Saduküla kandi inimesed paluvad oma kaevudest veeproovid võtta, et teha kindlaks vee olukord, sest Kureoja sigala laiendamisel pole hiljem algandmeid, millele toetudes väita, kes võimaliku reostuse ilmsikstulekul kaevud reostas ning lähedal tegutseva kalakasvatuse võimalikku ohtu seadis.
Taivo Lepik Väljaotsa külast küsis Kureoja sigala laiendamise keskkonnamõju hindamise (KMH) aruande avalikul arutelul, miks ei võetud ümberkaudsetest elamistest veeproove, hindamaks hetkeolukorda, hoolimata sellest, et kohalik kogukond seda soovis. KMH aruandes on välja toodud ettevõtte 40 meetri sügavuse puurkaevu veeanalüüsi tulemused 2016. aasta kohta, kuid see ei näita Lepiku hinnangul pinnavee olukorda, sest ümberkaudsed kaevud on oluliselt madalamad. Põhjavee seisukord Härjanurme kalakasvandust ilmselt ei ohustaks, sest nad on piisavalt kaugel, kuid mõju Kureojale ja Pedja jõele, ehk mõju pinnaveele annab tunda ka kalakasvanduses.
Pidamistehnoloogiat on juba muudetud
Samuti soovivad kohalikud inimesed veel üht kokkusaamist Kureoja sigala omaniku Markilo esindajaga, et veenduda, kuhu sigalast tulev läga laotatakse.
Osaühingule Markilo kuuluva Kureoja sigala laiendamise keskkonnamõju hindamise (KMH) aruande avalikul arutelul selgus ka, et pidamistehnoloogiat on juba muudetud, pool lauta on ümber ehitatud. Kompleksloa muutmise taotlus on sisse antud, keskkonnamõjude hindamine on lõppemas ja kompleksloa menetlus alles tuleb. Markilo esindaja Urmas Laht oli KMH koostajatele teatanud, et on haige ega saa arutelul osaleda.
Keskkonnamõju hindaja Estonian, Latvian & Lithuanian Environment OÜ (ELLE) juhtekspert Toomas Pallo selgitusel on keskkonnamõjude hindamise mõte Kureoja sigala puhul kindlaks teha, kas mõlemad välja pakutud alternatiivid on seadusega kooskõlas. Markilo soovis muuta keskkonna kompleksluba juba 2012. aastal alternatiiv ühe jaoks. Alternatiiv üks puudutab sigala lõunapoolset osa, seal peetakse sigu põranda peal, allapanust tekib tahesõnnik. Alternatiiv ühe puhul on plaanis rajada vedelsõnnikuhoidla. Tahesõnnikuhoidla on vahepeal rekonstrueeritud, seal on seinad ja katus peal, kuid see on külgedelt lahti. Alternatiiv kahega rekonstrueeriti sigala põhjapoolne osa, sellest osast farmis tuleb nüüd vedelsõnnik.
Nullalternatiivi puhul tekib 12,6 tuhat tonni tahket sõnnikut aastas, alternatiiv ühe puhul on sügavallapanu osa väiksem – 5,5 tuhat tonni ja vedelsõnnikut 7,3 tuhat tonni aastas. Alternatiiv kahe puhul tekib ainult vedelsõnnikut 15 tuhat tonni aastas.
Alternatiiv null ehk sigade pidamine tahke allapanu peal on kompleksloaga lubatud. Alternatiiv ühega juba toimetatakse. See ei ole keskkonnaameti kinnitusel praeguse kompleksloaga lubatud. Nüüd soovib sigala omanik kasutusele võtta alternatiiv kahe ehk viia sigade pidamine üle täielikult vedelsõnnikule. Kuidas see võimalik on, küsis Kuldar Kuld Väljaotsa külast. Tema sõnul on mõttetu KMH-d arutada, kui saab ka nii, et tegelikult tegevus juba alternatiiv ühe järgi käib.
