Jõgeva muusikakool tähistab täna kultuurikeskuses toimuva kontsert-aktuse ja koolimajas aset leidva vilistlaspeoga oma kuuekümnendat sünnipäeva. Viimased seitseteist aastat on seda kooli juhtinud Merike Katt.
Seitsmeteistkümne tööaastaga jääb Merike Jõgeva muusikakooli esimesele direktorile Elvi Kotkasele küll veel kõvasti alla (tema pidas direktori ametit 29 aastat!), ent staaži poolest teise koha on ta direktorite mitte just pikas nimekirjas juba auga välja teeninud.
Kooli, ka muusikakooli juhtimiseks peab olema sitkust ja karakterit. Merikesel peaks neid olema, sest tema soontes voolab nii virulase kui ka saarlase verd: tema ema on pärit Lääne-Virumaalt ja tema esimesed eluaastadki möödusid Laekvere lähedal Rahklas, isa oli aga puhastverd saarlane.
Suurem osa Merikese lapsepõlvest möödus aga Adaveres ning sellest ajast on tal kõige paremad mälestused. Suved möödusid kohalikus töö- ja puhkelaagris peedivagusid kõblates, aga ka omavanuste seltsis sisukalt aega veetes. Kui külalastega omapäi mängiti, oli mängumaa üüratu: ühtpidi Mandri-Eesti keskpunktist tuulikuni, teistpidi Põltsamaa jõest kabelini. Mobiiltelefoni lastel siis muidugi taskus ei olnud, küll aga kell käe peal. Ja vanematele antud lubadusest kindlal kellaajal kodus olla peeti üldiselt kinni.
Muusika tuli Merikese ellu juba varakult. Ja ega seal midagi imestada polnud: tema ema ja isa laulsid ansamblis ning hõbehäälne Saaremaa vanaema Olga õpetas talle igasuguseid laule, sealhulgas kirikulaule, sest ta oli sügavalt usklik inimene. Suguvõsa sünnipäevadki olid laulurohked, nii et kuue-seitsmeselt olid Merikesel kõik ETV “Horoskoobi” saate ja seltskonnalaulud peas.
Esimesest üheteistkümnenda klassini tantsis Merike rahvatantsurühmas ning Tallinna suurpidudel käiski ta tollal tantsija, mitte lauljana. Adavere kooli teise klassi jõudes hakkas ta aga käima ka Põltsamaa muusikakoolis, erialaks klaver. Muusikaõpingute algus kulges üle kivide ja kändude, sest solfedžo oli tema jaoks täielik “raketiteadus”.
“Olin n-ö maalt ja mantliga ega saanud mitte millestki aru. Mingil hetkel kummitas isegi muusikakooli pooleli jätmise mõte, seda enam, et Põltsamaa vahet tuli sõita üksi ja bussiga ning päevad venisid väga pikaks. Ent siis vahetus solfedžoõpetaja ja see aine muutus mulle äkki täiesti arusaadavaks. Tulid eduelamused ja muusikakooli viimased aastad läksid juba tõusujoones,” meenutas Merike.
Kui ta viiendas või kuuendas klassis õppis, tulid naabripoisid tema juurde ja kutsusid teda endaga koos bändi tegema. Ega nemad teadnud, et Merikesel, kes senini Mozartit, Bachi ja Beethovenit mänginud, tuleb bändis n-ö nullist alustada: nende jaoks oli see üks klaverimäng puha.
Õpetaja tuli appi
“Mul vedas selles mõttes, et mu teine klaveriõpetaja Tiiu Klaassen, praeguse nimega Ernits, oskas mind aidata. Ta soovitas mul nn saateklassi tundi kaasa võtta tollal populaarsed “Laulge kaasa!” laulikud. Ja siis hakkasime kahekesi vaatama, kuidas seal ära trükitud menulaule klaveril saata võiks. Ta õpetas mulle duurharmooniat, mida mul nii bändis kui ka hilisemas elus väga vaja on olnud,” sõnas Merike ja lisas, et oskuse lauljaid või mõne teise pilli mängijaid saata võiks tegelikult muusikakoolist kaasa saada iga klaveriõpilane, sest seda läheb hiljem praktilises elus väga vaja. Jõgeva muusikakoolis püütaksegi õpilastele, kes ise asjast huvitatud, sellist võimalust pakkuda.
