Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias anti pisut enam kui kuu aega tagasi toimunud pärandtehnoloogia konverentsil üle tänavused Anu Raua stipendiumid. Neist ühe pälvis Jõgevalt pärit rahvusliku tekstiili eriala üliõpilane Kati Kuusemets.
Kati Kuusemets elab põnevat kaksikelu: ameti poolest on ta Tallinna vanalinnas tegutseva NUKU teatri kirjandustoimetaja, ent töö kõrvalt õpib ta juba neljandat aastat Viljandi kultuuriakadeemias. Praegu köidavad teatri- ja käsitöömaailm teda võrdselt, kumb lõpuks vaekausil peale jääb, seda näitab tulevik.
Suurem osa Kati Kuusemetsa lapsepõlvest möödus Vägari külas. Viieteistaastaselt kolis ta perega Jõgevale. Kümnendas klassis liitus Kati kooliteatriga Liblikapüüdja ja see määras tema edasised sammud: teatripisik oli tal nii tugevasti sees, et mõnes teatrikauges ametis poleks ta end ettegi kujutanud. Samas sai ta aru, et pigem meeldib talle olla teatrimaailma sees, kui otseselt teatrilaval. Nii läks Kati Tartu ülikooli teatriteadust õppima. Kui ta bakalaureuseõppe 2007. aastal lõpetas, kutsuti ta NUKU teatrisse tööle. Nüüdseks on ta seal ametis olnud juba kümme aastat.
“Teatril oli just siis, kui ma ülikooli lõpetasin, kirjandustuppa teist inimest juurde tarvis. Ning eriala õppetoolist soovitati neile mind. Minu jaoks oli see parim, mis juhtuda võis. Ma õigupoolest ei lootnudki erialast tööd saada, sest teadsin, et teatrites on kõik sellise profiiliga töökohad täis,” meenutas Kati Kuusemets.
Tema ülesandeks on mitmesuguste trükiste koostamine ja toimetamine. Trükiste hulka kuuluvad ka näiteks kavalehed ja nende koostamisel teeb kirjandustoimetaja koostööd lavastaja ja lavastuse kunstnikuga. Kati meelest on see väga huvitav.
“Ühest küljest on kava lavastuse osa, teisalt võiks see siiski olla väike iseseisev kunstiteos. Põnev on nuputada, kuidas muuta kava vaataja jaoks köitvamaks: et seal oleks teatud annus mängulisust või mingi läbiv element, mis seda lavastusega seob,” sõnas Kati Kuusemets.
Kirjandustoimetaja ülesanneteks on veel näitlejate varustamine uue tüki tekstiraamatutega, teatri arhiivi korrashoidmine, näituste koostamine ja kõikide teatri poolt avalikkusse minevate tekstide korrigeerimine. Nukuteatrikunsti muuseumi (see on teatri juures tegutsenud juba kaheksa aastat) ekspositsiooni koostamisel oli Katil samuti suur roll.
“See oli väga suur, aga ka väga põnev töö,” kinnitas Kati. “Õppisin selle käigus oma teatri ajalugu üsna põhjalikult tundma: tean kõiki lavastusi, mis Nukuteatris aastakümnete jooksul välja toodud on, ning tunnen fotodelt ära nendegi näitlejate näod, kes meie hulgast ammu lahkunud.”
Palju head kirjandust
Teatri repertuaarivalik on kunstilise juhi pärusmaa ja tema lähtub paljus sellest, mida lavastajad lavastada tahavad. Ent ka kirjandustoimetajal on teatri loomenõukogu liikmena võimalus repertuaari osas soovitusi anda. Ja Kati kasutab seda meelsasti, sest tema meelest on olemas väga palju head lastekirjandust, mida tasuks lavale tuua.
“Mõni materjal on, jah, minu soovitusel töösse võetud. Näiteks hollandi lastekirjaniku Annie M. G. Schmidti “Miisu” – lugu neiust, kes varem oli kass,” ütles Kati Kuusemets.
Kirjandustoimetaja on teatris ka see, kes jälgib, et lavastusi välja tuues autoriõigustega vastuollu ei mindaks. Selle töövaldkonnaga on seotud ka kõige keerulisem situatsioon, mis Katil NUKU teatris üle elada on tulnud: 2013. aastal, kui toodi välja muusikali “Shrek”, tuli tal avalikkusele selgitada mõningaid küsitavusi seoses autoriõigustega.
