Palamusel oli möödunud nädala lõpuni liikvel väike seltskond soome keelt kõnelevaid noori. Neid võis kohata üsna vastandlikes kohtades, näiteks kirikus ja palliplatsil, aga ka nii ebanoortepärases paigas nagu kalmistu.
Ikaaliste koguduse noored olid Palamusel kristlikus noortelaagris juba teist suve. Mullu oldi suurema seltskonnaga ja lühemalt, tänavu väiksema seltskonnaga ja pikemalt: kolme nädala jooksul viibis Palamusel viis Ikaaliste noort (tõsi, kõik ei viibinud kogu aeg kohal) ja koguduse noortejuht Hanna Sippola.
Et Ikaaliste ja Palamuse kogudus on sõpruskogudused, polnud midagi imelikku ei laagrikoha valikus ega soome noorte soovis Palamusel viibides ka midagi kasulikku korda saata. Sellist soovi avaldati juba möödunud aastal ja siis otsustas siinne kogudus, et kõige paremini sobiks noortele halli ja tükati lahtikoorunud tsement-pritskrohvi mahavõtmine kalmistul oleva kabeli välisseintelt. Tänavustel laagrilistel oli siis võimalus mullu paljaks kraabitud seinte ebatasasused siluda ning kabel ajaloolise hoone jaoks sobivama lubikrohviga katta. Tööd jätkus ka kiriku juures: seal puhastati samblast pühakoja välisseinu.
Et soome noorte näol polnud tegemist professionaalsete ehitajatega, käis Palamuse koguduse bussijuht Toomas Väinsalu, kes ka ehitajaametit pidanud, neile kõigepealt õigeid töövõtteid näitamas. Vajalikud materjalid muretseti nii Ikaaliste noorte endi teenitud kui ka Palamuse koguduse poolt korjatud raha eest.
„Ikaaliste noored korraldasid kabeli remondi toetuseks kodus heategevusmüügi, meie aga kogusime sihtotstarbelisi annetusi kabeli leinatalitusteks kasutamise eest,” ütles EELK Palamuse koguduse õpetaja Jaan Nuga.
Ehkki krohvimissegu kulus tema sõnul umbes kolm korda rohkem, kui algul eeldati, sai töö siiski kenasti tehtud. Algul tegid noored küll oma kätele veidi liiga, sest kasutasid valesid kindaid. Kui „õppetund“ käes, pandi kätte varem kuuma ilma tõttu ära põlatud kummikindad, mis käsi lubja eest paremini kaitsesid.
Käest kinni ja kiikuma
Töötegemisele pühendasid laagrilised siiski vaid kolm tundi tööpäeviti, ülejäänud aeg kulus hommikustele palvustele ja pärastlõunastele mõtisklustele kirikus, Kääpa hooldekodu ja Siimusti lastekodu külastamisele, sõitudele Tartusse, Elistvere loomaparki ja Kassinurme mägedesse ning koos Äksi kogudusega Ida-Virumaale; sportimisele, ühistele ettevõtmistele kohalike noortega, meisterdamisele klaasikojas, ujumisele, grillimisele ja muule.
Tegelikult oli natuke kentsakas vaadata, kuidas lahe tagant tulnud noored kabeli kallal kõpitsesid, samal ajal kui kohalikud noored ilusat suve nautisid.
„Meil on siin vahel ikka kohalikke noori ka abis käinud,” selgitas Hanna Sippola.
Küsimusele, kas nad ka oma kodukiriku heakorrastamisel käed külge on löönud, vastasid noored, et kodus pole neil seda vaja teha, sest Ikaaliste 6500-liikmelises koguduses on tervelt 25 palgalist töötegijat ning mõned neist hoolitsevad ka kiriku korrasoleku eest. Küll aga tuleb ette, et Ikaaliste noored, nagu siingi, hooldekoduelanikel külas käivad ning neid laulmise või muuga rõõmustavad — näiteks jõuluajal.
„Aga lastekodudes me ei käi,” ütles Hanna Sippola. „Soomes on enamasti väikesed perelastekodud ja seal kõik külalised teretulnud pole. Neilt, kes lastekodulastega kokku puutuvad, eeldatakse enamasti erikoolitust.”
Siimusti Metsatarekese lastekodus võetakse aga külalisi heal meelel vastu.
„Laulsime ja mängisime lastega. Aga mõnikord piisab lastele ka sellest, kui neil on kellelgi käest kinni võtta ja ta kiikuma vedada,” ütles Hanna Sippola.
Kristlaseks olemine
„Kui mul elus raskusi tekib, siis ma ei pea lootma üksnes iseenda tarkusele, vaid ma saan raskuste ületamiseks abi ja tuge Jumalalt,” ütles Teija Rönni. „Tänu sellele teadmisele pole ohtu, et hakkaksin end maailma nabaks pidama.”
„Kristlasena mõistan ma paremini, et kogu elu on kasvamine,” lisas Jussi Kauppila. „Ehkki areng ei toimu alati parema poole, on see siiski alati edasiliikumine. Ning ma võin loota elule ka pärast ajaliku elu lõppu.”
Ikaaliste koguduse noortejuhi Hanna Sippola sõnul saab sellest, mis väärtus on elul kristlasena, kõige paremini aru see, kes on enne elanud teistsugust, uskmatu inimese elu.
„Kui varem oled tormanud ringi oma tujude ja tahtmiste lõa otsas, siis kristlikku elu alustades tekib elule sisu, mõte,” ütles Hanna.
Temaga koos Palamusel viibinud noortest oli vaid üks, Hanna Hietikko veel gümnaasiumiõpilane, ülejäänud valmistuvad ülikooli astuma või on seal juba aasta õppinudki. Jussi Kauppila näiteks õppis aasta keemiat, ent nüüd asub arstiteadust tudeerima. Laura Ahlvig tahab saada klassiõpetajaks, Teija Rönni arhitektiks.
„Tänavu ma sellele erialale sisse veel ei saanud, aga ma õpin aasta graafikat ja proovin siis uuesti,” ütles Teija.
Pakkusin naljatamisi, et Palamuse kabeli korrastamine oli siis tulevasele arhitektile päris paras käeharjutus.
„Võib-olla tõesti,” nõustus Teija. Jussi aga märkis, et Palamusel oldud aja jooksul jõudsid neist kõigist saada suured Oskar Lutsu loomingu fännid. Palamuse koguduse õpetaja Jaan Nuga näitas neile nimelt „Kevade“ filmi ja kõneles Lutsust nii huvitavalt, et see mällu sööbis. Ning mõistagi aitas Lutsu loomingusse sisse elada ka asjaolu, et elati-oldi otse „Kevade” tegevuspaikade keskel.
Möödunud pühapäeval, mõned tunnid enne Palamuse kiriku ümbruse muutumist äikesetormi tallermaaks, asusid Ikaaliste noored koduteele. Mahakukkunud puude tõttu sai kannatada ka kabel, ent lahetaguste külaliste krohvimistöö raisku ei läinud. Küll aga tuleb midagi ette võtta kabeli katusega.
i
RIINA MÄGI
