Piret Tali tunnistab 23. novembri Maalehes, et seisab viimasel ajal liigagi tihti silmitsi ilmingutega, mis pole enam tuttavad ega kodused.
Ajakirjanik alustab oma artiklit “Elu ajab segadusse” looga kerges paanikas vanainimesest, kes Pärnu kalmistut, kus ta varem korduvalt käinud, enam üles ei leidnud, sest maastik oli hämmastavalt lühikese ajaga kapitaalselt ümber kujundatud.
Elu peab ju edenema…
Eks ta ole, elu peabki olema pidevas muutumises, sest muidu pole ju arengut, aga vahel tundub tõesti, et ühe ja teise aktsiooni ja uuendusega pressitakse meil justkui üle võlli.
Kui “rahva hääl” võtab üles teema, et väikest palka saavate vanemate lapsed võiksid rohkem rahalist toetust saada, kui need pered, kelle arvele iga kuu tuhandeid laekub, sellest abist lahti ühendataks, siis pole meie ametkondadel perede olukorra kohta piisavalt infot, et sellist vahet sisse teha. Või tõstatub kes teab, mitmekümnendat korda küsimus ööpäevaringset hooldust vajavatest vanuritest, kelle eest lähedased seda teenust kinni maksta ei suuda, siis oleme me väike ja tasapisi arenev riik, kes alles õpib suurematelt ja targematelt, kuidas neid asju ikka ajada.
Aga kui on võimalik e-asjaajamist arendada ja võimalikult palju igapäevatoiminguid ID-kaardi või nutitelefoniga siduda, siis oleme kõige kõvemad tegijad vaat et üle poole maakera!
Taas meenutan näidet Piret Tali loost, kus isegi tualetti pääsemiseks peab meil oma isiku plastkaardi abil identifitseerima.
Talil on tõepoolest õigus, lähimineviku võõras võim ei jõudnud sellise individuaalse jälgimise osas praegusele “itindusele” ligilähedalegi. Ise olen muide kuulnud, kuidas apteegitöötaja, olles sellesama tähtsa plastkaardi abil ravimiostja “isiklikku toimikusse” jõudnud, kaugele kõlava häälega pärib: “Teile on siin paari kuu eest rahusteid ka kirjutatud. Kas ostate välja?” No tore.
Lihtne paanikasse ajada
Et elu üksluiseks ei muutuks, eriti üle keskea jõudnud kodanikel, korraldatakse aeg-ajalt ehmatusaktsioone. Kas meelega või kogemata, mine võta kinni, aga kuidas ikkagi pääses massimeediasse sõnum, et need, kel pension välja arvutamata ja tööraamat kodus, võiksid selle vastavasse ametiasutusse hoiule tuua, muidu, mine tea…
Mõtlesin tookord, kui see uudis ilmaruumi paisati, et peaks nüüd kellegagi millegi hea ja hinnalise peale kihla vedama, et kohe järgmisel hommikul on pensioniametite kontorid närvilisi soliidses eas inimesi täis, kõigil sinine raamatuke näpus. Nii oligi.
Nending, et nimetatud dokument võib mõistusega inimesel ka kodus oma aega oodata, jõudis meediasse siis, kui trall juba mõned päevad kestnud oli.
ID-kaardi sertifikaatide uuendamisega polnud lood teatavasti paremad. Enne, kui uudis uuesti ja selges keeles edastatud sai, olid eriti edukalt jalule aetud need, kel digiallkirjast seni uduaimugi polnud.
Aga paistab siiski, et aeg-ajalt justkui poolkogemata siin-seal kõlavad üleskutsed soetada endale toidu- ja veevarusid enam väga kärmet vastukaja ei leia. Kui sellise utsitamisega igal aastal viimases kvartalis välja tulla, ei lähe väga eakadki enam liimile ega osta poode veepudelitest ja kuivainetest lagedaks, nagu mullu sügisel mõnel pool sündis.
Kui probleemi pole, tuleb see leida
Seega on tagasihoidliku elujärjega inimesel omad mured, neil, kel raha küllaga, jälle omad. Kahjuks on toidutalumatused ja mitut sorti allergiad meilgi elumurede nimekirja etteotsa jõudnud, diabeedihaigetest lastest on valus mõeldagi.
Aga on ka sellist rahvast, kes endale pseudoprobleeme välja hauvad. Mis muud see GPS-i juhatusel kojusõitminegi on kui õpitud abitus või veel hullem, poosetamine. Näide pärineb ikka sellest samast Piret Tali korduvalt tsiteeritud artiklist. Aastaid tagasi levis rahvasuus anekdootlik lugu, kuidas üks mees autoga otsejoones järve põrutas, sest robotjuht ei käskinud ära pöörata ja kes siis oma silmi usub.
Olen vahel mõelnud, kas see meeleheitlik omamaise toidu tagaajaminegi enamasti probleemipuudusest sündinud poosetamine pole…? Ja kas kõik omamaine ongi nii väga keemiavaba? Ka suure põllu pidaja pole imetegija ja puistab vagudele ikka nii seda kui teist, sest kui saaki pole, jäävad lepingud täitmata.
Nii idanevad, kasvavad ja kosuvad õuna- ja maasikapettused, sest kui mõni saksem pere on põhimõtteks võtnud, et neile kõlbab vaid eriti puhas, kuigi ülikallis kaup, siis tekib ju kiusatus see raha neilt kätte saada.
“Heast elust segi läinud,” noomis mu vanaonu mitmed head aastakümned tagasi mu vanemaid, kui nood tema arvates liiga “hõlpu täis läksid” ehk liiga sageli pidudele või ekskursioonidele kippusid. Eks tal kui talu ja äri kaotanul ja Siberist puupaljana naasnul oli õigus nii öelda ajal, kui sovhoosides-kolhoosides normaalset palka maksti ja maainimestel oli luba raha teenimiseks loomi kasvatada.
Aga mis siis nüüd? Kas oleme praegusest elust kohati segaduses ja kohati pisut ka segi?
KAIE NÕLVAK
