Ajal, mil postkontorid ja külapoed järjest uksi sulgevad, muutub rändpoe tähtsus üha suuremaks. See pole maainimesele lihtsalt koht, kust vorsti osta. Rändpood on tänapäevane külakeskus, mida oodates tihti juba varahommikul peatusesse kogunetakse, et koos naabritega aega veeta, viimaseid uudiseid vahetada ning kuumust kiruda.
Neljapäeva hommik. Kell on 8.45. Kurikuulus kuumalaine on kestnud ligi nädala ning juba varahommikul on lämbe. Pae poe taga laeb Jõgevamaa rändpood külmikuakusid ning valmistub nädala pikimaks ringiks. Rändpoe juht ning müüjad teevad veel viimaseid ettevalmistusi: pesevad põrandat, tassivad kaupa, kontrollivad hinnasilte. „Kus sa need suitsu hinnad panid?” — „Ma ei ole neile veel kohta leidnud, nad on seal raamatu vahel,” asjatavad müüjad omavahel. Veerand kümme on kõik valmis ning lavkajuht Kaljo lööb masinale hääled sisse.
Lavkabussi paremad päevad läbi
„Täna on pikk päev,” teeb Kaljo juttu. „Mustvee, Sadala, Kantküla — lõpp on kaugel. Lõuna ajal on Sadalas väike remont ka.” Pikemalt uurides selgub, et reisijana ma oma elu pärast kartma ei pea. Neljapäeviti ongi hooldus ja tankimine ette nähtud. Kuigi praegune rändpood on Jõgevamaal sõitnud vaid kolm aastat, pole tegu just esimeses nooruses masinaga. „Soomes on tal juba ilus aeg läbi saanud,” ütleb Kaljo ja annab endast kõik, et masin Laiuse mäest üles saaks. „Näe, jälle on koorem nii raske saanud,” ütleb ta naerdes. Midagi hullu Kaljo sõnul rändpoega siiski juhtunud ei ole. Talvel tuli vaid ühel korral labidad võtta ja masin hangest välja tirida. „Eks ta praegu käib kah natuke aega,” lausub Kaljo lavka kohta. „Uus pidi 4,5 mijonit maksma, aga ülemused tahtsid ise ühest bussist uue ehitada. Näis, mis saab.”
Meil on levi!
Kell kümme on esimene peatus — Mõisaküla. „Enne kümmet ei tohi alkoholi müüa,“ selgitab müüja Moonika poe ajagraafikut ning võtab Kaljolt üle istme rooli taga. Nimelt on see tagurpidi keeratult kassatool. Rändpoes on olemas kõik, mida ühelt poelt oodata võib. Kehtib näiteks säästukaart ja Kõu internetilevi olemasolul on ka kaardimaksevõimalus. Ja kui mingis kohas levi pole, ajab Kaljo bussi paar meetrit edasi, kuni levi tuleb. Ostud selle pärast tegemata ei jää.
Abi neile, kes seda vajavad
Kuumal suvehommikul lähevad hästi kaubaks külmad õlled ja kaljad. Lapsed loevad rahapaunast sente jäätise ja pulgakommide jaoks. Mõisaküla mees Heiro Pappel ei jõua rändpoodi ära kiita. „See on ikka väga tähtis. Ega meil poode polegi, söögikraami saab kõik siit.“ Heiro käib poes suisa mitme inimese eest. Ta viib kauba koju kätte ka neile, kes ise kõndida ega poekotti tassida ei suuda. Kõike ikka heast tahtest. „Oma tuttavad ja sõbrad. Kuidas ma nad hätta jätan,” ei tee Heiro abistamisest suurt numbrit. Nagu hiljem selgus, on see rändpoe klientide puhul tavaline, et aidatakse neid, kes abi vajavad. Kui kõik on poes käinud, lükkab Kaljo istme tagasi sõidusuunda ning ring jätkub.
Värske liha
Neljapäeva hommikupoolikul sõidab rändkauplusega koos Torma lihapoe mikrobuss, mis pakub lisaks lavkas leiduvale ka värsket liha ja kala. Liha värskuse säilitamiseks on mikrobussi sisse ehitatud külmlett. Poe omaniku ning mikrobussi juhi Tiit Metsa sõnul tasub lihabuss end ära küll. Lavkaga sama ringi sõidab lihabuss lisaks neljapäevale ka esmaspäeviti, kui koos käiakse Palamuse kandis. Pärast paari ühist peatust sõidab aga lihabuss ees minema. Klientuur ei paista praegu lihast nii huvitatud olevat kui külmadest jookidest.
