(Algus 25. Novembri Vooremaas)
Kodavere keelemurre on omal ajal arenenud koos vadjalaste keelepruugiga, mida tänapäeval kuigivõrd tunneb veel mõni inimene Lääne-Ingeri endisis vadja külades. Kodavere murraku oskajaid on aga rohkem ning selles on tehtud näitemänge Sääritsas, Piibumäel ja Assikveres. Nii Kodavere murrakus kui ka vadja keeles on säilinud omapäraseid sõnu, näiteks ämm ja äi nende vanemas tähenduses. Kõige vanemas kõnepruugis tähistasid need sõnad lihtsalt vana naist ja vana meest, järgmises arenguastmes aga vanaema ja vanaisa. Nii oli see minu lapsepõlves, kuigi juba siis hakati sõnu mõistma ka tänapäeva tähenduses ning külaonud ja -tädid tegid laste kulul mõnikord nalja, kui need rääkisid ämmast ja äiast.
Eestis moodustati vallad pärast pärisorjuse kaotamist 1816. (Eestimaal, st Põhja-Eestis) ja 1819. aastal (Liivimaal ehk Lõuna-Eestis). 1856. aasta Walla kogukonna seaduse ja 1866. aasta vallareformiga said talupojad ise endale valida vallavalitsuse ja volikogu. Esialgu mõisamaad valdade koosseisu ei kuulunud. Vald sai olulisimaks haldusüksuseks seoses Eesti riigi rajamisega 1918. aastal, mille järel ühendati seni eri kubermangude vahel jaotatud eestlaste alad üheks tervikuks. Varem olid sellised üksused sajandite vältel välja kujunenud kihelkonnad. Eesti Vabariigi ajal liideti valdadega ka mõisamaad.
Ranna valla keskus oli Lümati külas, mis asus mu lapsepõlvekodust otsejoones paari kilomeetri kaugusel. See oli mu Ilmametsa isakodu, mis oli nime saanud isa vanaisa hüüdnime järgi. Mart Kurs jättis maha Sassukvere emaküla ning ehitas elutoaga rehetare, loomalauda ja majapidamise juurde kuuluvaid muid varjualuseid sama küla talude heinamaade ja riigimetsa servaala liivasele künkale. Nii hakatigi ilmade ennustamisega tegelnud Märdi järgi kõiki selles popsikohas elanud inimesi kutsuma kohalikus keelemurdes Ilma õmadeks. Rahvasuus oli Märdi poeg Ilma Villem ning Villemi kuus poega Ilmapoisid. Eesti Vabariigi alguses pandi paika piirikupitsad ning kinnitati kodukoha ametlikuks nimeks Ilma talu, mis arvati riigimetsa taga asunud Rüütli küla juurde kuuluvaks.
Minu emakodu asus teisel pool riigimetsa Lümati-Assikvere maantee ääres, Rüütli küla idapoolses otsas. See oli päristalu, kuigi mitte eriti suur, mille olid ostnud kaks venda ‒ Joosep (1839–1900) ja Villem (1841-1900) Neider ‒ 1880. aastal. 48hektarilist Jõe talu majandati ühiselt kuni 1930. aastate keskpaigani, mil see siis jagati mu emaisa Johannese (1876-1959) ja tema lellepoja Jakobi (1873-1937) vahel pooleks ‒ Jõe ja Randvere taluks.
Taluomanike ühine perekonnanimi oli kuni 1936. aastani Neider, siis sai Randvere talu paljulapselise Jakobi pere uueks nimeks Kaljund. Jakobi ema Ann ehk teeste ämm ei pidanud aga sellisest imelikust nimest nagu Kalju-unt midagi ja kandis kuni surmani perekonnanime Neider. Ka Jõe talu omanik Johannes Neider tahtis jätta perekonnanime endiseks, kuid muutis selle siiski talust tallu liikunud nimede eestindaja pealekäimisel ja nimesoovitusel Neidreks: tuli muuta vaid kahe viimase tähe asukohta.
Nime muutmisest hoolimata kutsuti Jakob Kaljundi poegi edaspidigi Neidripoisteks. Neidri Juhanest kutsuti veel Tõnu Juhaneseks, sest Tõnu oli tema isaisa nimi, ning talus elanud inimesi Tõnu õmadeks. Ilmametsast seal käimist kutsuti ikka Tõnul käimiseks. Erinevalt minu isakodust, oli Tõnul kindlaks kujunenud traditsioone. Nii näiteks magati sängis jalutsiga toanurgas. Sängi päits polnud kunagi nurgas. Tõnu rahvas arvas ennast teistest, eriti popsidest, paremaks ja targemaks. Peeti seejuures silmas innukamat kooliskäimist ja ehk nobedamat kirjatarkuse omandamist.
Kuid Ilmametsa rahvas polnud kirjaoskamatu ning looduse tundmises oldi Tõnu omadest targemad ning neid teadmisi kasutati toidulaua rikastamiseks: käidi seeni, pähkleid, metsamarju ja muid loodusande korjamas. Minu ajal käis ikka isa seenil, see tähendab korjamas seeni, mida ta päris hästi tundis. Marjul isa ei käinud, seda hakkas tegema ema, pärast seda kui ta aprillis 1937 isaga abiellus.
Ilmametsa majapidamine oli enne esimest ilmasõda päris väike. Et oma rohumaad polnud, tehti heina riigimetsa sihtidelt. Vähesel aiamaal kasvatati sigurit, kapsast, porgandit ja tubakat, mida piipu tõmbavad Märt ja tema poeg Villem parkisid ja kuivatasid; peeti kanu ning talvel ahtrat lehma ja hobust, mis mõlemad kevadel müüdi.
(Järgneb)
OTT KURS
