Miks üldse vahelduvad suured tehnoloogilised ajastud? Millest „keedetakse” tulevikus elektrit, kas me seda üldse teame?
Naftatipp (peak oil) on ilmselt paljudele tuntud termin. See on nähtus, mille puhul ennustatakse nafta kättesaadavuse ammendumist suure energiavajaduse kontekstis. Tegelikult on naftatipp möödas juba 1980. aastate keskpaigast. Just siis hakkas nafta osakaal maailma energiavajaduses pisitasa vähenema ja väheneb edasi.
Erinevad tehnoloogilised ajastud pole kunagi lõppenud seetõttu, et ajastut loov või hoidev substants oleks otsa saanud. Kiviaeg ei lõppenud seetõttu, et kivid oleksid otsa saanud. Tehnoloogilised ajastud muutuvad ennekõike seetõttu, et inimese mõte ja arusaam maailmast muutub.
Vaadelgem tehnoloogiate ajalugu. Kindlasti võis kiviajal märgata mingil hetkel kivitippu, millele järgnes pronksitipp ja siis rauatipp (kestab natuke praegugi), kui rauakasutuse kõrvale hakkasid tulema muud tugevust, sitkust ja vastupidavust pakkuvad materjalid. 19. sajandi teisel poolel oli puidutipp ja sellele järgnes söetipp.
Nii oleme tänaseks juba üle elanud naftatipu. Järgneb gaasitipp, loodetavasti tuumatipp, lõpuks ka taastuvenergia kasutamise tipp.
Ideaalis võime loota, et mainitud energiatipp võib kultuuriliselt kaasa tuua rumaluse tipu, pärast mida kulgeb selle substantsi suhteline osakaal maailmas allamäge. Samas ei pruugi nii juhtuda ning tagajärjed on näiteks pelgalt demograafilist laadi. Omaette nähtus tehnoloogilises arengus on loomulikult traditsioonid. Vana teadmise säilitamine ja selle kasutamine ning kogemine on igati tähenduslik. Kuidas rauda sulatada, kuidas kivist odaotsi teha, kuidas tunda end viikingi või ristisõdijana. Tegemist on loomulikult inimese kogemuse uurimise ning kõige ehedama ajaloolise eksperimendiga. Lisaks sellele emotsioonid, mille osalejad saavad.
Aga rääkides nafta hulgast: Mehhiko lahe naftakatastroof on pigem tugev ajend muudmoodi mõtlema hakata. See pole märk otsa lõppevast naftast. Pigem on tegu märgiga selle kohta, et seda ollust on isegi üleliia.
Härra Venteri loodud esimesed kolbidest võetud tehiselu elemendid on ehk esimesed näited sellest, kust ja kuidas meie järgmise energiahooaja võim ja vägi tulla võivad.
Mida ma silmas pean? Kas või seda, et kaltsiumkarbonaadist on moodustunud nii pehme kriit kui ka ülikõvad mereelukate kojad. Eestiski nõuab näiteks Kihnu rahvas endale hülgeküttimise eriõigust. Traditsiooni taastamiseks. Nimelt valmistati ehk üks viimaseid ränilukuga eestlaetavaid tulirelvi, millega hülgeid kütiti, siinkandis 1935. aastal Prangli saare sepa poolt. Miks siis mitte taastada hülgeküttimise traditsioon koos traditsioonilise relvaga? Aga iidsed tehnoloogilised tavad pole õnneks kunagi massiliselt taastatavad. Alepõllunduse harrastamine tänapäeval ajaks marru mitte ainult naabrid, vaid kogu maailma. Nii on jäänud ka Boultoni-aegsete aurumootorite ja sõidukite tootmine ja nendega tegelemine väheste hobiks. Nafta ja selle jõul töötavate masinate tulevik on ilmselt samasugune — väheste hobi. Kunagi vaadatakse nii nafta-, tuuma- kui ka taastuvenergia ajastulegi samal moel. Huvitav, aga talutav ja kasutatav vaid ülimalt mõõdukalt, traditsiooni säilimise nimel.
i
MAREK STRANDBERG, Riigikogu liige, EER
