Omavalitsusreform on lõpetatud, nii on võidukalt teatanud riigihalduseminister Jaak Aab. Aasta tagasi Reformierakonna peaministripartei ja riigihaldusministri kohtadel väljavahetanud keskerakondlased ei muutnud haldusreformi läbi viimisel midagi. Kusjuures mõni kuu varem, presidendi valimiskampaania hoos, räägiti teistsugust juttu ja lubati omavalitsustele pudrumägesid.
Täna maitseme Reformierakonna algatatud ja Keskerakonna poolt heaks kiidetud haldusreformi vilju. Vabaerakond juhtis tähelepanu puudustele, pakkus lahendusvariante ning käis suve jooksul eri Eesti paigus kohalikelt tagasisidet kuulamas. Kasu sellest ei saanud, meid lihtsalt ei kuulatud valitsuses ja tulemus tuli nagu ta on. Võime sedastada, et päris paljusid asju tulnuks teisiti teha.
Lahkumishüvitis kui altkäemaks omadele
Esimesed negatiivsed viljad on käes, alustuseks nimetan omavalitsusjuhtidele nn altkäemaksu määramist lahkumishüvitistena. Loodud süsteem soodustas taaskord skeemitamist, omadele paremate positsioonide kätte mängimist ning toiduahelate kasvatamist. Võin öelda, et toimus kollektiivne riigivargus seaduse toel ja meie vaikival heakskiidul.
Siin tehti esimene möödalask, kui üle aasta ametis olnutele määrati kaheteistkümne ja alla aastase staaži eest kuue kuu palga suurused hüvitised. Ilmselgelt ajendas see paljudes kohtades võimu ümbermängimist ja kättemaksuaktsioone, et karistuseks senised juhid enne lõppu välja vahetada ning premeerida omasid. Nii vangerdatigi enne valimisi võimuliidud ümber nii Elvas ja Otepääl, ise elasin sellise vangerduse läbi Konguta vallas.
Preemiaks vangerdamistega kaasamineku eest said nüüd kaks-kolm kuud vallavanema, linnapea või volikogu esimehena ametis olnud kuue kuu suuruse hüvitise. Ehk lihtsalt preemiaga õigel ajal õiges kohas ja liidus olemise eest tänati ülejooksjaid, poole-vahetajaid ning tankiste. On ju ilmselge, et kolme kuuga ei teinud uus ametikandja vallas või linnas midagi otsustavat ning pigem oli tegemist kättemaksu ja koha kätte näitamiste aktsiooniga.
Sellise hüvitiste määramise saanuks ära hoida. Kõige lihtsam lahendus olnuks, et vähem kui kaks aastat ehk pool mandaadiaega ametis olnu ei oleks saanud sentigi. Nii jäänuks võimuvahetused napilt enne valimisi olemata ja sellega kaasnenud kollektiivne premeerimine mitte millegi tegemise eest maksumaksja põhjatuna näivast tasukust.
Hüvitise saavad kõrgepalgalisel kohal jätkajad
Rumal on süsteem, kus hüvitise maksmine sõltub sellest kas ametikohale jäädakse ka uues omavalitsuses, kuid see on küllalt lõtv. Järgmine kollektiivne enesemääramine ongi uued koalitsioonid ja ametikohtade jagamised. On absurd, et varem vallavanemana ühes ühendatud omavalitsuses töötanu saab ikka oma lahkumishüvituse olukorras, kus ta asub uues omavalitsuses kõrgepalgalisele volikogu esimehe kohale. On juhtunud nii, et üks kodanik saab kõigepealt aastapalgasuuruse hüvitise ca 20 000-30 000 eurot ja edasi igakuiselt ikkagi 2000-3000 euro suurust tasu. See et ühte nimetatakse töötasuks ja teist hüvitiseks, on see ikkagi pettus, raha tuleb ju maksumaksja põhjatuna näivast taskust.
On ka teistpidiseid näiteid, et senine volikogu esimees saab vallavanemaks ning võtab silma pilgutamata oma lahkumishüvitise vastu. Lisaks on muidki skeeme, kuidas kümnete tuhandete eurode ulatuses hüvitise saajad jätkavad uue omavalitsuse palgalehel kõrgepalgalist tööd. On häbiväärne, et seadusandja on loonud sellise legaalse riigivarguse süsteemi.
Õiglane on kaotada igasugune lahkumishüvitis kui asutakse ükskõik millisele ametikohale uues omavalitsuses, aga need hüvitised on seaduses must valgel kirjas. Ametisse asuvad omavalitsusjuhid peavad teadma, et see amet pole igavene ja alati valimistel uuendatava mandaadiga. Lisaks polnud ju meil erakorralised kohalikud valimised.