Bändis, mis kandis uhket nime Principial, tegutses Merike enam-vähem Põltsamaa keskkooli lõpetamiseni, ainult et klahvpillide mängimiselt spetsialiseerus ta pärast ümber laulmisele. Ehkki disko oli juba moes, korraldati väga palju ka bändiga pidusid ja esinemiskutseid oli Principialil rohkesti. Aga Mihkel Raua raamatus “Musta pori näkku” kirjeldatuga võrdseid muljeid pole Merikesel küll jagada, nemad elasid ikka päris ontlikku elu.
Bändikaaslased õpetasid Merikese ka kitarri mängima.
“Sõrmed olid vahel suisa verised, aga soov end kitarril saatma õppida oli valust suurem. Ja siis tulid veel Eesti Õpilasmaleva ajad! Malev, laul ja kitarr olid ju lahutamatud!” meenutas Merike.
Kui ta Põltsamaa keskkooli lõpetas, soovis ta ühe muusikakooli tuttava eeskujul Tallinna pedagoogilisse instituuti kultuurharidustööd ja koorijuhtimist õppima minna. Esimesel katsel ei saanud ta küll instituuti sisse, sest konkurss oli “krõbe”, aga teisel katsel kooli uksed avanesid. Vahepealse aasta töötas Merike Adavere koolis pikapäevarühma kasvatajana ja asendas riburada ka kõiki õpetajaid, kes haiguse tõttu või muul põhjusel ajutiselt õppetööst eemal pidid viibima. See oli jälle väga õpetlik aeg, eriti kui arvestada, et tema kolleegideks olid ta enda hiljutised õpetajad.
Pedagoogilise instituudi aega meenutab Merike hea sõnaga-
“Meil oli väga äge kursus. Näitejuhtimisharus õppisid näiteks Elmo Nüganen, Andres Noormets, Allan Noormets ja praegune tuntud flamenkotantsija Claudia Ševtšenko. Kahjuks võeti meie kursuse poisid juba esimeselt kursuselt sõjaväkke,” meenutas Merike.
Koorijuhtimist õppis ta Ene-Reet Ehala käe all, kes on tema hinnangul suurepärane dirigeerimispedagoog. Ta nägi kohe ära, et meeskoorilaulud on Merikesele rohkem “käe järgi”.
- aastal lõpetas Merike pedagoogilise instituudi ja võttis vastu kutse tulla Kuremaa sovhoostehnikumi klubi pedagoogiks: tehnikum oli suur ja tegus ning klubijuhatajal Vello Pütsepal oli abilist vaja. Ent Kuremaal polnud koori, aga Merike soovis end ka koorijuhina proovile panna. Siis kuulis ta paarilt Kuremaa mehelt, et nemad laulavad Jõgeva meeskooris Mehis. Kui Mehise dirigent Kaarel Tetsmann kuulis, et noor neiu tahab talle appi tulla, ütles ta, et tulgu aga kohale. Algul oli Merike Mehise abidirigent, nüüd aga juba aastaid peadirigent. Praeguseks on Merikese ja meeskoori Mehis koostöö kestnud 31 aastat. See on olnud Merikesele teise kõrgkooli eest.
Meestelaulu usku
“Kui oled tundides juhatanud laule vaid nii, et vaatad tõtt kahe klaveri vahel seinal rippuva Gustav Ernesaksa portreega, siis võid end küll kõvaks koorijuhiks pidada, aga tegelik elu paneb asjad paika. Kui sul ühtäkki 45 lihast ja luust laulumeest ees on, siis alustad ikka justkui nullist,” ütles Merike.
Ta kinnitas, et kui ta muidu usklik pole, siis meestelaulu usku on ta küll. Ja kui ühtegi erakonda pole tal kavatsust astuda, siis Eesti Meestelaulu Seltsi, mis 1988. aastal taasasutati, kuulub ta küll uhkusega. Tõsi, tänapäeval on meestelaulu küsimus natuke valus küsimus: meeskooride koosseis vananeb ja juurdekasvu ei tule kaugeltki nii palju, kui vaja oleks.
Kuremaalt Jõgevale kolis Merike 1992. aastal, kui Jõgeva kultuurikeskuse juhataja Airi Rütter ta sellesse asutusse kunstiliseks juhiks kutsus. Juba siis käis ta lisaks meeskoori ja topeltkvarteti Collegium Musicum juhendamisele vahel Kaarel Tetsmannil abis Jõgeva 2. keskkooli ehk hilisema Jõgeva ühisgümnaasiumi koore juhendamas. Kui Kaarli tervis kehvemaks jäi, soovis ta, et just Merike koolis tema tööd jätkaks. 1998. aastal saigi Merikesest Jõgeva ühisgümnaasiumi muusikaõpetaja. Paraku tuli tal kahe aasta pärast koolist lahkuda, sest haridusministeerium hakkas nõudma, et õpetajana töötaval inimesel oleks kindlasti ka õpetajakutse, Merikesel seda aga polnud.
