Eestis ei ole olnud ööpäevaringsete teleuudistekanalite omavahelist võitlust, kuid hüsteerilisel foonil püsiv pealiskaudne meediaformaat on ka siia jõudnud.
Mul on viimase aasta jooksul pea kogu aeg töö juures seina peal mänginud vähemalt üks teler, kus jookseb USA ikooniline uudistekanal CNN. Reeglina on ekraanil mõni president Donald Trumpi tsitaat , enamasti Twitterist, ja paar “rääkivat pead”, kes avaldavad šokki ja nördimust või vaidlevad omavahel selle üle. Lihtne ja odav, tegelikult ka väga igav.
Aga ilmselt pole ma sihtgrupp, sest CNN-i vaadatavus on tänu Trumpile keskendumisele ja seejuures erapooletust hoiakust loobumisele kõvasti kasvanud. Seda siis võrreldes ajaga, mil CNN veel päris uudiseid näitas.
CNN-i tähenduslik mõju
Olen kunagi väga ammu, 1992. aastal USA-s viibides hardalt ümber Atlantas asuva CNN peakontori kõndinud. Mitte ei mäleta, kas pääsesin sisse, aga vist mitte. Piisas hoone välisvaatlusest, see oli tohutu väärtussümbol noorele ajakirjanikule, kes just oli raudse eesriide tagant pääsenud. Palju suurem sümbol kui ajalehe USA Today või uudisteagentuuri Associated Press peakontorid, kuhu ma tegelikult ka kolleegidega suhtlema pääsesin.
Hiljem olen CNN-i vaadanud ikka siis, kui maailmas midagi suurt sündis. Mitmed USA presidendivalimised, poliitilised kriisid, sõjad, loodusõnnetused, 9/11. Isegi juba siis, kui tegelikult oli lihtsam internetist uudiseid jälgida. Televisioonis on vaieldamatult olemas see raskesti defineeritav samaaegsuse efekt – kogeda midagi koos paljude teistega, sünkroonis ja samal moel. Eriti veel sellisel globaalsel tasandil, nagu CNN pakub. Ilmselt just samal põhjusel on mitmed riigid CNN-i “tasakaalustada” tahtnud ning loonud oma “globaalseid” uudistele orienteeritud telejaamu “õige” agendaga.
USA-s on CNN-i “tasakaalustamisel” alates 1990. aastate teisest poolest oma tähendus – tänu Fox Newsile, sarnasele, kuid poliitilise skaala konservatiivsemale poolele apelleerima asunud uudistekanalile, mis tegelikult astuski esimese sammu suunas, kuhu CNN üliagaras Trumpi kottimises praeguseks on välja jõudnud. Kui nüüd Fox Newsi vaadata, siis võib üllatuslikult leida, et vähemalt programmi uudistesaadetes püüdleb see kanal isegi CNN-ist enam sisuka ajakirjanduse ja tasakaalustatuse suunas.
Igal juhul oleme kunagise sümboli ja globaalse ühendajaga niikaugel, et kui kolleeg Priit Luts üldisele hüsteeriafoonile, igas küsimuses toimuvale ülikiirele polariseerumisele ning eelkõige NO99 vabariigi aastapäeva juubelietenduse meediakäsitlusele viidates postitas (Twitterisse, muide) ühe lühikese fraasi “CNN-istume iga päevaga”, siis said kõik sellest aru kui kriitikast ajakirjanduse kvaliteedi suhtes.
Me ei jää Ameerikast maha
Nagu CNN suudab täita mitu ööpäeva emotsioonide avaldamisega Donald Trumpi ühe teadlikult provokatiivse sotsiaalmeedia postituse üle, nii suudavad Eesti veebiväljaanded teha Urmas Reinsalu teadlikult provokatiivsest lausest mitme päeva põhiuudise otseülekannete, veidrate kommentaatorite, videointervjuude, veebiküsitluste ja viierealiste pealkirjadega. Irooniliselt võiks öelda, et me ei jää Ameerikast maha.
Küsimus on, kas ühiskond suudab sotsiaalmeediaga konkureeriva ajakirjanduse lakkamatu hüsteeria foonil toimida ja koos püsida. USA on mõistagi nii suur kultuuriline ruum, et meedia CNN-istumise kõrvale mahub terve parve uute ja sisukate ajakirjandusväljaannete tekkimine, kuid sealgi on näha, kuidas suur avalik debatt käib kõrvaliste teemade üle ning paljude väljaannete taotluslik erapoolikus tõstab esile kisakõrisid ja populiste.
Eestis on praegu CNN-istumisega kaasnevaks nähtavaks ohuks valikute ja otsuste tegemata jätmine. Lihtsam on püsida status quo juures, kui lasta end kahelt või kolmelt poolt oma isikule keskenduvate rünnakute käigus ära laibastada. Lihtsam on valida populaarne positsioon: ärme teeme, ärme ehitame kuhugi midagi, ärme muudame traditsiooni, ärme riskime, ärme kiirustame. Ärme isegi uurima, kas midagi võiks teha. Lihtsam on mitte sekkuda. Sekkumist saavad endale lubada ainult need, kes mudamaadluses professionaalselt osalevad.
Aga vajadus maailma rahuliku selgitamise ja mõtestamise järele ei kao, olen kindel.
ANVAR SAMOST, kolumnist
