Homme on esimene advendipühapäev. Sel ajal vaadatakse rohkem endasse ja vaadatakse tagasi ka lõppevale aastale. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Palamuse koguduse hooldajaõpetajale Urmas Orasele tõi lõppev aasta päris suure üllatuse: mais toimunud kirikukongressil valiti ta aasta vaimulikuks.
Urmas Oras (57) on pärit Tartust. Ehkki vanemad lasksid ta juba väikese lapsena ristida, ei tähendanud see, et tema tee vaimuliku ärkamise ja vaimulikuks saamiseni oleks sirgelt ja ladusalt kulgenud.
“Mu isa, kellele oli Stalini ajal 25+5 aastat määratud ja kes oli osa sellest ajast ka Kasahstani vangilaagris ära istunud, kasvatas mind rahvuslikus, aga mitte usuvaimus. Ristitud ma küll olin ja käisin ka koolikaaslastega jõuluajajal kirikus. Ka Piibel oli mu kodus olemas ja ise ostsin endale antikvariaadist katekismuse koos põhjalike lisadega, aga ka nende uurimine ei teinud minust veel usule ärganud inimest,” ütles Urmas Oras.
Pärast keskkooli läks ta Tartu ülikooli keemiat õppima. Tol hetkel oli see loogiline valik, sest tal oli Tartu 3. keskkoolis väga hea keemiaõpetaja olnud ning kümnendas klassis oli ta osalenud isegi üleliidulises noorte keemikute laagris, mida peeti kusagil Kaasani lähedal. Kaks aastat keemiaõpinguid tegid mehele siiski selgeks, et see pole tema ala. Ent keemiatudengite hulgas oli mägimatkajaid ja see harrastus hakkas külge ka Urmas Orasele.
“Kui keemiast pole mulle suurt midagi meelde jäänud, siis matkadelt Karpaatidesse, Kaukasusse ja mujale päris palju,” ütles Oras.
Eriti hästi on tal meeles 1979. aasta septembris Tadžikistani pealinna Dušanbe lähedal toimunud alpinismilaager, kus ta osales koos ühe sõbraga ülikooli alpiklubist Firn. Seal jäi ta oma pikkade juuste ja risti kaelas kandmise kombega silma laagriülemale. Orase toonase maailmavaate kohta öeldaks praegu ilmselt njuueidžlik (ehk New Age filosoofiast lähtuv), aga tollal sellist terminit veel ei tuntud. Ta oli lugenud nn samizdati, st ise paljundatud trükiseid parapsühholoogiast, ufodest ja muust ning vaimustus ida filosoofia olulistest tekstidest, mis Linnart Mälli tõlkes riburada eesti lugejate ette jõudsid.
Kui laagriülem Urmas Oraselt päris, miks ta risti kannab, vastas too, et otsib jumalat. Laagriülem ütles, et tema ka otsib, aga pole leidnud.
Erinevalt omaaegsest keemialaagrist, kus tehti usinasti poliitmassilist tööd, ei toimunud alpilaagris mingit ajupesu, ent laagriülem pidas laagri lõpus vajalikuks Urmas Orasele NSV Liidu alpinisti märki ja tunnistust üle andes siiski öelda: “Ma loodan, et sa vabaned oma “vaimuliku seminari” mõjudest.”
Aga läks vastupidi. Mõni aeg hiljem kutsus üks sõber, kellega Oras aeg-ajalt maailma asju arutas, ta baptistliku Kolgata koguduse noorteõhtule. Ta jäigi neil käima. Kolgata koguduses tutvus ta Oskar Lutsu majamuuseumis töötava Avo Rosenvaldiga. Tema õhutusel hakkas Oras teistsuguse, kristliku samizdati trükiseid lugema. 1979. aasta jõulude eel kutsuti teda pärast noorteõhtut ka tagaruumi eestpalvele. Seal viibis teiste hulgas nn vene ärkamises suurt rolli mänginud ja paljude inimeste imepärasele tervenemisele kaasa aidanud ingerisoomlane Aleksandr Popov. Urmas Orasele otsa vaadates ütles ta: “Mingi vaim ei lase sul palvetada. Oled sa tegelnud spiritismiga?” Kui Oras noogutas, lubas Popov tema eest palvetada. See oli üks tõuge Orase vaimuliku ärkamise teel.
Muusikal suur roll
Ülikooli keemiaosakonnast lahkunud, töötas Urmas Oras paar aastat öövahina ja üritas siis sisse astuda ülikooli inglise filoloogia osakonda, ent jäi poole punktiga n-ö joone alla.
