Kel soov teada saada, kuidas näevad välja relvastatud madonnad, neil tasub sõita Pühale maale, sest nii palju relvastatud naisi (sõdureid) ei näe vist kuskil mujal. Samas on huvitav vaadata naiste osalust turva- ja sisejulgeoleku valdkonnas Jordaanias, sest just moslemite reeglitest kinni pidamine on loonud süsteemi, kus tänaval näete meespolitseinike kõrval alati naispolitseinikke ja iga uhkema hotelli ees seisavad kindlasti heas sportlikus vormis mees- ja naissoost turvatöötaja.
Eestis oleks enne avalikku diskussiooni meedias antud teema läbi arutatud ekspertide tasandil, pannes seejuures rõhku ka antud projektide finantsilistele aspektidele.
Eesti tõelise turvalisuse tagamisel on oluline arvestada, et me võtaksime oma turvalisuse tagamisel jõukohaseid ülesandeid.
Kevad 2017 algas Eestis kampaaniaga “naised mundrisse”. See algas meediaprojektiga, kus Tartus oli raekoja platsil suudlevate tudengite kuju tüdruk öösel kaitseväe vormi riietatud. Seejärel toimusid vabatahtlikele naistele meie kaitseväe ohvitseride valvsa pilgu all NATO standardi järgi kehalised katsed, kus suure õhinaga osalesid ka meie naisteleajakirjanikud, et veelgi innustada naisi vabatahtlikult kaitseväe teenistusse astuma. Eestis on aeg-ajalt tekkinud diskussioon, kas on eetiline panna meie riigi kaitseministriteks poliitikuid, kes pole ise kaitseväe teenistust läbinud.
Naised sõjaväes
Kuid meedia mängib siin meie poliitikutega kokku, sest kui vaadata meie taastatud Eesti Vabariigi seniste kaitseministrite nimekirja, siis oma kodanikukohustuse täitmine kaitseväes teenimisega paistab meie noorematel poliitikutel olevat ametisse saamisel pigem takistav asjaolu. Olen ikka mõelnud, kust tuleb selline poliitikute suhtumine ja kuidas seda saaks Eestis muuta? Olen sisekaitseakadeemia rektorina jälginud vastuvõttu akadeemiasse ja püüdnud mõista kehaliste katsete rolli selles protsessis.
Oma juhikogemusega saan väita, et meil on ühiskonnas naisi, kes on nagu loodud nii kaitseväeteenistuseks kui aktiivseks teenistuseks sisejulgeoleku alal. Need on tugevad sportlikud naised, kes sobivad väga hästi sellesse ametisse ja on kindlasti paremad kui suurem osa nende nn keskmisi meeskolleege.
Kuid kaitseväe- ega ka sisejulgeolekuteenistust ei saa võtta kuidagi soopõhisena. See on karm töö, kus inimesed on kriisiolukorras väga suure psüühilise ja füüsilise pinge all. Tehes erandeid nende inimeste ametisse valimisel, võivad tagajärjed olla väga rasked nii teenistuses olijatele kui ka neile, keda nad on kutsutud kaitsma. Seetõttu ei tohi taoliste “madonnad kaitseväkke“ kampaaniatega ühiskonnale valesignaale anda.
Kaitseväes juba teenivad naissoost ohvitserid ütlesid otse (aga ilmselt mitte piisava rõhuga), et kui noorsõduri algfaasis saab meie kaitsevägi pakkuda naissõdurile teatud soolist eraldatust, siis õppustel ja hilisemas teenistuses peab arvestama selle töö spetsiifikaga. Eesti kaitsevägi ei saa kunagi nii rikkaks, et saame luua olud, kus kaitsevägi toimiks kui võitlevate feministide paradiis. See on meile kindlasti liialt kallis ja meie oludes üle jõu käiv ettevõtmine.