Nukrus ühe ukse sulgumise pärast ei jõudnud siiski kaua kesta, sest Jõgeva muusikakoolile hakati just siis uut direktorit otsima ja flöödiõpetaja Kersti Varrak soovitas Merikesel kandideerida. Merikesele endale tundus see mõte algul pisut ehmatavgi, aga siis ta otsustas, et proovida ikka võib. Ja osutuski valituks.
- aasta 17. augustist ongi Merike muusikakooli direktor. Tõsi, poeg Joosepi sündides võttis ta paariks aastaks aja maha ja sel ajal juhtis kooli Kersti Varrak.
Direktori kohale kinnitati Merike eeldusel, et ta läheb koolijuhtide täiendkoolitusele. Merike läks sinna hea meelega, eriti seepärast, et Tallinna ülikooli juures avati just siis spetsiaalselt muusikakoolide juhtidele mõeldud kursus.
“Sellest kursusest oli väga palju kasu. Ja üldse tasub õppida ka siis, kui arvad, et kõike tead. Sest vahel on oma mõtetele kinnituse saamisestki väga palju kasu,” ütles Merike Katt.
Tal oli direktorina tööle asudes selle võrra lihtsam, et enamiku muusikakoolis töötavate inimestega oli ta ühel või teisel viisil juba varem kokku puutunud.
“Kolleegid aitasid mind väga palju: tänu neile viisin end kiiresti asjadega kurssi. Oluline oli leida ühine keel ka kooli omaniku, st linnaga,” märkis direktor.
Seitsmeteistkümne aasta jooksul, mil ta selles ametis olnud, on olud päris palju muutunud. Lapsed ka.
“Lastel on tohutult väljundeid ja ahvatlusi: peale muusikakooli üritatakse käia tantsu- ja sporditrennis ning kes teab, kus veel. Vahel aitavad vanemad laste päevakava tihendamisele veel omalt poolt kaasa. Lapsed tahaksid teha kõike ja olla kõigil aladel edukad. Ja kui nad seda ei jõua, valdab neid pettumus. Kui laps õhtupoolikul muusikakooli jõuab, on tal tihti toss väljas ja koduseks harjutamiseks ei jätku tal ka enam jaksu. Aga pillimäng ei saa kuidagi ilma harjutamata selgeks,” kinnitas Merike Katt.
Tema sõnul sõidavad umbes pooled muusikakooli õpetajad kohale kaugemalt ja annavad tunde mitmes koolis. Sügisene tunniplaani tegemine on seetõttu justkui keerulise võrrandi lahendamine. Kontsertide ja muude ürituste planeerimine samuti, sest peale õpetajate töögraafikute tuleb arvestada ka üldhariduskoolides toimuvate ettevõtmistega.
“Võib öelda, et meie kool on õnnelikus seisus, sest kõigi pillide õpetamiseks on võtta oma ala profid. Eelöeldu ei käi paraku kokku neile inimestele pakutava palganumbriga.
Huvikoolid on omavalitsuste omad ja iga omavalitsus määrab palga vastavalt oma soovile ja võimetele. See on tõsine murekoht. Kui praegused teenekamad pedagoogid ükskord väljateenitud puhkusele peaksid jääma, siis noori spetsialiste selliste palkadega ilmselt kohale ei meelita,” nentis Merike.
Mida kogenum, seda parem
Õpetajaid on muusikakoolis praegu 20, aga kõik pole ametis täiskohaga. Omaette fenomen on klaveriõpetaja Gerda Heinmaa: tal läheb Jõgeva muusikakoolis viiekümnes tööaasta. Akordioniõpetajad Olga Tättar ja Eha Niglas on koolis töötanud vastavalt 40 ja 34 aastat, flöödiõpetaja Kersti Varrak, kes on ise ka selle kooli vilistlane, 38 aastat.
“Muusikakoolis ei kehti üldlevinud tööturureegel, et iga seitsme aasta tagant tuleks töökohta vahetada. Meil on nii, et mida kogenum õpetaja, seda parem,” kinnitas direktor.
Õpilaskond jaguneb muusikakoolis praegu kaheks: põhiõppe noored läbivad seitsmeaastase pillistuudiumi, huviõppeosakond pakub võimalust osaleda tantsurühmas või eelkooliealiste laulurühmas. Huviõppes on ka üksikuid pilliõppureid, kel võimed tagasihoidlikumad või muusikahuvi põhiõppesse minekuks natuke hilja tärganud. Põhiõppes on 78 ja huviõppes 108 last.