Rikkalik kaubavalik
„Ega ma limonaadi ometi ei hakka jooma,” kõlab järgmises peatuses meesterahva hääl, mille omanik rändpoest õlledega väljub. Kantkülas on rahvast palju ning sarnaselt Mõisaküla inimestele jagub ka sealsetel poekülastajatel lavkale vaid kiidusõnu. „Siin millestki puudu küll ei ole. Isegi hapukapsaid on.“ Kiidab külaelanik Vello rikkalikku kaubavalikut. „Ja hinnad on samad, mis poes,” teab keegi teine kaasa kiita. Ka järgnevad peatused ning poekülastajatega suhtlemised on üdini positiivsed. Maarahva jutu järgi on rändkauplus eluliselt tähtis ja nii mõnigi vanem inimene arvab, et sureks ilma selleta ilmselt nälga. Ainuke puudus on Kirikveres elava Evi sõnul korraliku ootepaiga puudumine, mis pakuks talvel kaitset tuule ning suvel päikese eest.
Peatumiste graafik välja kujunenud
Kaubavaliku üle ei nurise keegi. Isegi siis mitte, kui päeva lõpupoole juba piim ja tomatid otsas. Ostetakse midagi muud. Poemüüja Moonika sõnul on see siiski väga harv juhus, kui midagi otsa saab, sest klientuur on juba ajaga välja kujunenud ja müüjatele teada, kui palju ja mida keegi ostab.
„Kõike paneme varuga,” kinnitab Kaljo, kes hommikuti raskemaid asju peale aitab tõsta.
Kuigi rändkaupluse rahvale on suur osa ostjaid teada, tuleb suvel siiski valmis olla kõigeks, sest on puhkuste aeg ja inimesed linnast maale tulnud. „Seetõttu venivad ka kaupluseringid suvel pikemaks,” seletab Kaljo. Üldiselt on siiski lavka ajagraafik välja kujunenud ja kohalikele teada.
Rändkauplus kui külakeskus
Tihti polegi rändkaupluse ootamise mõte selles, et sealt midagi osta. Mitmeski kohas selgus, et inimesed hakkasid poepeatusse kogunema juba hommikul. Tarvis ju külajutte rääkida. Kui poodi ega turgu pole, oodatakse lavkat ja räägitakse nädala jagu uudiseid jälle ära. Kellel koer kadunud, kellel lapselapsed külas. „Te ei teagi, mis kõik siin Reastveres vahepeal juhtunud on,” lausub Milvi teretuseks ning asub toidumoona korvi ladudes Kaljole ning Moonikale kõike põnevat seletama. Lisaks kuulujuttudele saab poepeatuses kuulda ka head nõu. Näiteks teab keegi, et kurgitaimedele tuleb kindlasti panna lehtpuutuhka, mispeale Kaljo teatab oma rahulikul ja rõõmsal häälel: „Mina panen virtsavett.” Külaelu käib nagu ennemuiste.
Homme jälle
Rändkaupluse ring lõpeb neljapäeva kohta üllatavalt vara, kella seitsme paiku õhtul Kuremaa kandis. „Ilmselt ei taha rahvas palavaga välja tulla,” arvab Kaljo. Viimasel kliendil on sünnipäev. Soovime õnne. Seejärel õõtsub rändkauplus tagasi Pae Konsumi juurde, kus ülejäänud kaup lattu tõstetakse, päeva käive kokku lüüakse ja poebuss puhtaks tehakse. Kui see tehtud, viib lavkajuht Kaljo masina garaaži, et see homme sealt uuesti välja ajada ja uuele ringile minna — maaelu hoidma.
…
Praegune rändkauplus tegutseb Jõgevamaal juba kolmandat aastat. Selle eest seisavad hea Jõgeva Majandusühistu ning OÜ Maksibussid. JMÜ annab müügiartiklid ja poemüüjad, Maksibussid masina ja autojuhi. Rändkaupluse marsruudil hoiavad teed sõidukorras kohalikud vallad.
Lavkas on korraga kaks inimest: müüja ning juht. Müüjad teevad tööd päevade kaupa vahetustega, lavkajuht on kogu aeg sama ning vahetatakse korraks välja vaid erandjuhul või puhkuseks.
Neljapäeva menukaimad müügiartiklid olid piim, tomatid, kassi- ja koeratoit ning õlu ja muud karastusjoogid.
i
KARL SAKRITS