Aasta hiljem alustas ta aga edukalt ülikooliõpinguid eesti filoloogia erialal. Eriti huvitas teda folkloristika, sealhulgas regilaul. Imestada polnud selle juures midagi, sest Urmas Orasest oli selleks ajaks saanud tuntud rahvamuusikaansambli Hellero liige. Selle ansambliga jäi ta seotuks päris kauaks ajaks, mängides seal lõõtspilli, kannelt ja torupilli ning tehes kaasa kontserdimatku Venemaal elavate soomeugri rahvaste juurde ning suurlinnadesse, nagu Peterburi (tollase nimega Leningrad) ja Kiiev.
“Olen muusikas iseõppija, aga muusikal on minu elus alati suur roll olnud,” sõnas Urmas Oras.
Juba ülikooli viimase kursuse sügisel (1987) asus ta tööle Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi. Varsti pärast ülikooli lõpetamist paluti tal üle võtta arhiivi juhtimine. Napi kogemustepagasi tõttu tundis ta end selles ametis üsna ebamugavalt. Kui direktor vahetus ja arhiivile uus juhataja leiti, lahkus Oras sellest ametist.
“Ehkki ma praegu filoloog pole, ei saa ma öelda, et filoloogiaõpingud mul mööda külgi maha oleksid jooksnud,” tõdes Urmas Oras. “Ülikoolis omandatud soome keelest on mul näiteks elus väga palju abi olnud, kirjanduse ja laiemalt kultuuriajaloo tundmisest samuti. Isegi nn punaseid aineid andsid meile enamasti õppejõud, kes oskasid mõistlikke asju rääkida. Dialektilise materialismi õppejõud Tõnu Luik oli suurepärane filosoof, Rein Toomla luges teadusliku kommunismi sildi all põhimõtteliselt politoloogiat ja Andrus Tool teadusliku ateismi sildi all sisuliselt religiooniteadust. Ainult NLKP ajalooga polnud midagi peale hakata.”
Kui Urmas Oras filoloogiat õppima läks, oli ta juba kristlane, aga polnud teoloogia õppimise võimalustega üldse kursis. Noorena oli ta ka üsna kidakeelne, seepärast ei kujutanud ta end vaimuliku rollis ettegi. Aga elu ise hakkas tema ellu tooma sündmusi, mis teda vaimulikuteele tõukasid. 1989. aastal läkski ta Eenok Haameri korraldatud usuõpetajate kursusele ja hakkas 1990. aasta algusest Äksi koguduse juures pühapäevakooli pidama. Äksi kogudusse sattus ta tänu toonasele Peetri koguduse õpetajale Kalle Mesilale, kes on Orasele tema vaimulikuteel heaks mentoriks olnud ja kellega nad on head sõbrad tänini. Mesila käis toona ka Äksis teenistusi pidamas.
1991. aastal alustas Urmas Oras õpinguid usuteaduse instituudi kaugõppes. Samal ajal avanes ka Tartu ülikoolis teoloogia õppimise võimalus, ent usuteaduse instituudi kaugõpet tundus olevat parem pereeluga ühitada: Urmas Oras oli siis juba pereinimene ja kahe lapse isa ning sündimas oli kolmaski laps.
1992. aasta aprillis ordineeriti Oras Äksi koguduse õpetajaks. Seal töötas ta 2009. aasta septembrini.
“Kogudus oli väike, aga kirikus käimine mõnevõrra elavnes nende aastatega,” meenutas õpetaja. “Käivitasin koguduse juures ka piibliringi, aga see hakkas koos käima Tabiveres. Esimesele kokkusaamisele tuli kolm inimest, aga pärastpoole kasvas seltskond viieteist-kahekümne inimeseni.”
Eespool märkis Urmas Oras, et soome keele oskust on tal vaimulikutöös palju vaja läinud. Ent väikese liialdusega võib öelda, et soome keel viis ta ka Äksi koguduse juurest ära. Äksis käis päris tihti Soomest tulnud jutlustajaid. Urmas Oras tahtis neile, kui nad juba kord siin olid, rohkem tegevust leida. Ta läks Tartu hooldekodusse küsima, kas nende juures võiks jumalateenistusi teha, ja nad võeti seal lahkesti vastu. Oras oli jutlustajatele tõlgiks ja kaunistas teenistusi ka muusikaga. 1995. aastal kutsuti ta aga samasse hooldekodusse poole kohaga tööle. 2009. aastal pakuti talle aga juba täiskohta ning ta palus end vabastada Äksi koguduse teenistusest.
“Koguduse üks väärikamaid liikmeid, Linda Kõrv, küsis, kas ma olen kindel, et see ikka on jumala tahtmine. Ja ma olen ka ise mõnikord kahetsenud, et Äksist ära sai tuldud. Ent nii tundus tollal õigem,” ütles Urmas Oras.