Keskkonnaameti esindaja Kairit Kriisi jutu järgi annab praegu kompleksluba lubatud heitmed. Kui ettevõte deklareerib heitmed täpselt vastavalt sellele, mis vedelsõnniku tekkides lubatud ning maksab heitmete eest. Keskkonnaamet kohtub kord kolme aasta jooksul ettevõtjaga. Kui viimati kohtuti, siis selgus, et pidamistehnoloogiat on muudetud, ettevõte alustas aktiivselt KMH-ga. Kompleksloa muutmise taotlus on sisse antud, kui jõutakse kokkuleppele, siis keskkonnaamet jätkab vastavalt KMH aruande tulemustele. KMH mõte on, et kas need mõlemad alternatiivid on seadusega kooskõlas.
Kohalikud elanikud eeldasid, et enne küsitakse luba ja siis alles tegutsetakse. Praegu on vastupidi tehtud. See on küsimus arendajale, kuid kohalikud inimesed ei ole saanud küsida, sest arendajat pole kohal. Vooremaa saadetud küsimustele ei olnud Markilo esinda ajalehe trükkimineku ajaks vastanud.
Risk kalakasvatusele on täiesti reaalne
Kalatalu Härjanurmes on jälginud kasvandusse siseneva jõe vee kvaliteeti koos Taani spetsialistidega nii suvel kui ka sügisel. “Oleme täheldanud negatiivseid ilminguid. Jõevee kvaliteet on langevas trendis. Mõõtsime pH-d sensoritega, samuti süsihappegaasi, ostsime vastavad seadmed, jälgisime ilmastikku ja muid parameetreid. Päevas võib lühikese aja jooksul pH kõikuda 0,5 ühikut, mis on suure vooluhulgaga jõe jaoks üldiselt väga huvitav avastus. Taani spetsialistid, kes hindavad jõgesid igal pool Euroopas, ütlesid, et näevad taolist kiiret kõikumist esimest korda. Nende järeldus oli, et see on väga tõenäoliselt inimtegevuse poolt põhjustatud,” tõdes Härjanurme kalatalu noorperemees Martin Liiv.
Ta küsis, kuidas peaks süüdlase kindlaks tegema, kui laotatakse läga, ja kasvanduses tekivad seetõttu probleemid. “Kas meie kahju hüvitatakse täies mahus? Kes hüvitab kahju, kui kala on stressis ja ei söö? Ja see kestab päevade kaupa. Kuidas me tuvastame süüdlase? Kas see kõik on praktikas teostatav? Kui läga tuleb põllu peale ja meil surevad kalad ära? Kui saast jõuab jõkke, kas tegelikult ka keegi vastutab? Praegu on oht selles, et meie võime hakata kandma majanduslikku kahju, kui aktsepteerime Kureoja laiendamist,” tunnistas Liiv.
Ta kinnitas, et tal pole midagi selle vastu, et üks ettevõte laiendab tegevust ja muudab tehnoloogiat paremaks. “Ettevõtjana ma ainult tervitan seda. Aga kui ma näen, et meie äri satub ohtu ja see oht on reaalne. Terve suve oleme võidelnud sellega, et jões on juba praegu probleemid, kala on juba stressis ja see on tekkinud viimase aasta jooksul. Seal pole palju vaja, et tekitada plahvatusohtlik olukord. Jõgi jookseb meie puhastusseadmetest läbi. Kui me saame sissevoolust saaste, see jääb meie settetiikidesse pidama, mingil hetkel hakkab see käärima. Veeproov võetakse nii sissetulevast kui ka väljaminevast veest samaaegselt. Me võib olla maksame selle eest, mis seal settes käärib, mis on sinna settinud sissetuleva veega varasemast jõevee reostusest.
