Pajusis ei möödu peaaegu ainsatki kultuuriüritust, kus ühes või teises rollis ei osaleks aktiivne ja särtsakas Maia Lepiste. Ta suudab olla ühteaegu nii tantsurühma liige kui paljude tantsurühmade juhendaja, nii harrastusnäitleja kui liikumisrühma juhendaja. Ehk seetõttu ongi ta Pisisaare algkooli huvijuhina natuke vähem tuntud.
“Olen sündinud nüüd juba endises Pajusi vallas ja minu lapsepõlveaegseks elukohaks oli Mõrtsi küla Laari talu, mis asub Sulustvere ja Kalana vahel. Sündisin kümnelapselisse perre kolmanda lapsena, kuid samas esimese Laari talu lapsena. Peres kasvas üles seitse õde ja kaks venda. Üks õdedest suri kahjuks imikuaes. Minu vanemad on mõlemad Setomaalt pärit. Ema vanemad elasid seal peale laste suureks sirgumist veel pikki aastaid. Setomaal elanud vanaema aitasin hiljem põetada. Isa vanemad kolisid hiljem ümber Paide rajooni, kust isa hakkas Võrumaal elanud emale kosja käima. Mõnda aega elasid vanemad Paide rajoonis, kuni leidsid endale sobiva töö Pajusist Kalana suurfarmist ja elukoha Laari tallu. Nii nad siia kanti oma elu ja pere paika sättisid,” jutustas Maia Lepiste oma vanemate elukäigust.
Peres puudust ei tuntud
“Küllap seepärast, et pidin pidevalt kantseldama oma nooremaid õdesid-vendi ja lisaks veel kõikvõimalike majapidamistöödega tegelema, olen lapsepõlvest kaasa saanud organiseerimise ning väga hea ajaplaneerimise oskuse. Siis ju noortel vanematel lapsehoolduspuhkust ei olnud, vähemalt nii pikka puhkust kindlasti mitte. Pärast oma riigi tekkimist sai meie majapidamisest üks siitkandi esimesi talusid. Elasime endisaegses pikas taluhoones, kus ühe katuse all oli nii eluhoone kui loomalaut. Isal oli kavas ka hoone teine korrus välja ehitada, aga plaaniks see jäigi. Sellegi poolest oli seal suurele perele ruumi piisavalt, minu mäletamist mööda viis tuba ja köök. Vaatamata kaheteistkümne liikmelisele perele tühja kõhtu me kannatama ei pidanud, sest enamiku toiduainetest saime oma põldudelt ja laudast. Meil oli väga suur maasikapõld, mida meie, lapsed, rohima pidime. Meil oli sageli moos kolmeliitrise purgiga laual. Suure potiga keedeti kartuleid ja pidupäeval tehti suures koguses salatit. Kui praegu käivad lapsevanemad tihti sotsiaaltoetust küsimas, siis mina ei mäleta, et meil millestki puudus oleks olnud,” meenutas Maia kauget lapsepõlveaega.
Töö tõttu vahel kooli ei jõudnudki
“Meie pere laste mängud olid enamasti töödega seotud, näiteks ehitasime onne heinamaale,” rääkis ta. Ukakat ehk trifaad mängiti oma koduõues terve perega, ema-isa kaasa arvatud. Natuke suurematena hakkasid lapsed võrkpalli mängima. Veel praegugi on Lepiste õueala kõrval võrkpalliväljak olemas ning need kes vähegi oskavad ja tahavad, seal ka mängivad. Lisaks oma majapidamisele hakkasid Maia vanemad Undvilja perefarmi pidama, kus oli ligi kakssada pulli ja kus lastel tuli pidevalt abiks käia. Vahel juhtus, et farmitöö tõttu Maia kooli ei jõudnudki. Perefarm ja oma majapidamistööd sisustasid ka kõik suvevaheajad, mistõttu lapsed kuhugi mujale raha teenima ei saanud minna. Sõnnikut veeti laudast välja hobusega ja muskleid arendas see töö tublisti. Kui Maia lõpetas kaheksandat klassi, ootas ema oma viimast last ja seetõttu tuli tal farmi- ja koduste majapidamistööde tõttu tihti koolist puududa.
