Eesti liitumine eurotsooniga 2011. aasta alguses on nüüdseks kindel. Euroopa Keskpanga, Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja EL liikmesriikide rahandusministrite soovitused ja heakskiidud vormistati lõplikuks otsuseks eurotsooni rahandusministrite kohtumisel 13. juulil.

Eesti tee eurotsooni ei olnud kerge, seda nii meie enda süül kui ka maailmas toimunu pärast. Esimese võimaluse eurotsooniga liituda lasime ise mööda, sest sellal tundus olulisem saavutada võimalikult kiire majanduskasv, mitte püüda hinnatõusu ohjeldamisega seda piirata. Eurotsoonist väljajäämise kulud tundusid olevad väikesed ja eurotsooniga liitumise kasud majandusele piiratud.

2008. ja 2009. aasta näitasid, et need kulud olid päris suured. Ülemaailmne finantskriis tabas kõige valusamini neid riike, kus erasektori võlakoormus oli suur, kus kinnisvarasektor oli liialt kiirelt paisunud ning kus kõrge inflatsioon ja suur jooksevkonto puudujääk viitasid kõvasti tasakaalust väljas olevale majandusele.

Läti panganduse probleemid osutusid takistuseks ka Eesti majandusele ning muutsid niigi keerulise olukorra hullemaks. Majandusnakkuse ülekandumise hirmud kasvasid kogu maailmas oluliselt, mistõttu kardeti, et Eestiski kordub Islandil juhtunu, ning oodati Eesti krooni devalveerimist.
Ootajate seas oli päris palju ka neid, kes lootsid kasu teenida — kas siis finantsspekulatsioonidest või võimalusest siinseid ettevõtteid odavalt ära osta. See tegi ülemaailmsest kriisist niigi räsitud Eesti majanduse olukorra veelgi raskemaks, sest normaalne ärisuhtlemine läks ülimalt keeruliseks.

Eesti raskused Euroopal alles ees

Samas andis kriis võimaluse teha seda, mis headel aegadel kas  mugavusest või valimistel enamat toetust lootes tegemata jäi. Pooleteise aastaga on Eesti majandus muutunud oluliselt efektiivsemaks ja tasakaalustatumaks. Jah, majanduskriis on väga halvasti mõjunud inimeste heaolule – töötus on väga suur ja sissetulekud on vähenenud –, kuid tänu ümberkorraldustele on Eesti praegu lähituleviku suhtes paremas positsioonis kui enamik Euroopa riike.
Eestil ei ole enam vaja tõsta makse ja teha suuri eelarvekärpeid, sest eelarvepuudujääk ja riigivõlg on tagasihoidlikud. Just eelarveseis ja riigivõlg on need, mis Euroopat praegu kõige enam hirmutavad. Nendest ei saa lahti teisiti kui makse tõstes ja kulusid kärpides. Eestis (aga ka Lätis ja Leedus) on need sammud juba tehtud eelmisel aastal ning nende tagajärjed suures osas üle elatud, enamik Euroopa riike aga alles hakkab seda teed käima ja kõik märgid näitavad, et ülesanne osutub nende jaoks palju raskemaks.

Viimastel kuudel ongi Eestit eurokõlblikkuse hindamisel just eelarvega seotult kõvasti kiidetud: veel aasta tagasi nii mõnegi suuresõnalise poolt lootusetuks juhtumiks tembeldatud riik on osutunud teenäitajaks, mida ja kuidas tuleks teha. Vast just otsustavus tegutsemisel on olnud see, mis on Eestile toetajaid toonud ka tavapäraselt skeptiliseks peetavate sakslaste ja prantslaste seas ning muutnud viimaste kuude ametliku liitumisprotsessi sujuvaks.

Kuigi Eesti majandus on kriisis kindlasti tugevnenud ja eurotsooniga liitumine kaotab devalveerimisriski, ei ole eurotsoon enam selline turvakodu, nagu ta tundus olevat veel mõni aasta tagasi. Pärast Kreeka võlakriisi puhkemist tehakse eurotsooni kuuluvate riikide vahel juba selgemat vahet, mis tähendab, et rumalusi majanduse juhtimisel ei andestata enam lihtsalt seepärast, et kuulud mingisse klubisse. Ka Eesti liitumine OECD-ga, mida peetakse nn rikaste riikide klubiks, ei tee meid automaatselt rikkaks ega kaitse meid meie endi vigade eest. 

Inflatsioon kontrolli alla

Eesti puhul on palju räägitud sellest, et siin võib inflatsioon tulevikus liialt kõrgeks tõusta. See mure on arusaadav, sest Euroopa Keskpanga põhieesmärk on hinnatõusu hoidmine tagasihoidlikuna ehk allpool kahte protsenti, ning isegi väike riik ei tohiks sellest palju kõrvale kalduda.

Objektiivsetel põhjustel osutub Eesti hinnatõus veel aastaid kõrgemaks kui Soomes või Saksamaal. Eelkõige on see seotud nn ühtlustumis- ehk konvergentsiprotsessiga, mille käigus ühes majandustsoonis olevate riikide paljud majanduslikud näitajad muutuvad sarnasemaks. See puudutab nii kaupade kui ka teenuste hindu, kuid ka sissetulekuid, palku ja heaolu.

Ühtlustumine on kiirem neil juhtudel, mil kaup ja teenus võib liikuda kergesti ühest riigist teise (nt elektroonika, naftatooted), ja aeglasem, kui liikumine võtab aega (nt tööjõud) või liikumist üldse ei toimu (nt kommunaalteenused).

Niisiis ei ole tulevane hinnatõus seotud euroga, vaid sellega, et aegamööda muutuvad meie hinnad sarnasemaks meie naabrite omadega. Kuid kindlasti leidub lühinägelikke ettevõtjaid, kes rahatähtede vahetamise käigus ja järel püüavad hindu tõsta, saamata aru, et nii peletatakse ostjad odavama hinnaga müüjate juurde. Hindade tõstmine ei suurenda ju raha hulka ostjate rahakotis ning nad jätavad siis järgmised ostud lihtsalt tegemata.
Eesti valitsus peab inflatsioonil silma peal hoidma ning vajaduse korral liigsele hinnatõusule piirid seadma. Kui 3-3,5 protsenti hinnatõusu võib Eestis ka tulevikus lubatavaks pidada, siis viit protsenti ületav hinnatõus on kahtlemata kurjast.

Euro ei ole imerohi majandushädade vastu, kuid see võib teha asjad lihtsamaks. Selleks aga tuleb ise arukalt toimida. Väga tähtis on, et Eestis hakataks praegusest oluliselt aktiivsemalt tegelema töötute, aga ka töötavate inimeste koolitamise ja harimisega. Vähenev ja vananev rahvastik saab tulevikus paremini elada vaid haritud ja õppimisvõimeliste töötajate toel, mitte püüdes pakkuda võimalikult odavat massikaupa.

MARIS LAURI, Swedbanki makromajanduse analüütik