Tahkesõnniku kuu aja varud veetakse platsidele. Kui see plats satub meie kasvandusest ülesvoolu või kuhugi niisugusesse kohta, kus on kraavid, siis me oleme sellele väga rangelt vastu. Ükskõik milline tegevus Kureojal, kas lägalaotamine vms, tuleks meid informeerida, ja kolm päeva pärast seda ei tohiks mingit vihma tulla… Kes seda garanteerib? Me võime heasoovlikult lubada ju laotamised jms tegevuse, aga kas seda tehakse ka korrektselt? Kas see aeg ja koht, kus tegelikult tekib saaste jõkke, on reaalselt tuvastatav, kelle raha eest see tuvastatakse? Ja kas kedagi saab selle eest vastutusele võtta? Risk on täiesti reaalne,” tunnistas Martin Liiv.
Tema sõnul on oluline, et kohalikele elanikele kõik konkreetselt lahti seletataks. “Laotamise ajaks peaks olema täpselt teada, mida ja kuhu laotatakse, tonnid ja pindala tuleb tuua kaartidel välja, kus põllud asuvad, kuhu ja kui palju pannakse.”
Liiv tõdes, et mitte ainult Markilo tegevus, vaid üleüldine töö kvaliteet mõjutab väga paljude inimeste elu ja tegevust. “On paika pandud piirid ja veekaitsevöönd, kuhu ei ole lubatud sõnnikut ja läga laotada. Kas keskkonnaamet saab öelda, et sellele konkreetsele põllule laotati?” küsis ta.
Kohalikud ei saa päevade kaupa valves olla
Ettevõte, kes laotab vedelsõnnikut, peab esitama keskkonnaametile vedelsõnniku laotamise plaani, mille ameti veespetsialist vaatab põhjalikult läbi ning võtab arvesse kõiki piiranguid. Seal tulebki arvesse see, kas ettevõttel on tegelikult piisavalt laotuspinda kogu vedelsõnniku laotamiseks. See, kuidas konkreetne traktorist sõnniku maha tõmbab, on teine teema. Kui keegi näeb, et traktorist vales kohas sõnniku maha paneb, siis tuleb sellest kohe keskkonnainspektsioonile teada anda.
Kogukond ei saa korraldada valvet ega sõita sõnnikutraktorite järel terve päeva. Ettevõtte juht peab töötajale selgeks tegema, kuhu võib sõnnikut laotada. Täna on nii, et ettevõtte juht ise ei istu traktori roolis, see jääb tema südametunnistusele.
Martin Liiv küsis, kas praktikas ka keegi vastutab?
Keskkonnaameti esindaja rõhutas, et kui nähakse laotamist veekaitsevööndis või karstialal või normidest kinni ei peeta, tuleb helistada keskkonnainspektsiooni. Inspektsioon sõidab kohe kohale ja kontrollib. Samuti tuleb kontrollida, kas laotusplaani on see põld kinnitatud.
Martin Liiv küsis, kui kõik on plaanis korras, aga ikkagi on reostus, siis kuidas selle päritolu kindlaks teha? Kes ütleb, et see on selle põllu sõnnik? “Kui me oleme nõus, et ümberkaudu tulevad suuremad sõnnikukogused, siis on meie kalade elu ohus. Minu ettepanek on, et välistada sõnniku sattumine jõe lähedale, samuti kraavide äärde, mis on ühendatud jõega, ülesvoolu kasvandust. Kasvanduses on bioloogiline vara ‒ eluskala ‒ kellele vesi on loomulik elukeskkond, me ei saa neid vahepeal veest välja tõsta. Seal ei tohiks toimuda mitte mingit reostust.”
Taivo Lepik pole rahul sellega, et kohalikele elanikele tehakse küll teatavaks, mis toimuma hakkab, kuid nende ettepanekuid kuulda ei võeta. Tema sõnul pole kaasamisest n-ö linnukese pärast mingit kasu, seda enam, et ka arendaja esindaja ei tulnud kohale.
HELVE LAASIK
