Akadeemik Harri Moora sünnipaik Luua lähedal Ehaveres on taas väärikalt tähistatud: möödunud laupäeval avati sealse vesiveski varemete juures mälestuskivi, mille püstitasid muinasteadlase järeltulijad.
Ehavere vesiveski on ka varem Harri Moora sünnipaigana tähistatud olnud: aasta pärast muinasteadlase surma, 1969. aastal paigaldati tema õpilaste ja mõttekaaslaste eestvõttel veskitalu eluhoone seinale mälestustahvel, mis paraku koos hoone endaga ajahambale alla jäi. Vahepealsetel aastatel oli akadeemiku sünnikoha uuesti tähistamine mitut puhku kõne all. Eriti agaralt võttis sel teemal Vooremaas sõna Arvi Liiva Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi geoloogiaosakonnast, keda Harri Moora poeg Tanel Moora mälestuskivi avamisel hea sõnaga meeles pidas.
Ehkki algatus oleks ehk mujaltki tulla võinud, otsustasid akadeemiku järeltulijad tänavu, Harri Moora 110. sünniaastapäeva aastal ise oma raha eest mälestuskivi tellida ja muinsuskaitseametiga kooskõlastatult püsti panna. Mälestuskivi telliti kiviraidur Tõnis Jõelehelt ning kivilt saab lugeda, et selles kohas asus XVI sajandist kuni 1970. aastani Ehavere veski, muinasteadlase Harri Moora (2.
Teadusharu „esiisa“
„Et sõna „vesiveski“ välja kirjutades oleks teksti halvem paigutada olnud, piirdusime kiviraiduri ettepanekul „veskiga“,” ütles Tanel Moora, kes koos pojapoeg Mardiga Ehaveres mitu päeva rassis, et kivi püstitamiseks plats ette valmistada ning puhastada võsast ja rohust välja ka kivile tee poolt vaadates taustaks jäävad aidavaremed.
„Harri Moora oli esimene eesti soost arheoloog ja enamik eesti arheolooge on kas Moora õpilased või tema õpilaste õpilased,” ütles mälestuskivi avamisel viibinud Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ants Kraut. „Seega on Harri Moora sünnikoha mälestuskiviga tähistamine igati tänuväärt tegu. Kui mõnikord võib sellise omaalgatuslikus korras mälestuskivi püstitamise puhul ka mõni asi untsu minna, siis antud juhul on kõik tehtud korrektselt ja asjatundlikult.”
Ants Kraudi sõnul on Ehavere veskikoht praegu riikliku kaitse all vaid ehitusmälestisena. Ajal, mil veskihooned veel püsti ning mälestustahvliga tähistatud olid, oli see arvel ka ajaloomälestisena.
„Hooneid see hävingust paraku ei päästnud. Kümmekond aastat tagasi oli pilt siin üsna troostitu, nüüd, mil lagunenud hoonete jäänused koristatud, võib varemeid juba n-ö romantilisteks nimetada,” ütles Ants Kraut. „Püstitatud mälestuskivi annab aga paigale osalt tagasi ajaloomälestise väärtuse.”
Õige asi õiges kohas
Ehkki mälestuskiviga on tähistatud ka Harri Moora ja tema etnoloogist abikaasa Aliise Moora haud Raadi kalmistul, mida arheoloogid lugupeetud akadeemiku sünni- ja surma-aastapäevadel külastamata ei unusta, oli laupäeval Ehaveres avatud kivi Ants Kraudi meelest ikkagi üks väga õige asi õigele mehele ja õiges kohas.
„Praegu Jõgevamaa piiridesse jääval alal ongi sündinud õige mitu akadeemikut: peale Harri Moora ka keeleteadlased Johannes Voldemar Veski ja Paul Ariste ning mikrobioloog Karl Schlossmann,” lisas Ants Kraut.
Ehavere mälestuskivi avamisel viibisid peale Harri Moora tütarde Ann Marksoo, Reet Ligi ja Liis-Mail Moora ning poegade Tanel ja Henn Moora veel mitukümmend sugulast ja hõimlast: Moorade suguvõsa on haruderohke ja arvukas ning sellest leiab palju huvitavaid ja tuntud persoone. Ehaveres tegi Tanel Moora väikese tagasivaate oma edumeelsest veskipidajast vanaisa Albert Daniel Moora tegevusele. Ehaverest sõideti Luuale. Seal jätkati juttu metsanduskooli õppetöökoja klassiruumis, kus kasutada kaasaegne ekspositsioonitehnika. Ann Marksoo oli teinud ära tänuväärse töö — kogunud kokku suure hulga suguvõsa puudutavaid pilte. Neid näidates andis ta huvitava ülevaate Moorade mitmest põlvkonnast.
i
RIINA MÄGI