Volikogu esimehe töötasuks nelja saarlase palk
Tavainimeste õiglustunnet riivavad ka uute omavalitsustegelaste enesele määratud töötasud, kas volikogu esimehele või valla- ja linnapeale või muud kompensatsioonid. Summad on tekkinud nii nagu keegi küsida julges, võrdlus teiste palgasaajatega Eestis pole pildile mahtunud.
Kõige kurioossem on volikogu esimehe tasu. Tallinnas on see riigipea palgaga võrdväärne rohkem kui 5000 eurot, Saaremaa vallas nelja saarlase keskmine palk ehk 3800 eurot, Elvas 2500 eurot või Kohtla-Järvel 3000 eurot. Päris häbi on nende numbrite määrajate pärast, kes elavad ilmselt paralleelmaailmas ja ei näe päris elu vallas-linnas, kus nad võimu teostama hakkavad.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS) paneb paika volikogu esimeeste ülesanded ja töömahu. Töömaht sõltub väga palju nii inimesest kui ka sellest, kas tegemist on palgalise või mitte palgalise volikogu esimehega. Küll aga on volikogu esimehe peaülesanne enamasti kord kuus toimuva volikogu koosoleku ette valmistamine.
Ka koosoleku plaani ei pane kokku volikogu esimees üksi, päevakorda suunavad eelnõusid nii valitsus kui ka volikogu komisjonid. Seega volikogu esimees ei mõtle päevakorra punkte ise välja, ja et kõik juriidiliselt korrektne oleks on abiks juriidilist haridust omav volikogusekretär.
Aus olles ei ole volikogu esimehel tegemisi mitte 40 tundi nädalas ja 170 tundi kuus. Isegi kui ta on väga tubli ja töökas, siis vastavalt KOKS-i punktidele ja volikogu esimehe õigustele ei ole tal kahjuks väga palju igapäevaseid kohustusi. See aga riivab kindlasti nende, kes igapäevaselt ka vastutusrikast ametit peavad ja avalikust sektorist töötasu saavad (õpetajad, päästjad, politseinikud jne). õiglustunnet. Nendele oleme ühisest rahakotist otsustanud maksta poole vähem, kuigi nendegi tööpäevad on kindlasti vastutusrikkad.
Hiigelhüvitis kohtu all olevale endisele linnapeale
Põhjatuna näiv rahakott peab välja kannatama ka muud kergekäelised otsused: Tallinnas soov maksta 15 000 eurot lahkumishüvitist kohtu all olevale ametist tagandatud linnapeale, Tartu volikogu otsus tõsta linnapea palka 36 protsendi võrra ja uute omavalitsusjuhtide kõrgemad kui 3000 eurosed töötasud. Lisaks omavalitsusjuhile saavad kõrget tasu ka asejuhid ja muud asjapulgad.
Sageli napib omavalitsustel raha igapäevasteks tegevusteks. Statistika kinnitab, et avaliku sektori palk kasvab oluliselt kiiremini kui erasektoris ning avalikud uurimised lisavad, et ühiskond võõrandub poliitikast iga päevaga aina rohkem. Liigume ohtlikul kursil, meie inimesed ei tunneta, et valitud hoolivad neist oma igapäevatööd tehes, tuntakse ära kui sõlmitakse kokkuleppeid omade soosimiseks ja alles seejärel mõeldakse mida ülejäänud rahaga rahva heaks teha saab. Kui aga raha ei jagu, mõeldakse selle kogumiseks välja uued maksud.
Kõike eelnevat analüüsides saan nukralt tõdeda, et haldusreformiga on tehtud rehepappi, maksumaksja rahaga osteti otsustajad ära ja nemad omakorda diilivad selle vähese allesjäänu omavahel ära. Pealtvaatajad pole õnnelikud, lohutavad end mõttega, et vastutus maksab.
Siiski jõuame ikka selle mõtteni, et senini ei ole Eesti poliitikas märgata vastutuse kandmist parteiliselt ega individuaalselt. Eneseõigustust jagub kuhjaga, eks seegi kirjatükkki saab halvakspanu või autor nahutamist. Aga võiks ju olla vastupidi. Meil, armsad kaasmaalased, ei ole vaja leppida toimuvaga, on aeg nõuda otsustajatelt vastutust, läbipaistvust ja aruandlust. Kaua nad trambivad meie õiglustunnet mutta meie raha toel.
MÄRT MEESAK, Vabaerakonna tegevjuht, Konguta vallavolikogu esimees 2013-2017
