Parteid monopolide teenistuses

Nii kaunikõlalisest  ja viimasel ajal palju räägitud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadusest ootavad inimesed ilmsel nii mõndagi. Kahjuks tuleb tõdeda, et seaduse tähtsamaks osaks jäigi vaid paljulubav, samas tarbijaid eksitav pealkiri.

Ka president Toomas Hendrik Ilves tõdes, et monopolide seadus ei anna sellisel kujul hinnatõusu vastu kaitset, ja jättis seaduse välja kuulutamata. Pealegi läheb seadus vastuollu põhiseadusega.  

Võimuparteide sponsorite omavaheline võitlus

Selle tõestuseks oli Reformierakonna muudatusettepanek  hääletada seaduseelnõust välja paragrahv, mis seab vee-ettevõtja tulukuse määrale piirangu. Võib kindlast väita, et vastav tellimus tuli väljastpoolt Riigikogu. Samas teame, et pea kõikides Euroopa ja  arenenud maailma riikides on levinud printsiip, mis seab monopolide kasumi suurusele piirid.

Seadus ütleb küll, et ettevõtja peab piirhinna konkurentsiametiga kooskõlastama. Ent konkurentsiameti hinnakujunduse kontrolli kasvõi näiteks elektrile oleme kõik näinud. Elektrihinna korduva tõstmise kõrval on oluliselt tõusnud ka võrguteenuse ehk elektri koju toimetamise hind. Samuti võeti Eesti Energiast möödunud aastal välja ligi 1,4 miljardit krooni dividende —  meie kõigi ühist raha. Ja ikka konkurentsiameti heakskiidul.

Samas on konkurentsiamet ise tunnistanud, nagu arvavad ka väikesed vee-ettevõtted, aga ka kohalike omavalitsuste liidu esindajad, et seaduse rakendudes võivad hinnad väikeasulates väikestel firmadel koguni tõusta.

Juba siis, kui see ilusa pealkirjaga seaduseelnõu menetluseks sisse anti, ütlesid paljud, et erinevatest seadustest kokku klopsitud populistlik eelnõu ei lahenda ühtegi probleemi. Kõige suurema tõenäosusega on tegu mitte niivõrd kahe paremerakonna kui just nende erakondade toetajate ja sponsorite omavahelise võitlusega, mida siis valitsuserakondade kätega ellu viiakse. See, mis on parem riigile, omavalitsustele ja Eesti inimestele, jäigi teostamata.

Paljutõotav seadus osutus silmakirjalikuks ja puht valimiseelseks propagandaks. Mart Laari jutt kommunaalteenuste hindade rangemast reguleerimisest osutus sama petlikuks kui tema eelmiste valimiste eel antud lubadus 50 000 uuest töökohast.

Ent sooja, vee ja elektri hinnad on viimasel ajal tublisti kerkinud valdavalt ka sellepärast, et riik on kehtestanud teenustele kõvad maksud.  

Kõrgete hindade taga kõrged riigimaksud

Meenutame, et 2007. aasta juulist tõusis soojusenergia käibemaksumäär viielt protsendilt 18-le. Otsus ise võeti vastu juba 2003. aasta 10. detsembril Reformierakonna, Res Publica ja Rahvaliidu valitsuse poolt nelja aasta võrra ette. Lisaks eraisikutele puudutas tollane otsus ka elamu- ja korteriühistuid, kirikuid ja kogudusi ning riigi- ja kohalikest eelarvetest rahastatavaid asutusi.

Samas kergitas tänane valitsus mullu koos roheliste häältega  toasooja  käibemaksumäära veel kahe protsendi võrra. Vähe sellest. 1. jaanuarist 2008 panid valitsusliitlased roheliste toetusel aktsiisi peale ka maagaasile — 157 kroonini 1000 m3. Ja juulis 2009. tõsteti maagaasi aktsiisi 367 kroonini 1000m3 kohta, mis  ületab Euroopa Liidu alammäära 2,4-kordselt.

Toon näite ühest Eestimaa linnast. Kui jaanuaris 2007 oli seal ühe korteri küttearve 777 krooni, siis aasta hiljem 1127, aastal 2009 juba 1552 krooni ja 2010. a. 1800 krooni. Nii et keskküttega korteri toasooja hind on tõusnud mõne ajaga keskmiselt kaks ja pool korda.