Tänased kampaaniad „madonnad kaitseväkke“ on kindlasti omal kohal, aga nende sõnum juhib kindlasti tähelepanu kõrvale tegelikest probleemidest. Me oleme saanud NSV Liidu lagunemise ajast viletsa traditsiooni, kus suur osa noormehi nendest aastakäikudest, kel oleks vaja täita oma kodanikukohust, seda tegelikult ei tee, olles kas liialt haiged, liialt laisad ja lodevad või hinnates end liiga kõrgelt, et viita ligi aasta kaitseväe ridades.
Oma riigi kaitseks
Samas on kaitsevägi ise seda olukorda toetanud, sest ikka on meedias avaldatud seisukohti, et kaitsevägi (aga miks mitte kaasata Kaitseliit, teha koostööd Politsei- ja Piirivalveametiga jt), ei suuda kõigile noortele meestele, kes peaksid vanusele vastavalt läbima kaitseväe ettevalmistuse, leida kohta kasarmutes. Meil tasuks käia ära Soomes ja Šveitsis ning järele mõelda selle vaimse ning psühholoogilise kahju üle, mida taoline “osaline kaitseteenistuse süsteem” meile kui riigile tekitab. Meie riigi saatuse üle võivad ka tulevikus otsustada poliitikud, kes kardavad kriitilises olukorras vastu võtta vajalikke otsuseid, sest neil puudub õrnemgi arusaamine, mida tähendab riigi kaitsmine näiteks sõduri tasandil.
Kuid suured muudatused on toimumas ka Venemaal. Kui NSV Liidu lagunemisel sai tugevalt kannatada Venemaa relvajõudude prestiiž ja nooremad venelased tõesti hoidusid sõjaväeteenistusest kõiki võimalusi kasutades kõrvale, kolides ka välismaale, sest relvajõududes teenimine oli seal lokkava vägivalla tõttu noortele meestele eluohtlik, siis täna paistab olukord olevat muutunud. Venemaal on hakatud sõjaväes paremat korda looma. Aga samas muudetakse ka seadusi, mis peavad sõjaväes teenimise (sundaja) nooremale põlvkonnale arusaadavamaks tegema.
Riigiametnike värbamise reeglitesse on lisandunud just viimasel ajal punkt, mille järgi eelistatakse tööle võttes neid noori mehi, kes on läbinud kohustusliku sõjaväeteenistuse Venemaa relvajõududes. Veelgi karmimalt on muudetud kohtunike seadust, mis ütleb sõnaselgelt, et tulevikus saavad kohtunikeks olla vaid mehed, kes teeninud Vene relvajõududes. Need signaalid, mis tulevad täna nii Türgist kui Venemaalt, aga ka pikaajaline kogemus Soomes ja Šveitsis peaksid meile andma selge arusaama, et oma riigi kaitsmine on väga tõsine ülesanne, mida ei saa ka suure raha eest teiste maade meeste-naiste õlule panna.
Kui me tahame oma riiki ka saja aasta pärast vabana näha, siis on meil vaja teha oma riigikaitse kultuuri alal lihtsaid ja arusaadavaid otsuseid, mis arvestaksid muutunud kaitsealase olukorraga maailmas. Kulutades meile antud kriitilise aja küll meedias kindlasti väga atraktiivsete kampaaniatele, milleks „madonnad kaitseväkke“ kindlasti on, oleme me jätnud tegemata olulisi otsuseid, mida Eesti ühiskond tegelikult juba veerandsada aastat ootab. Oma riigi kaitsmine ei tohi olla vaid sõnakõlks, mis isegi riigi põhiseadusse sisse kirjutatud, vaid tõeline kodanikukohustus, mille üle lihtsalt ei arutata.
Ühiskond tervikuna saab aga toetada meie kaitseväge, et see oleks alati selline, kuhu me oma lapsi ilma asjatute hirmudeta saata tahame, sest oleme kindlad, et see süsteem õpetab väga olulist teadmist, kuidas olla inimene ja kodanik.
PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane, Tallinna Ülikool
