Tähistamaks 40 aasta möödumist Praha Kevade sündmustest, korraldas Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsioon Prahas konverentsi. Rahvusvahelise konverentsi ajendiks oli soov austada kõiki, kel on olnud julgust vastu astuda totalitaarsetele ning autoritaarsetele režiimidele. Samuti aga kõiki neid, kes olid ärevatel aegadel sunnitud elama eksiilis. Mul oli suur au olla ainus Balti riike esindav kõneleja. Võtsin sõna paneelis, mille esinejateks olid endine Poola välisminister Bronislaw Geremek ning tunnustatud Vene ajaloolane Boris Orlov. Just selle mehe eluloost tahaksin täna jutustada.
Osales Praha sündmustes
Kohtusin Boris Orloviga esimest korda. Mõistes, et tulen Eestist, tegi Orlov kohe selgeks, et nõustub täielikult MRP salaprotokolli olemasoluga. Venemaa teatavasti vaatab pikkade hammastega Molotov-Ribbentropi paktile. Nõukogude aja lõpu poole Eestis käies tundis Orolov oma sõnul õhus mingit seletamatut vabaduse hingust, mida Nõukogude Liidus polnud. Kuid mitte alati ei ole Boris Orlov olnud sotsiaaldemokraatliku maailmavaatega. Väärtushinnangute paika minemise peatükk tema eluraamatus liigutas mind eriliselt. Aasta oli 1968. Kommunistliku partei liige, “Izvestija” korrespondent Boris Orlov istus Prahasse sisse sõitvas tankis. Tanke oli tookord kokku 4600. Ajakirjanik nägi seda, kuidas Nõukogude Liidu 165 000 sõdurit Praha mahasurumise operatsioonis osalesid. Praha veresaunas sai surma üle saja inimese. Tagasi Moskvas NSV Liidu propaganda ning režiimi rüpes, kuid võimetu unustama Prahas kogetut ja nähtut, mõistis Boris Orlov – ta ei taha enam olla kommunist. Kogu tema sõnavõtt oli väga sügava sisuga. Analüüs Venemaa olukorrast oli terav ning täpne. Demokraatia on olematu, vabast meediast ei saa rääkidagi. Boriss Jeltsini võimu üleandmine Vladimir Putinile tähendas Orlovi hinnangul demokraatia lõppu. Tänaseks on see aga viinud juba totaalse kriisini. Boris Orlov ütles ilma igasuguse valehäbita, et Venemaa võiks ja peaks vabandama mitte ainult Kesk- ja Ida-Euroopa ees, vaid iseäranis Balti riikide ees. Kuulates seda 78- aastast meest kõnelemas oma riigist, oma vaadetest ning oma tänaste tõekspidamisteni jõudmise teest, mõistsin, et ajaloost ühtmoodi arusaamine on võimalik. Tee sinnani viib aga läbi ootamatute paikade, sündmuste ja isikute.
Aeg ajaloost ühtmoodi kõneleda
Võime küll väita, et tegemist on kolmanda aastatuhande ja 21. sajandiga ja me oleme tulevikku vaatavad. Ja ainult tulevik huvitab meid. Kuid kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Euroopas on aeg ühtemoodi ajaloost kõnelema hakata. Külma sõja pinged maandas NSV Liidu kokkukukkumine, ent täna seisame silmitsi uutega. Üks ja kõige ohtlikum on niinimetatud külm rahu. Meil on hädavajalik anda ajaloole õiglane ja tõene hinnang.
Siiski olen veendunud, et kuni meie keskel on inimesi, kelle eluraamatutes peituvast kuuldes meie mõista tahtmise soov kasvab, on ajalugude ning saatuste mõistmine võimalik.
MARIANNE MIKKO,
Sotsiaaldemokraat, Europarlamendi saadik