Internaadielu aitas sotsialiseeruda
Maia lasteaias ei käinud ja tema koolitee algas 1980. aastal Põltsamaal. Algklassid asusid siis hiljuti valmis saanud Lille tänava koolihoones. Esimesel koolipäeval ei läinud Maia kooli mitte ema või isa käekõrval, vaid hoopis koos kahe vanema õega. Kuid emotsioonid olid sellegi poolest esimesel koolipäeval kõrgel, sest kodusel lapsel polnud kooliellu sulandumine lihtne. Maia kodust oli bussipeatusesse kolme kilomeetri pikkune jalgsi teekond ja seetõttu tuli tal juba esimesest kooliaastast alates internaadis elama hakata. Kuid sotsialiseerumisele tuli internaadielu kasuks. Internaadi lastega oli tal isegi lihtsam suhelda kui klassikaaslastega, sest internaadis elasid kõik maalt pärit lapsed. Lemmikõppeaineteks olid Maiale kunsti- ja muusikaõpetus, samuti kehaline kasvatus, hakkama sai ta ka teiste õppeainetega. Maatööd tegema harjunud lapsena oli tal hea füüsiline ette valmistus ning krossijooksul andis oma klassi- ja koolikaaslastele silmad ette. Maial avanes võimalus osaleda võistlustantsu kursustel. Võistlustantsult liikus ta edasi rahvatantsurühma. Mitme kooliaasta vältel oli ta kooli puhkpilliorkestris trummitüdrukuks. Talle on Tallinnas toimunud koolinoorte laulupeo rongkäigust meelde jäänud kuidas uhketes vormiriietes trummitüdrukud orkestri ees sammudes vahepeal tantsu lõid. Lisaks sellele laulis ta kaasa kooli lastekooris.
Salaja õhtukooli õppima
“Isa arvas, et ega mul polegi tarvis kuhugi edasiõppima minna, sest kodus ja farmis jätkus tööd kuhjaga. Oli tõsiseid raskusi kodust välja saamisega ja ma viisin salaja dokumendid õhtukooli, sest muidu oleksingi koju jäänud. Enno Kurs oli see tubli õpetaja, kes meile koju tuli ja isale selgeks tegi, et tütar peab õpinguid jätkama. Tänu temale omandasin töö kõrvalt keskhariduse. Õhtukoolis õppis siis terve klassitäis erinevas vanuses lapsi. Õhtukoolipäevil leidsin endale ka esimese ametliku töökoha abitöölisena Kalana sidejaoskonnas, kus mul tuli pensionid koju viia ning lehti laiali kanda. Sellel ajal hakkasin ma tantsima Pajusi rahvatantsurühmas “Kaljaan.” Siis hakkas Pisisaares tegutsema õmblusettevõte. Mulle on käsitöö alati meeldinud ja mõtlesin et lähen proovin seda tööd ka teha. Tulin küll väikese tüliga kodust ära, aga tahtsin elus midagi muud teha kui vaid koduses majapidamises toimetada. Mul õnnestus Pisisaarde endale korter saada. Samal ajal hakati Pisisaare kooli juures lastelaagreid korraldama ning vajati inimest, kes lastega tegelema hakkaks. Tollane Pisisaare kooli direktor Aino Kuusik arvas, et nende kooli lapsed tahavad ka tantsida ning mul avanes võimalus lastele paari aasta jooksul peotantsu õpetada. Selle tulemusena sain endale nii tugeva “tantsupisiku” külge, et läksin Viljandisse kaugõppes tantsu õppima,” jutustas Maia sellest kuidas ta iseseisvat elu elama hakkas.
Pajusis toimusid tollal kuulsad diskod, kus Maia praegune abikaasa diskoriks oli ja teda siis ikka peole kutsus. Eks diskodelkäimisest nende suhtlemine alguse sai. Kui noored tundsid, et koos olemine klapib, ostsid nad endale talumaja. Esimene tütar Karita sündis Lepiste perre 1995. aastal ning on praegu lõpetamas Pärnu Kolledžit ärinduse ja majanduse alal. Karital sündis hiljuti tütreke ja Maia sai endale vanaema tiitli. Teine tütar Kristina sündis 1997. aastal. Kristina õpib praegu Tartu Ülikoolis ‒ temast saab lasteaiaõpetaja. Kristina lööb kaasa tänavusel “Eesti otsib superstaari” saate konkursil, kus ta pääses eelvoorust edasi.