Ei käi “pööramas”
Hooldekodus teeb ta hingehoiutööd. Ka sellealased teadmised sai ta tänu soome keele oskusele. 1992. aastal kutsuti ta hingehoiukursusele soomlastest lektorite juttu tõlkima, aga tõlkimise kõrvalt tegi ta ka ise selle kursuse läbi. Hingehoiu praktikat oli ta saanud omal ajal kopsukliinikus ja hiljem onkoloogiakliinikus vabatahtliku hingehoidjana tegutsedes.
“Kõik hooldekodu elanikud ei soovi hingeabi ja kõigini poleks võimalik vist jõudagi,” sõnas Urmas Oras. Hooldekodus on ta ametis viiel päeval nädalas ja tal on seal ka mõned ilmalikud kohustused, näiteks hoolitsemine selle eest, et kõigil hoolealustel kehtivad isikudokumendid olemas oleksid. Urmas Oras kinnitas, et ta ei käi hooldekodu elanikke “pööramas”. Ta läheb lihtsalt inimese tuppa ja räägib temaga, kui too seda soovib. Ja vestlus kulgeb hoolealuse valitud rajal. Hooldekodus on Orase sõnul ka paar üle saja aastast inimest, kellele usuline keskkond on veel loomulik. Natuke noorematega on asjad nii ja naa.
“Nõukogude võimul õnnestus kirikule “ära tegemine” ikka päris hästi. Inimesed õppisid ilma kirikuta elama. Tihti võtavad ka usklikud sellise hoiaku, et Piiblit lugeda ja palvetada võib ka kodus. Ja eks eakatele tule pühapäeviti ju lapsed ja lapselapsed külla ning siis ei jäägi aega kirikusse tulla,” sõnas Urmas Oras.
Hooldekodu tööga paralleelselt oli ta vikaarõpetaja: ta käis teenistusi läbi viimas seal, kus kedagi asendada oli vaja. Algul tähendas see paari-kolme teenistust aastas, ent 2015. aastaks kasvas teenistuste arv juba 73ni, kusjuures sõita tuli kuhu iganes, Jõhvist Valgani välja. Nii palju ringisõitmist ei mõjunud hästi ei õpetajale endale ega tema autole. Ning kui Tartumaa praost Ants Tooming Orasele möödunud aasta alguses Palamuse koguduse hooldajaõpetaja kohta pakkus, võttis ta selle vastu. Palamuse koguduse kohta ütles Urmas Oras, et neid, kes kirikus käivad, tunneb ta juba hästi, kes ei käi, neid muidugi mitte. Nagu omal ajal Tabiveres, käivitas ta ka Palamusel piibliringi. Ning tal on hea meel, et ta ei pea Palamusel koguduse majandusasjadega tegelema, sest nendega saab suurepäraselt hakkama juhatus eesotsas Arne Tegelmanniga.
See, et ta kirikukongressil aasta vaimulikuks valiti, tuli Urmas Orasele suure üllatusena. Ta teadis küll, et praostkond on tema kandidatuuri esitanud, aga ei arvanud, et ta ka valitakse. Nii juhtuski, et kui ta tööülesannete tõttu teatava hilinemisega kongressile saabus, oli valimine juba toimunud, aga tema ei teadnud selle tulemusi ega saanud aru, miks teised teda isemoodi nägudega vaatavad.
Urmas Oras ütles tagasihoidlikult, et ta ise poleks end tiitli vääriliseks pidanud, aga küllap siis praost oskas ta nii “üles kiita”.
Ent tegelikult oli tunnustamiseks põhjust küll ja küll. Sest lisaks oma põhitööle teeb Urmas Oras veel palju sellist, mis aitab vaimuliku sõnumi inimesteni tuua. Näiteks käib ta aeg-ajalt ühe ilmikute seltskonnaga Tartu vanglas nn Taize palvusi pidamas. Neile koguneb paar-kolmkümmend kinnipeetavat ja võib arvata, et nende maailmapilt hakkab tasapisi muutuma. Kord kuus käib Urmas Oras Kaarepere hooldekodus hingehoiutööd tegemas, 1994. aastast hooldab ta aga kahasse Eenok Haameriga Tartu soome kogudust. Ta tegutseb ka mitmes muusikakollektiivis. Ühe väikese ansambli on ta moodustanud isegi Tartu hooldekodu juurde. Selgi nädalal anti sellega paar kontserti. Lisaks sellele tõlgib ta pidevalt soomekeelset vaimulikku kirjandust eesti keelde, nii et tema elu on vägagi toimekas.