Et küttehinnad on talumatult kõrged eelkõige just kaudsete maksude tõstmise tõttu, algatas Riigikogu Keskfraktsioon märtsis toasooja käibemaksumäära langetamise eelnõu, millega see langeks 20 protsendilt üheksale. Saalis olid küll tulised vaidlused, kuid kahjuks toetas Riigikogu eelnõu tagasilükkamist. 52 Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ja Eestimaa Roheliste saadikut langetasid eelnõu menetlusest välja. Rahanduskomisjoni esimees, reformierakondlane Taavi Rõivas soovitas vastuargumendina kodude renoveerimist, mis andvat märgatavat energiasäästu. Samas teame, kui kulukad need tööd on. Olukorras, kus meil on juba üle 51 000 pikaajalise, st enam kui aasta tööta olnud inimese, kes peavad hakkama saama vaid 1000-kroonise  toimetulekutoetusega, ei tule see kõne allagi. Ei annaks neile ka ükski pank laenu. Samas teame, et keskküte on kortermaja elanikele mitte vaba valik, vaid paratamatus. 

Aktsiisid Euroopa nõuetest kõrgemad

On silmakirjalik, kuidas kolleegid Isamaa ja Res Publica Liidust tegutsevad riigi rahadega Eesti Omanike Keskliidu nime all ja võitlevad parema soojusenergia eest, samal ajal teise käega soojuse hinda teadlikult tõstes!

Piinlik on vaadata, kuidas ametikaaslased Reformierakonnast annavad välja pressiteateid, kuis nad otsivad eesti rahvale võimalikult odavat energiat ja toasooja. Ja eks mäletame veel kõik sama erakonna telereklaami, kus lubati lausa poole väiksemaid küttearveid.

Just töötud ja madalapalgalised, kes pole midagi võitnud tulumaksu alandamisest, on pidanud hakkama mitmeid kordi rohkem maksma aktsiiside, käibemaksu ja riigilõivude tõstmise pealt. Tuletame meelde, et mootorikütuse ja elektri aktsiisi on selle valitsuse ajal tõstetud õige mitu korda, eelmisel aastal lausa kaks korda. Nii on elektri aktsiis kodutarbijale täna viis ja äritarbijale üheksa korda kallim kui Euroopas nõutud miinimummäär. Elektrile on juurde tulnud ka taastuvenergia tasu  ja jaotusvõrkude maksu tõus. Rohelised tahtsid aga elektri hinda veelgi tõsta.

Ent laiemalt võttes on olnud aastatepikkuste järjekindlate hinnatõusude taga ikkagi IRL  ja Reformierakonna pikaajaline poliitika infrastruktuuriettevõtete erastamise suunas. Tuletame meelde, et Mart Laar võitles omaaegse kolmikliidu peaministrina Eesti Energia ja Eesti Raudtee erastamise eest. Seda poliitikat ajas ta toona koalitsioonis Reformierakonnaga. Samas, kui isamaaliitlased ja reformierakondlased, kes olid võimul Tallinnas, erastasid Tallinna Vee enamusosaluse. Samuti võitlesid nad koos Estonia Air’i erastamise eest, mida nad nüüd koos ka tagasi ostavad.

Välistada ei saa, et ka sel korral on Ansipi tagatuba mõne suurema asjassepuutuva ettevõtjaga ärihuvide kaitsmise ning poliitilise tagatrepitöö tegemise osas juba kokku leppinud.

Ent laiemas laastus tahetakse selle seadusega taas kord omavalitsuste õigusi vähendada. Kui seadus oleks taolisel kujul vastu võetud, oleksid kohaliku omavalitsuse määratud veeteenuste hinnad kaotanud käesoleva aasta 15. juulist kehtivuse. Hinna üle oleksid hakanud otsustama vaid vee-ettevõtja ise. Ja mõistagi oleks see kaasa toonud kontrollimatu hinnatõusu. 

i

MARIKA TUUS, Riigikogu liige, Keskerakond

blog comments powered by Disqus