid uuesti paigaldamist. Töötingimused olid eriti rasked, sest kuumadel suvepäevadel oli üle 40 kraadi sooja. Vähemalt juua anti ja koos veega ka soolatablette, sest palja vee joomisega jääd nõrgaks.“
Sügisel suunati Ants edasi tööle juba Ottawa lähistele Smithfordi, kus töötati koos teiste eestlastega suures raudteesõlmes.
„Kord talvel linnas jalutades leidsin ühe spordisaali, kus korvpalli mängiti. Olin Saksamaal palju mänginud ja kohe tekkis huvi ka siin proovida. Näitasin oma oskusi ja mind kutsuti kohalikku meeskonda. Kuid järgmisel kevadel tulime poistega Torontosse. Teadsime, et siin on rohkesti eestlasi ja elu kees,“ räägib Ants. Nii sai temast 1950. aasta kevadel Toronto elanik. Suurlinnas keskendus Ants esialgu spordile, peamiselt võrkpallile.
Ants sattus Torontosse õigel ajal, sest just siis organiseeriti eestlaste võrkpallimeeskonda Toronto Central YMCA. Seda perioodi (1953 – 1960) võib täie õigusega nimetada eestlaste kuldajastuks Kanada võrkpallis. Eesti mees- ja naiskonnad täitsid sel spordialal siis Kanadas liidrirolli. Kinnituseks veenvad võidud nii provintside kui riigi meistrivõistlustel.
Ants Aug võitis Toronto Central YMCA meeskonnaga oma esimese Kanada meistritiitli 1953. aasta kevadel. 25aastane Aug oli meeskonna üks surujaid. Aasta hiljem korrati võitu ja Aug oli meeskonnas tegija ka hooajal 1954/55, mil tuldi kolmandat aastat järjest Kanada meistriks.
„Sporti tegime palju, kuid seda ikka rohkem oma lõbuks. See oli ka hea võimalus eestlastega läbikäimiseks. Viiekümnendad aastad olid seejuures parimad, mil inimesed ei olnud veel rahamaailma sukeldunud.“
Antsu sõnul läks aga elu järjest kiiremaks, nii et sporditegemine jäi varsti tagaplaanile. Taheti luua oma kodu. 1955. aastal kolis Ants perega uude kodusse, mis asus Hendoni avenüül. „Siis oli see maakoht. Kõrval oli talu, lähedal asus piimafarm, kus musta-valgekirjud lehmad ringi jalutasid. Nüüd oleme suurlinna sees. Nii kaua oleme siin elanud,“ nendib Ants.
Ants Aug
Sündis 22. detsembril 1926 Tabiveres Saadjärve vallas Tartumaal
Mobiliseeriti Saksa sõjaväkke 16. augustil 1944
Lahkus Eestist 20. septembril 1944
Märtsis 1945 sai Oppelni all haavata
- aastal emigreerus Kanadasse Thunder Baysse
Abiellus 1952. aastal Silvia Sepaga, lapsed Tiina ja Ann
Mängis edukalt võrkpalli Toronto Central YMCA meeskonnas
3kordne Kanada meister (1953-1955)
Alates 1950. aastast elab Torontos
TIIT LÄÄNE
