Juba kolm nädalat eksisteerivad Eesti maakonnad ilma maavalitsusteta, kes olid senini kohapeal riigi käepikenduseks. Nagu arvata võis, pole midagi erakordset sellest juhtunud ning elu kulgeb omasoodu edasi. Kuid kindlasti pole tavakodaniku jaoks ka midagi selle muudatuse läbi paremaks muutunud.
Maavalitsuste kadumise järel soovitakse (ja osaliselt on seda juba tehtudki) delegeerida ripakile jäävad ülesanded küll maakondlikele arenduskeskustele või kohalikele omavalitsustele. Kõik see on aga protsess, mis ei toimu üleöö, vaid võtab aega. Isegi omavalitsused ei ole pärast haldusreformist tulenevaid otsuseid suutnud ennast veel kõiges rea peale saada.
Kui mitte muud, siis segadust on need üksteise kukil tehtud reformid küll enesega kaasa toonud. Ja seda kõike Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eelõhtul, mis ei ole pehmelt öeldes just kõige parem ajastus. Paranoiliselt võiks arvata, et selles oleks nagu kellegi kuri käsi mängus. Nii tundubki, et kiiruga, pea ees, tormati reformidemerele, ilma kõiki stsenaariume läbi mängimata. Ja nüüd lastakse lainetel ennast kanda.
Kindlasti loksub kõik vaikselt paika, kuid kannatajaks pooleks pole mitte reformide korraldajad, vaid ikka need, kelle õlul lasub nende muudatuste elluviimine. Aga ühe tavalise vallakodaniku või Jõgevamaa elaniku seisukohalt on arusaamatu, et kui maavalitsused kinni pandi, milleks siis veel maakonnad alles jäeti. Seda enam, et piirid joonistati niikuinii ümber. Kas viimase sabajupi – maakondade – raiumine tuleb veel eraldi?