Maia abikaasa töötas siis Pajusi Lihatööstuses elektrikuna kui lihatööstus oma kaupluse asutas. Maia kutsuti sinna enne avamist appi ja nii jäi ta kauplusesse lausa paariks aastaks tööle. Kuni talle pakuti võimalust asuda tööle Pisisaare kooli huvijuhina. Maia mõtles selle üle väga tõsiselt ja küsis nõu Toomas Teppolt, kes julgustas teda huvijuhina tööle asuma. Ta on koolis töötanud juba viimase 14-15 aastat.
Juba koolis töötamise ajal, 2005. aastal, sündis Maial poeg Keito ja kaks aastat hiljem tütar Keidi.
Oskab aega planeerida
Nagu vanemad lapsed nii teevad nüüd ka nooremad kõike koos. Keito lõpetab tänavu Pisisaares kuuenda ja Keiti neljanda klassi. Kooli huvijuhina hakkas Maia ka lasteaialastele tantsutunde korraldama. Seda võib lausa tantsukooliks nimetada. Ise ta käis ennast tantsuliselt täiendamas Tallinna Rahvakultuurikeskuse rahvatantsujuhtide koolis. Kui ta kõik erinevates paikades juhendatavad rahvatantsu- ja liikumisrühmad alates lasteaialastest kuni eakateni kokku loeb, siis koos zumbarühmaga on neid kokku üksteist. Kaljaan, kus ta ise kaasa tantsib, on kaheteistkümnes. Kui temalt küsitakse, kuidas ta kõigi tantsu- ja liikumisrühmadega tegeleda jõuab, siis ütleb ta vastuseks, et tuleb lihtsalt osata aega hästi planeerida.
Maia ema elab praegu Pilistvere hooldekodus. Maia toob ema hooldekodust jõuludeks ja aastavahetuseks alati enda juurde, samuti on ema Maia juures koolivaheaegadel. Emale hooldekodus väga meeldib, sest seal on hulk inimesi, kellega koos olla ja juttu rääkida. Nüüd kus Maial endal enamik unistustest täidetud ja eesmärkidest saavutatud on, soovib ja loodab ta, et lastel kõik hästi läheks ja et nad endale elus õige tee leiaksid. Isendale ei soovi ta midagi rohkemat kui seda, et nad maja remondiga nö. ühele poole jõuaksid. Tal on hea meel, et tema lapsed on saanud õppida muusikakoolis, milleks tal endal võimalus puudus. Isa kõrvalt on ta veidi akordionimängu õppinud ja saab algtasmel ka klaverimänguga hakkama.
Muusikaõpetaja asendamisega tuleb Maia hästi toime. Kui tal millestki tõsiselt kahju on, siis sellest, et tal juhilube ei ole. Samuti soovib ta, et juba pesast välja lennanud lapsed kodutee alati üles leiaksid. “Lapsed on mulle mõnikord öelnud, et olen õnnelik inimene, sest saan teha just niisugust tööd, mis mulle tõeliselt meeldib. Eelkõige tahan ma lastega tegeleda. Kui tervis vastu peab ja ma saan oma praegust tööd jätkata, siis midagi rohkemat ei oskagi elult soovida,” mõtiskles särtsakas ja tegus ning kõige hakkama saav Maia Lepiste.
Sündis 23. aprillil 1973. aastal Pajusi külanõukogus Mõrtsi külas Laari talus
Kooliteed alustas 1980. aastal Põltsamaal
Tegeles kooliajal võistlustantsuga
On töötanud Kalana sidejaoskonnas, õmblejana, Pajusi Lihatööstuses
Praegu Pisisaare algkooli huvijuht
Õppinud Viljandi Kultuuriakadeemias tantsuerialal
Juhendab kokku ühteteistkümmet tantsu- ja liikumisrühma
Tantsib rahvatantsurühmas “Kaljaan”
TOOMAS REINPÕLD