Merikese enda kolm last on kõik muusikakoolis käinud: vanem tütar Maria lõpetas kooli flöödi- ja noorem tütar Anna klaveri erialal. Poeg Joosep õppis löökpille ja klaverit, ent seitsmeaastast stuudiumi pole ta läbinud, sest soovis muudele tegevustele keskenduda.
“Ühestki mu lapsest pole kutselist muusikut saanud, küll aga laia silmaringiga kultuurihuvilised ja teadlikud kontserdikülastajad. Muusikaõpingud mõjutavadki noore inimese maailmapilti tervikuna. Just sellepärast muusikakoolid nii olulised ongi,” kinnitas Merike.
Tema vanem tütar Maria (28) töötab rahvusvahelises ravimiuuringute firmas. Tõsi, hetkel kasvatab ta kodus kahekuust tütart Miat. Noorem tütar Anna (21) õpib Tartu ülikoolis geenitehnoloogiat, poeg Joosep (14) on aga Jõgeva põhikooli 8. klassis.
Aja maha võtmiseks ja akude laadimiseks on Merikese meelest parim vahend mägimatk. Merikese keemia- ja informaatikaõpetajast abikaasa Neeme korraldab selliseid juba aastaid. Algul Merike ei mõistnud tema mägede-armastust, aga kui ühel matkal ära käis, oli “kadunud hing”: mägedes käimine muutus vajaduseks. 2006. aastast on ta pea igal suvel matkamas käinud, aga Euroopas on veel küllalt mägiseid paiku, mida avastada.
Samasugust vaikust, nagu mägedes, saab kogeda ka eestimaises metsas. Merike on usin “korilane”: moosid on tal kõik enda korjatud marjadest. Eriti hästi maitsevad need abikaasa Neeme küpsetatud pühapäevapannkookidega.
Ent tulgem tagasi muusikakooli juurde, mis täna oma juubelit tähistab. Merike Kati sõnul astuvad tänasel kontsert-aktusel üles üles muusikakooli praegustest õpilastest ja õpetajatest koosnevad ansamblid, aga ka paljud vilistlased, kelle hulgas nimekaim ilmselt basskitarristina tuntud Raul Vaigla. Kui kontsert-aktus toimub publiku parema äramahutamise huvides kultuurikeskuses, siis õhtusel peol saavad vilistlased imetleda muusikakooli värskelt remonditud saali. Remont kestis kogu suve ja töö tegi ära Jõgeva Ehitus.
“Saali remont oli meil aastaid päevakorral, aga klasside remontimisega oli alati kiirem ja enne, kui järjekord saalini jõudis, lõppes ikka raha otsa. Aga tegelikult on mul hea meel, et saali remondini alles nüüd jõuti, sest varem oleks saali akustika võib-olla ripplae ja küprokiga ära rikutud,” ütles Merike Katt.
Kui avalikkuse jaoks saab muusikakooli sünnipäev täna ära peetud, siis kooli õpetajate jaoks on veel üks “maiuspala” tulemas: 15. detsembril sõidavad nad kõik koos Riia ooperiteatrisse ooperit “Madama Butterfly” vaatama.
Merike Kati elukäik
Merike Katt
* Sündinud 15. detsembril 1963 Rakveres
* Lõpetanud 1978 Adavere 8-klassilise kooli, 1981 Põltsamaa keskkooli ja 1986 Tallinna pedagoogilise instituudi kultuurharidustöötaja ja taidluskoori dirigendi diplomiga
* 2002-2003 läbis täiendkoolituse Eesti muusikaakadeemia juures ning omandas üldhariduskooli muusikaõpetaja kvalifikatsiooni
* 1986-1992 Kuremaa põllumajandustehnikumi klubi pedagoog
* 1992-1998 Jõgeva kultuurikeskuse kunstiline juht
* 1998-2000 Jõgeva ühisgümnaasiumi muusikaõpetaja
* Alates 2000. aasta augustist Jõgeva muusikakooli direktor
* Juhatab meeskoori Mehis ja Jõgeva muusikakooli lastekoori, varem on juhatanud Jõgeva kammerkoori, Jõgeva ühisgümnaasiumi koore ja Jõgevamaa noorte meeskoori
* Perekond: abikaasa Neeme, tütred Maria (28) ja Anna (21), poeg Joosep (14) ning tütretütar Mia (2 kuud)
RIINA MÄGI