“Aga oma doktorikraadiga rahvamuusikateadlasest abikaasaga võrreldes olen mina ikkagi siidivend,” sõnas Urmas Oras muiates. “Tema loeb lisaks tööle kirjandusmuuseumis ka rahvamuusika alaseid loenguid Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, juhendab bakalureuse- ja magistritöid, kirjutab artikleid jne.”
Valis Iisraeli
Aasta vaimuliku tiitliga käib kaasas palverännaku toetus. Urmas Oras on otsustanud, et kasutab selle toetuse Iisraeli reisi peale.
“Paljud kristlased, sealhulgas minu ametivennad, on seadnud Iisraeli külastamise üheks oma elu eesmärgiks. Mina sellist sihti endale seadnud pole, aga kui selline võimalus nüüd avanes, kasutan selle ära, aga ilmselt alles tuleva aasta sügisel. Siis saab teoks üks mulle sobiv reis, kus teejuhiks teoloog Arne Hiob, keda ma sügavalt austan.”
Peatselt saabuvad jõulud. Jõuluõhtul on Oraste kodus – see asub Elva lähedal Peedul – palju muusikat, sest kõik pereliikmed laulavad ja mängivad mõnd pilli. Urmas ja Janika Orasel on kolm tütart, kel vanust 33, 31 ja 26 aastat. Keskmine tütar on nad ka vanaisaks-vanaemaks teinud: tal on kolmeteistaastane tütar ja kuueaastane poeg. Kui kaks vanemat tütart elavad Eestis, siis noorim õpib Viinis antropoloogiat. Ent jõulude ajal on temagi kodus.
Jõuluõhtut pere keskel saab Urmas Oras aga nautida alles siis, kui kirikus teenistus peetud. Ükskord, kui ta veel Äksi koguduses töötas, juhtus temaga ka nii, et ta poleks jõuluõhtul üldse koju jõudnud. Toona oli värskelt paks lumi maha sadanud. Õpetaja pillas autovõtme lumme ega leidnudki seda sealt enam üles. Üks kiriku lähedal elav mees tuli koos pojaga talle appi. Üheskoos muugiti roolilukk lahti ja pandi auto juhtmete abil käima. Pärast tuli autol muidugi süütelukk ära vahetada.
Jõuluteenistuse tähtsaks osaks on mõistagi jutlus. Urmas Orasel pole kombeks seda sõnasõnalt valmis kirjutada, vaid ta paneb paberile vaid kondikava. Jutluse lõppversioon sünnib alles kantslis.
“Tihti on nii, et jutlus on juba peetud, ja siis taipad, et tegelikult oleks tulnud rääkida hoopis teistest asjadest,” tunnistas Urmas Oras. “Ega endal olegi lihtne oma jutlust hinnata. Mõnikord pole ma ise jutlusega üldse rahul, aga kirikulistelt tuleb hea tagasiside, mõnikord on asjad jälle sootuks vastupidi.”
Urmas Oras meenutas, et Tartu soome koguduse jumalateenistustel käis aastaid saami päritolu teoloog Nilla Outakoski. Tema ütles pärast teenistust õpetajale ikka: “Arukas jutlus! Arukas jutlus!”
“Mina arvasin, et see on suurim kiitus, aga siis ütles ta mulle ükskord: “Õnnistatud jutlus!” Ja ma sain aru, et see “arukas jutlus” oli pigem nagu “kolm pluss”,” tõdes Urmas Oras ja lisas, et seda ei tea kunagi, mis jutlusest selle “õnnistatud jutluse” teeb.
Vooremaa lugejatele soovib Urmas Oras aga rõõmsat ja rahulikku advendiaega ning jõulupühi.
“Soovin, et inimesed oleksid üksteisega leplikud,” sõnas Oras. “Tihti ei taheta järgida põhimõtet, et targem annab järele, sest arvatakse, et siis jääb rumalamale õigus. Aga paraku ei saa ilma järeleandmisteta tihti edasi minna.
Soovin, et salliksime üksteist ja üksteise erinevusi. Et suudaksime olla üksteise vastu kenad. Ning et püha vaim tuleks inimeste südamesse. Kirikus pääseb Jumala vaim meile paremini ligi, kui kusagil mujal. Nii et tulgem kirikusse ja nautigem lähenevate pühade päevi!”
Tiina Tegelmann, EELK Palamuse koguduse nõukogu liige:
Urmas Orase mõtete väärtused ja arusaamad on nii toetavad, nii abistavad ja nii arusaadavad. Ta on suunaja leplikkuse ja hoolivuse poole.
RIINA MÄGI