“Jäin oma ameti tõttu tookord n-ö ajakirjanduse hammasrataste vahele, ent samas oli minu südametunnistus puhas: probleemsed otsused oli teinud toonane teatrijuht ja mina ei saanud neid kuidagi mõjutada,” ütles Kati Kuusemets.
NUKU teatris tuuakse välja keskmiselt kaheksa lavastust aastas ja oma majas on trupil kasutada neli mängupaika: suur ehk Ferdinandi saal, väike saal, ovaalsaal ja muuseumi aatrium. Ent mängitakse ka väljaspool oma maja. EV100 teatrisarja “Sajandi lugu” raames toovad NUKU teater ja teatrikeskus Vaba Lava Telliskivi loomelinnakus välja 1980. aastatest kõneleva nn eepilise kommunaaldraama. Lavastus valmib koostöös Jaak Kilmi ja Kiur Aarmaga ning esietendus on märtsis. Suvelavastust “Gulliveri reisid” mängitakse aga juulis Viinistu katlamajas.
NUKU trupis on veidi üle kahekümne näitleja, aga selle väikese seltskonnaga jõutakse teha päris suuri asju. Teatri kunstiline juht Mirko Rajas öelnudki hiljuti, et NUKU on suure teatri võimalustega väike teater. Kati Kuusemets lisas, et väikeste vaatajate kõrval oodatakse NUKU seinte vahele ka suuri: igal aastal tuuakse välja üks-kaks täiskasvanutele mõeldud lavastust ning on ka lastetükke, mis täiskasvanut niisama palju kõnetavad, kui last.
Aastakümneid tagasi olid nukuteatris näitlejad enamasti sirmi taga peidus. Tänapäeval sirmitükke enam palju ei tehta. Näitlejad ja nukud on enamasti võrdsete partneritena laval näha.
“Meie näitlejad on nagu kõigi teiste teatrite näitlejad, ainult neil on veel üks lisa-väljendusvahend juures – nukumänguoskus,” ütles Kati Kuusemets.
Esimese teatrikogemuse saavad paljud lapsed just NUKU teatrist. Kui see on meeldiv, on lootust, et lapsest saabki ajapikku teatrisõber.
“Lavastus peab tuginema lapse eakohasele elukogemusele. Kui lavastuses on palju sellist, millest laps aru ei saa, hakkab see teda häirima. Iga lavastuse puhul olemegi määratlenud vaatajate soovitava vanusevahemiku ja hea oleks, kui seda soovitust arvestataks. Tihti usuvad vanemad siiski, et nende laps on andekam ja küpsem kui teised, ning toovad ta vanemale vanuserühmale mõeldud lavastust vaatama. See ei pruugi lapse jaoks tore olla. Aga üldjuhul teater köidab lapsi. See on “päris elus asi”, mis viib vaataja teise maailma ning pakub talle elamuse, mida ta mujalt ei saa,” ütles Kati Kuusemets.
Kui eelpool väitsin, et lava teda eriti ei tõmba, siis NUKU koori koosseisus on temalgi tihtipeale lavale asja. NUKU koor on tegutsenud kaheksa aastat. See kasvas välja ühest laulupeoseltskonnast. Algselt laulsid kooris põhiliselt näitlejad ja teised teatritöötajad, nüüd aga pigem NUKU inimeste tuttavad ja teised lavastusliku koorimuusika austajad. Sest tegemist on teatriliku kooriga – selle dirigent Reeda Toots-Kreen on näitlejaharidusega ning paneb lauljad laval mängima ja liikuma.
NUKU kooril on seljataga õige vahvaid projekte. Neli aastat tagasi tuuritasid nad näiteks mööda Eestimaad kontsertkavaga “Nukkude laulud”. Samade lauludega anti välja ka plaat. Idee otsida teatri arhiivist välja kunagistes nukulavastustes kõlanud laulud tuligi Katilt. Lauludele tehti uued seaded ning kontsertidel esitas koor neid loomadeks, päkapikkudeks jt tegelasteks kostümeerituna. Praegu on kooril käsil Siim Aimla laulude plaadi salvestamine.
