Meil Eestimaal on ikka niisugune periood, kus taimed kasvada ei saa ja roheline nendes sureb. Et sügised venivad pikemaks, siis paljud taimed lähevad isegi teist korda õide ‒ endalgi peenral praegu õitsev anemoon ja kirikakar, ühelt pirnipuult sain isegi aastal sel kaks saaki. Suvistest õitest kasvanud pirnid aga ühel hetkel enam kasvus ei edenenud, korjasin ära need kuue sentimeetri pikkused viljad, olid rohuse maitsega, ei olnud sinna jõudnud ladestuda happed ega suhkrud…
Mis rohelise austamisse puutub, siis meeldib mulle taimetoitlasest moelooja Anu Samarüütli teguviis, kes pärast umbrohtude kasulikkusest teada saamist enam peenraid ja põõsaaluseid ei rohi, kõik läheb salatiks. Mina küll oma valduses kasvavat umbrohtu ära süüa ei jõuaks ja muidugi pole isu ka nende järele. Kuigi teadlikkus on, aga otseseid samme lükkan edasi. Paar päeva tagasi kaevetööde käigus panin ootele haruldaselt paksude juurikatega võililled, nende maa-alune osa oli lausa korraliku porgandi mõõtu. Et prooviks teha näiteks võilille kohvi, mis aitavat ennetada infarkti ja insulti? Prooviks, mis maitse sel on? Aga järgmisel hommikul avastan, et hiired olid proovimisega ette jõudnud ‒ juurikad olid augulisteks söödud…
Teadus-uudises aga räägiti teadlase katsest, millest järeldunud, et ka tavalise kohvi joojad on tugevama südamega…
Mitte väga ammu avastati taimede tähtis pigment klorofüll, mille abil fotosünteesi protsessis salvestatakse taimedes valgusenergia. Miks üldse taimed on rohelised ‒ sest klorofüll neelab eelkõige nähtava valguse punase ja sinise lainepikkusega osasid, rohelisena tajutava lainepikkusega valgus peegeldub tagasi. Roheline valgus on lainepikkusega 520-570 nm, inimsilm on kõige tundlikum valgusele lainepikkusega 555 nm. Iga värvust võib vaadata ka sümbolistlikust vaatenurgast; roheline on nooruse, elujõu, viljakuse, tasakaalu, uuenemise, kevade, tervise ja õnne sümbol. Mürgine meel ja keelekandja sapine keel on ka rohelised, on Ellen Niit sõnastanud…
On kindlaks tehtud, et inimsilmale kõige sobivam värv, mis tekitab turvatunde, on roheline; kirurgide tööriided on rohelised. Aga ka looduses on meil taimi, kes elavad talve üle, kaotamata oma rohelist. Igihaljaste puude kõrval on ühe taime nimi lausa igihali.
Ise puutusin sellega esmakordselt kokku Viidumäel, kus ühe künka peal oli pidalitõbiste surnuaed. Igihali sobib jäädvustama mälestust.
Kui igavene ta on, ei tea, aga elujõuline küll. Kus talle meeldib, seal on raske tema levikut piirata. Aga kogu oma olemise aja on ta roheline, talvede kiuste. Endal on ka kivise seina ääres mitu lapikest igihalja, no tahab levida või seina pidi üles, aga teise igihalja taime, luuderohu, ülespürgimise võimet tal pole. Ohjeldama peab teda aastas ometi mitut puhku. Terava labidaga…
Igihali (Vinca) on koerakooluliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond. Sinna sugukonda kuulub oi kui palju perekondi, kes meil ei kasva ja kel pole eestikeelset nimegi, ainult perekond vahalill ja oleander on meile tuttavad, igihaljad nemadki, meil ainult toas. Igihalja perekonnas on kuus liiki, millest tuntum on väike igihali (Vinca minor). On ka rohtjad igihaljad, mille maapealne osa sureb talveks ära, neli liiki ei tee seda.
Igihaljad kasvavad Euroopas, Loode-Aafrikas ja Edela-Aasias, roomavate varte pikkus on üks-kaks meetrit. Taimede kõrgus ei ületa 70 sentimeetrit. Taimevarte puutepunktides pinnasega tekivad juured, see on nende eduka levimise alus. Taim on kaunis oma tumedalt läikivate lehtede ja floksi meenutavate lehterjate siniste õitega, viimased võivad olla ka lillad, roosad, valged…Õitsemisaeg on pikk ‒ maist septembrini… Taimele nime andsid muistsed roomlased. Väiksest igihaljast on aretatud mitu sorti, näiteks on ühel ploomikarva õied, teisel lehed kollaste laikudega, kolmandal täidisõied jne. Teda võib nimetada ka juurduvate võrsetega põõsaks, aga eks ta rohkem sobi püsilille staatusesse oma vormilt. Kasvab suurepäraselt varjus, mida enamik taimi ei talu. Tekitab maapinnale paksu tiheda vaiba, millest konkurendid läbi ei kasva, naat muidugi on erand.
Foorumis keegi kuulutas, et visanud kevadel mitu ruutmeetrit seda taime komposti, tituleeris ta tõeliseks umbrohuks. Aga kiidetakse ta imeilusaid õisi kevadel ning keegi oli näinud teda madalaks hekiks kujundatuna. Nii et annab disainida
Kuskil oli kirjas igihalja antibiootiline ja valuvaigistav toime – aitab reumatoidartriidi, psoriaasi ja ateroskleroosi korral, samuti mäluhaiguste korral. Tartu ülikooli botaanikaaias avati ravimtaimeaed, kus ravimtaimi osteti väga aktiivselt. Igihalja puhul hoiatati – seda omapäi kasutada siiski ei tohi, ikka apteekri juhtnööride järgi.
On soovitatud roheluse mõttes maitsetaimi talvel toas pottides kasvatada. Õpetati, et umbes kuu aega enne sisse toomist tuleks need pottidesse istutada ja õues harjutada, sest maast välja kaevamine on taimele trauma ja sisekliimasse toomine samuti. Üritasingi nii toimida, aga pottidesse istutamise traumat ei pidanud petersellid ja basiilikud vastu, küll aga jäid vapraks sellerid. Köögi aknalaual läksid paar välimist lehte neil küll kollaseks, need kärpisin ära ja praegu ajavad nad rõõmsalt seestpoolt rohelisi uusi lehti. Ei tea küll, kauaks, sest puuküttega köögis võib ju vahel ära olles temperatuur liiga madalaks minna…
EHA NÕMM
