Muutuste tempo kiirenedes muutuvad vanad asjad üha tähtsamaks. See on moodsa julgeolekupoliitika paradoks.
Suurbritannia ja teised riigid toovad pensionipõlvest välja külma sõja vastupropaganda ja spioonipüüdmise päevade igivanu veterane. Need inimesed mõistsid toona nõukogude mentaliteeti, mistõttu on nad suutelised mõistma Venemaa oma praegu. Nad suudavad eristada signaali lärmist, tehes kindlaks, missugused sündmused on osa mustrist ja missugused tõenäoliselt vaid juhuslikud.
Mundris mehed ja naised õpivad omalt poolt kaartide ja kompasside abil navigeerima, valmistudes olukorraks, kus Venemaa segab satelliidi- ja teisi süsteeme, millest me oleme sõltuvaks muutunud. Vanad relvad töötavad mõnel juhul usaldusväärsemalt kui uued.
Baltimaades ja mujal annavad meie eriüksuslased kohalikele väljaõpet sissisõja alal. Mõnes mõttes on see 1940. ja 1950. aastate “metsavendadest” partisanide vastupanuvõitluse paremate edulootustega kordusetendus.
Selle heidutav mõju on võimas. Kreml on viimased 25 aastat nautinud tähelepanuväärset hea õnne perioodi. Lääneriigid keeldusid uskumast, et Venemaal võis olla vaenulikke kavatsusi. Seejärel keeldusid nad uskumast, et need halvad kavatsused vormuvad vaenulikeks tegudeks. Pärast seda otsustasid nad poliitilistel ja majanduslikel põhjustel teeselda, et midagi ei ole juhtumas.
See ajajärk paistab olevat praeguseks lõppenud. Kreml teab nüüd, et tema mitmeharuline rünnak Lääne vastu kannab endas riske. Tema spioone ähvardab suurem tabamisrisk ning tema riukalikud äritehingud sattuvad üha tõenäolisemalt seadusega pahuksisse. Kui ta ründab sõjalist jõudu kasutades, peab ta maksma ränka hinda nii tava- kui ka tavatu vastupanu näol. See kõik ei taga turvalisust, kuid tähendab ometi, et konflikti eskaleerumise risk on madalam.
Järelejäänud probleem on kaheosaline. Me ei suuda endiselt hästi märgata “uusi elemente” Kremli taktikates. Kuidas kasutab Venemaa droone? Tehisintellekti? Näotuvastustarkvara?
Eriti tõsine mure on viis, kuidas me kaitseme inimesi. Probleem on kõrge profiiliga Kremli kriitikute tapmisest ja hirmutamisest laiem. Risk ähvardab igaüht, kes on seotud eesliiniriikide julgeolekuga. Kuulen regulaarselt näiteid (mida ametlikult eitatakse) päriselulistest ja elektroonilistest rünnakutest NATO personali ja teiste vastu kõigil tasanditel.
Uus tehnoloogia muudab võimalikuks vastaspoole ründamise seninägematu täpsusega. Leedus teeniva Saksa sõjaväeüksuse vastu korraldatud rünnak kahjustas moraali, pannes mõned sõdurid uskuma, et nende abikaasad ja partnerid käitusid missiooni ajal nende vastu truudusetult. Kui see peaks tõele vastama, siis on tegemist ühe vanima triki kasutamisega, kuid see viidi ellu kavalalt sotsiaalmeediat ja teisi kaasaegseid vahendeid kasutades.
Asi ei piirdu sellega, et me ei suuda sammu pidada kiiresti muutuva ohuga. Meil napib ka vajalikku vanamoodsat ekspertiisi. Lääneriigid minetasid 1991. aastale järgnenud aastatel oma Venemaa jälgimise võimed. Praegu värbame ja koolitame kiirkorras vene keele oskajaid, kuid mõnede minetatud oskuste asendamisele kulub aastakümneid.
Ametnikud kinnitavad, et luuremaailma sügavustes hoiti tuumvõimed alles, aga sellest on vähe kasu, kui asi puudutab Venemaa ohtu laiemale ühiskonnale – akadeemilistele ringkondadele, energiasektorile, rahandusele, meediale, õigussüsteemile jne. Me vajame põhjalikku avalikku debatti Venemaa tungimise üle meie ühiskonda ja selle kohta, kuidas sellega toime tulla. Sellele peaksid järgnema jõupingutused haavatavuste eemaldamiseks, mida Kreml ära kasutab.
Õnneks on meie liitlastel – Baltimaades, Ukrainas, Kesk-Euroopas ja mujal – paljutki sellest ekspertiisist külluses. Me peaksime seda kasutama.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.
EDWARD LUCAS