Siim Aimla ongi justkui NUKU koori “ihuheliloojaks” kujunenud. Aimla ja koori koostöös on valmimas “Kalevipoja” aineline kontsertlavastus, millega tänavu kevadel ja suvel Eesti kontserdimajades üles astutakse. Kontsertlavastuse mõningaid juba valminud stseene sai kuulda-näha 11. detsembril NUKU väikeses saalis toimunud nn pilootkontserdil. Kati Kuusemets ütles, et naudib NUKU kooris laulmist ja muusikal on tema elus alati koht olnud.
Käsitöökirest nakatunud
Käsitöödki on Kati teinud niikaua, kui ennast mäletab. Ajapikku kasvas huvi nii suureks, et tekkis soov uusi tehnikaid omandada ja teiste käsitöökirest nakatunud inimestega suhelda. Kõigepealt hakkas ta osalema käsitöölaatadel, siis aga otsustas Viljandi kultuuriakadeemiasse õppima minna. Nii veedabki ta juba neljandat aastat igal teisel nädalal kolm päeva Viljandis.
“Topeltkoormust on küll raske kanda, sest nõudmised on kultuuriakadeemias kõrged, ent see, mida ma akadeemiast saanud olen, on pingutust väärt. Sealsed õppejõud on väga inspireerivad ja neil on tudengitele väga palju anda,” kinnitas Kati Kuusemets.
Anu Raua stipendiumi saamist peab ta väga austavaks tunnustuseks, sest ta hindab väga Anu Rauda kui kunstnikku ja õppejõudu. Kahju on tal ainult sellest, et Anu Raud stipendiumi isiklikult üle anda ei saanud: ta viibis sel ajal Jaapanis.
Anu Raua stipendium määrati 2017. aastal kahele inimesele: Kati Kuusemetsale ja pärandtehnoloogia magistrandile Mareli Rannapile. Kati Kuusemetsa tõsteti esile heade tulemuste eest õppetöös ja käsitööuurimises, samuti selle eest, et tema oskuste ja teadmiste spekter on väga lai, et ta on ühtviisi võimekas nii kirjalikus kui visuaalses eneseväljenduses ning omab suurt algatus- ja organiseerimisvõimet: ta on osalenud mitmesuguste õpikodade läbiviimises, olnud Mardilaada koolipoolse esindusboksi töö peakorraldaja ja õpetanud eesti käsitööd 2017. aasta Craft Camp’is ehk rahvusvahelises käsitöölaagris. See sai teoks Olustveres ja Kati õpetas seal kogu maailmast kokku sõitnud käsitööhuvilistele naistele vaseliste ehk muinasaja stiilis metallkaunistuste ja kõlavööde tegemist. Õpetada tuli inglise keeles, aga see Katile raskusi ei valmista. Inglise keeles sai ta juba Jõgeva gümnaasiumis tugeva põhja alla, ent ta tegi teatriteaduse õpingutesse ka vahepeal aastase pausi ning veetis selle Inglismaal.
“Sain oma tööle Craft Camp’is väga positiivset tagasisidet ning kavatsen tänavugi teiste maade käsitööhuvilisi õpetama minna,” ütles Kati Kuusemets.
Hoiab kurja eemal
Kaht tema koolitööna disainitud ja valmistatud rõivaeset – isekootud triibukangast Ruhnu-ainelist jakki ja silmkoelist mantlit – on võimalik näha praegu Eesti Rahva Muuseumis rahvusliku moe ajaloo ülevaatenäitusel “Külatänavalt punasele vaibale”.
“Käisin kevadel koos teiste kultuuriakadeemia tudengitega Eesti Rahva Muuseumis ja mul oli enda kootud mantel seljas. ERM-i teadurile Riina Reinveltile, kes meile ekskursiooni tegi, jäi see kohe silma, sest ta valmistas siis just ette näitust “Külatänavalt punasele vaibale”. Soovitasin talle ka teiste meie tudengite töid, aga ma ei tea, kas need näitusele jõudsid,” ütles Kati Kuusemets.
Kultuuriakadeemias õppides on ta ikka otsinud vastust küsimusele, kuidas tõlkida meie ilus ja väärtuslik rahvakunstipärand tänapäeva keelde, tuua uuesti kasutusse, miksida seda tänapäevaste suundumustega. Mõnikord piisab ajasilla tekitamiseks mõnest pisikesest nüansist.
