Küllap arvavad nii paljud, aga muidugi, kindlasti on ka neid, kes ei märka aegade muutumist kuigivõrd.
Selle aasta muutused ja veelgi enam, ees ootavad muutused on pannud sageli mõtlema veidi laiemalt. Tuleb meelde tõdemus, et ühistransport on alati hea kinnisvara kuulutustes (keegi ei maini seal ühistranspordi halba olukorda) ja alati kehvapoolne, kui valimised päevakorral. Kõikvõimalikud poliitikud võtavad kaaskodanikke aidata läbi ühise transpordi. Kes omamoodi teooriaid kujundades, kes isiklikku järelvalvet teostades, kes lihtsalt heast südamest võimalikku abi andmist silmas pidades. Kuni väga jõuliste pööreteni.
Maakondlikku transporti kasutab kümme protsenti elanikest
Paraku pean kordama oma mantrat, et meil kasutab igapäevaselt maakondlikku transporti ligikaudu kümme protsenti elanikkonnast. Seda väljendavad nad sellega, et maksavad igapäevaselt oma rahakotist piletihinna kinni. Ainus reaalne raha, mis tuleb vedajale reisija käest. Ülejäänu on maksumaksja oma.
Meie rahvastiku arv maakonnas väheneb pidevalt. Saan rahvastikuregistri andmeid iga aasta algul ja kohati on need numbrid väga murelikud. Kehvemad aastad tähendavad meie maakonna mõistes tervete alevike kadumist ühe aastaga. Stabiilsemad kolmesaja inimese vähenemised aastas on paraku ka väga suured kaotused. Muidugi ei pane me seda iga päev tähele, aga meie maakonna aladel on elanud kõvasti üle neljakümne tuhande inimese, nüüd vaevu kolmkümmend. Maakonna kui institutsiooni kadumine paneb veel omakorda oma pitseri. Ilmselt kaob esimesena võrdluse võimalus.
Oleme igal aastal püüdnud kasvatada maakondlikku liinivõrku. Protsendi, paari kolme võrra. Eelnevast tulenevalt on reisijate hulga vähenemine stabiilselt olnud kolme, pigem nelja protsendi juures. Igapäevaselt on meie probleem olnud reisijate vähesus, aga mitte liinide puudus. Need kümme protsenti elanikkonnast, kes vajavad ühistransporti ja kindlasti vajavad seda, on meie töös põhiline. Viimaste aastate liinimuudatused on valdavalt personaalsed.
Auto ongi loodud võimalikult paindlikuks liikumiseks
Auto kasutamise halvustamine ei ole minu hinnangul hea toon. Auto ongi loodud võimalikult paindlikuks liikumiseks, kõik uuringud on näidanud, et meie inimesele meeldib autoga sõita. Miks püütakse neid väevõimuga bussi peale tirida? Pigem küsiks, et kas me investeerime igal aastal meie kõige suurema kontingendi, jalakäijate peale samas suurusjärgus maksumaksja raha. Kergliiklusteedeks, kõnniteedeks, libedusetõrjeks, tänavavalgustuseks jne. See oleks bussiliiklusega samuti seotud.
Siit edasi on ainult üks järeldus, liinivedu maapiirkondades hakkab end ammendama. Vaja on kasutada ka teisi ühistranspordi võimalusi. Takso, juhuvedu, sotsiaaltransport, ühistulistel alustel vedu. Kui avalikud liinid ei oleks riiklikult toetatud üle seitsmekümne protsendi, siis vast oleksid need teised viisid ka konkurentsivõimelised. Või siis toetada ka neid valikuid samas määras?
Hea kogemus meie puudustest ja võimalustest oli ärajäävatele kaugliinidele asenduse leidmine. Inimesed, kes olid eluliselt puudutatud, olid väga avatud, valmis kompromissideks. Lahti rullus elu oma praeguses reaalsuses. Magamata jäi mõnigi öö, sest ei olnud midagi konkreetset, millest haarata. Ainus teadaolev asi oli, et ega keegi teine lahendust ei otsi. Tagantjärgi on hea meel, et kõik nii ladusalt laabus. Võimalikud partnerid olid mõistvad ja valmis aitama. Samuti mingit otsest kohustust ja võimalust omades. Silme ees oli kõigil kaduvate liinide, nende liinide, kus polevat kommertsalustel sõitmiseks piisavalt reisijaid, sõitjate võimaluse kadumine.
Kalkuleerime paljude peatustega liini Põltsamaa ja Tartu vahele
Samas on meil ka väga edumeelseid näiteid. Puhu rist on ilmselt suurima sõiduvõimalusega peatus maakonnas. Sadakond väljumist ja veel lisandub. Puhu risti söögimaja ilmselt suurima klientuuriga söögikoht maakonnas. Sinna kujuneb kindlasti uus keskus. Kui veel tekiks ajaviitmise paiku, korraldataks paremaks liikluskorraldus, lisataks kõikvõimalikke müügikohtasid, siis oleks uus väike linnake valmis. Kel oma hea niši mõte peas, on võidumees.
Samas olen kuulnud, et sõiduvõimalust võiks rohkem olla. Polevat piisavalt mugav. Mõneti põhjendatud, sest palju kuulutatud sõidumugavus Tallinna ja Tartu vahel on jätnud hulga väiksemaid kohti unarusse. Tõsiselt kalkuleerime avalikku paljude peatustega liini Põltsamaa ja Tartu vahele, et Puurmani ja teiste kohtade inimesed taas liikuma saada.
Ja siis veel ühendused Viljandiga, Paidega? Huvitav, aga pahameelekirjad saadetakse meile, mitte suurtele vedajatele.
Kindlasti püsib meie leping vedajaga veel aastaid kuni hanke lõpuni. Meil on kaks liinigruppi, üks Põltsamaa, teine Jõgeva keskne. Ka need sobivad. Kindlasti hoiavad ettevõtluskeskus, rahvakultuuri keskus ja spordiliit Kalju meie identiteeti mõne aja koos. Nüüd, kus pole otsest vajadust Mustvee ja Põltsamaa inimestel suhelda, loodan, et omavalitsused veel panustavad, tekib küsimus, kui kaua see saab kesta ja mis tuleb peale seda. Kas meil on vajadus jätkata või on kõike nii palju, et me arvame, et see on ebamugav ja on muidki võimalusi.
Uutel suurtel omavalitsustel saab väga keeruline olema
Omavalitsustel saab keeruline olema. Nüüd suureks saanud ja suured kohustused. Varemalt lahendati asjad nii, et ülesandeid oli seinast seina, aga lahendati neid, mida eelistati, peeti oluliseks, endale vajalikuks. Ülejäänud ootasid, kui just riik väga ei nõudnud. Tean omast käest. Kuidas edasi saab olema?
Ometi olen kindel, et elu läheb meie kandis edasi. Ikka tahan öelda, et see abiliste olemasolu, mis mulle ilmutas, on olemas igal juhul ja igas valdkonnas. Tulevad uued metsatööstused, uued inimesed, uued mõtted. Ei jää elu seisma, aga ideaali muidugi me ka ei näe. Vaidleme ja arutame samuti edasi. Hea, kui head eesmärki oskame silmas pidada, mõistame üksteisega seotust ja üksteist hoiame.
HELDUR LÄÄNE, MTÜ Jõgevamaa Ühistranspordikeskus juhatuse liige