“Tegin näiteks meestesärkidest torusallid, millel on punane ääris. Vanasti usuti, et punane äär hoiab kurja eemal: see ei pääse üle punase joone varrukast ega kaelusest sisse,” sõnas Kati.
Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili osakonnas on tihtipeale võimalik valida, kas teed õppeülesandena mõne autentse rahvakunstieseme koopia või kasutad rahvakunstist pärit motiive tänapäevase eseme disainimisel. Kati Kuusemets on teinud meelsasti ka koopiaesemeid, ent suuremat naudingut pakub talle traditsioonilise baasil uue loomine. Aga ta annab endale ka aru, et vana ja uue ühendamine peab olema delikaatne.
“Kui pole head silma ega õiget tunnetust, võib ka libastuda,” tõdes Kati Kuusemets.
Praegu on teater tema jaoks veel number üks, aga ta usub, et kunagi saab temast käsitööettevõtja, kellel on oma stuudio ja pood. Praegu müüb ta oma käsitöid sõprade ringis ja käib aasta jooksul ka paaril-kolmel laadal. Kati teab, et käsitöö eest on raske õiglast hinda saada. Samas teeb talle rõõmu, kui tema loodud käsitööese õige omaniku leiab.
“Mõnel laadal on seda ikka ette tulnud, et nähes kindapaari, mis mul paar aastat karbis seda õiget omanikku oodanud, ütleb keegi: “Oi, just selliseid olen ma ammu otsinud!” sõnas Kati.
NUKU teatris on teda kümme aastat paigal hoidnud majas valitsev soe ja hierarhiavaba õhkkond. Ka teatrihoone on nüüd, pärast remonte ja laiendusi väga kena. Seal võib lastega pere pool päeva veeta, nii et igav ei hakka: lisaks etenduse vaatamisele võib ju NUKU muuseumi ja kohvikut külastada.
Katile teeb rõõmu seegi, et ta pole ainus Jõgevamaa juurtega NUKU teatri töötaja: mõni aeg tagasi asus inspitsiendi ehk etenduse juhi kohale Palamuselt pärit Liisi Tegelmann, NUKU muuseumis toimetab aga Jõgevalt pärit Karl Sakrits.
Jõgevamaaga pole Katil side sugugi katkenud. Jõgeva linn on kujunenud talle küll pigem läbisõidukohaks, ent pere maakodus Nurga külas (varem jäi see Pajusi valla piiridesse, nüüd kuulub aga suurde Põltsamaa valda) veedab ta kevadest sügiseni vaat et iga vaba hetke. Seal meeldib talle aiatööd teha, metsas seenel käia, hoidiseid valmistada ja lõngadega mässata. Lühidalt öeldes – olla tema ise. Ehkki Kati Kuusemetsa puhul võib öelda, et iseendaks jäämine on kodeeritud kõigisse tema tegemistesse.
Kati Kuusemetsa elukäik
* Sündinud 16. septembril 1983 Jõgeval
* Lõpetas 2002 kuldmedaliga Jõgeva gümnaasiumi ja 1999 akordioni erialal Jõgeva muusikakooli
* Lõpetas 2007 Tartu ülikooli bakalaureuseõppe teatriteaduse ja eesti kirjanduse erialal
* Alates 2014. aastast õpib Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias rahvusliku tekstiili erialal
* 2006-2007 töötas klienditeenindaja ja kokana Suurbritannia restoranides
* 2007-2009 toimetaja NUKU teatris
* 2009-2013 ekspositsioonispetsialist NUKU muuseumis
* Alates 2010. aastast NUKU teatri ja muuseumi kirjandustoimetaja
* Alates 2008. aastast Tallinn Treff Festivali korraldusmeeskonna liige ja trükiste toimetaja
* 2000-2002 Betti Alverile pühendatud luulepäevade, Alo Mattiiseni muusikapäevade ning Ranna kooliteatrite suvekooli korraldusmeeskonna liige
* Kuulub Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendusse, Eesti Teatriliitu, rahvusvahelisse nukuteatrite ühendusse UNIMA
* 2004. aastal pälvis Betti Alveri fondi stipendiumi, 2017 Tartu Ülikooli Sihtasutuse Anu Raua stipendiumi
RIINA MÄGI
