Õhtulehe ajakirjaniku Rainer Kerge kohta võib öelda, et nime poolest kerge, aga tegelikult kaalukas. Kaalu on mehel endal, kaalu on tema kirja pandud sõnal. Ühendus Eesti Naistoimetajad tunnustas teda kuu aega tagasi Hea Sõna auhinnaga.
Naistoimetajate arvates tõusevad Rainer Kerge lood esile särava sõnaseadmisoskuse, positiivsuse ja hea stiilitunnetuse poolest ning talle kui heale kuulajale avavad intervjueeritavad end tavapärasest enam. Kerge saadud auhinna üle on põhjust rõõmu tunda ka Vooremaal: tema näol on tegemist ju Jõgevamaa mehega. Tõsi, nüüd juba endise Jõgevamaa mehega, sest just äsja “hammustas” haldusreform Maarja-Magdaleena, kus Rainer oma perega elab, tükkis muu Tabivere vallaga Jõgevamaa küljest ära.
Rainerile on meeltmööda, et iidne Põhja-Tartumaa kihelkonnakeskus Maarja-Magdaleena naasis sinna, kuhu see ajalooliselt kuulub – Tartumaale. Ent Jõgeva on tema igapäevakulgemiste logistikas endiselt olulisel kohal: Õhtulehe Tallinna toimetusse teele asudes laseb ta end tihti mõnel pereliikmel Jõgevale sõidutada ja läheb siit rongi peale: nii saab pool tundi kauem magada, kui rongireisi Tartust alustades.
Ajakirjanikutööd on neljakümneaastane Rainer teinud peaaegu poole oma elust. Võiks arvata, et see on perekonna “viga”: Raineri vanaisa oli Pikris töötanud ja mitu följetonikogu avaldanud humorist Leo Kerge, isa õde Tiia Penjam oli aga aastaid Õpetajate Lehe peatoimetaja. Rainer ise neil asjaoludel oma ametivalikuga siiski suurt seost ei näe.
Pärast Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi lõpetamist läks ta bioloogiat õppima, sest tal olid enda väitel olnud maailma parimad eestikeelsed bioloogiaõpetajad eesotsas Urmas Kokassaarega. Juba ülikooli esimesel kursusel leidis Rainer aga, et tal võiks mingi sissetulek olla. Ajakirjanikuamet tundus maailma lihtsaim: paned loo kirja, viid toimetusse ja võtad pärast raha välja.
Nii seadiski ta esimese kursuse kevadsemestril ehk aastal 1996 sammud Postimehe toimetusse. Koosseisuline ta seal küll polnud, ent peatselt olid tal seal oma laud, oma arvuti ja kindlad tööülesanded: ta tegi kaastööd noortelisale Jess, seejärel aga Postimees Extrale, mida võib lugeda praeguse Arteri “esiemaks”.
Just siis, kui Postimehes suured muutused toimuma hakkasid ja Raineri kaastööabi enam ei vajatud, ilmnes, et ajakiri Eesti Loodus vajab bioloogiatoimetajat.
“Nii noort ja ennast täis inimest poleks tegelikult tohtinud nii väärikasse väljaandesse “laamendama” lasta: võrreldes näiteks Ann Marvetiga, kes oli selles toimetuses mitu aastakümmet töötanud, olin ma ju sisuliselt alaealine,” oli Rainer Eesti Looduse aega meenutades enesekriitiline. N-ö nooruse võla tasumiseks teeb ta nüüdki Eesti Loodusele aeg-ajalt pikemaid intervjuusid.
Teisel pool barjääri
Kui Eesti Looduses ajad keeruliste omandisuhete tõttu segaseks läksid, “kolis” Rainer pooleteiseks aastaks teisele poole “barjääri”: temast sai Vanemuise teatri pressiesindaja. 2002. aasta detsembris läks ta sealt Õhtulehe toimetusse, kuhu on jäänud tänini.
“Kohe-kohe saab mul Õhtulehes viisteist aastat täis – siga ka ei ela nii kaua!” naeris Rainer Kerge.
Aga mis sai bioloogiaõpingutest?
“See, et minust laboribioloogi ei saa, sai üsna ruttu selgeks. Ning üsna varsti ka see, et minust ulukibioloogi ei tule. Bioloogiaõpetajaks ma samuti ei viitsinud saada ja nii jäigi ülikool lõpetamata,” sõnas Rainer. “Ja jumal tänatud, et see nii läks, sest muidu õpetaksin ma praegu Maarja-Magdaleena põhikoolis enda, ja mis veel hullem, oma sõprade lapsi. Ja mu laste ema, kes on õpetaja, on korduvalt öelnud, et ainus asi, mis on hullem, kui enda laps klassis, on sõbranna laps klassis. Nii et olen kõige hullemast pääsenud ja kool samuti. Minu asemel õpetab praegu Maarja-Magdaleena kooli lastele bioloogiat Egle Lellep, kes teeb seal väga ägedaid rahvusvahelisi projekte, mis lennutavad lapsi igale poole üle kogu Euroopa. Mina poleks kindlasti viitsinud selliste asjadega tegelda. Nii et õigupoolest ma ei teagi kedagi, kes poleks võitnud sellest, et minust bioloogiaõpetajat ei saanud.”
Suuremate väljaannete ajakirjanikud on tihti spetsialiseerunud mingile teemale. Rainer Kerge tõdes, et kui sport ja välispoliitika välja arvata, kirjutab ta kõigil teemadel, mis Õhtulehe lugejaid huvitavad. Klassikalist uudist ta väga hea meelega ei kirjuta, tema eriline armastus on aga intervjuu, sest see on tema meelest hästi aus žanr.
“Ühel pool olen mina oma küsimuste, oma uudishimu ja oma lollusega, ning teisel pool on intervjueeritav oma sära ja tarkuse või siis samuti lollusega. Mina küsin, tema vastab, ja ma püüan selle kõik kirja panna nii, et lugejad saaksid aru, et kaks inimest vestlesid, mitte ei vahetanud mingeid notariaalselt kinnitatud noote.”
Kunagi meeldis Rainerile kirjutada ka arvamuslugusid, aga see, nagu ta väljendas, “lastehaigus” on tal nüüdseks läbi põetud.
“Iga esimese kursuse tudeng, kes ajalehetoimetusse praktikale tuleb, usub ju, et tal on maailmale öelda midagi sellist, mille peale maailm varem tulnud pole,” ütles Rainer muiates ja lisas, et tema käsi tõuseb arvamuslugu kirjutama tavaliselt vaid siis, kui ülemus teatab, et nüüd tuleb Kergel sellel või tollel teemal 1200 või 1500 tähemärki välja käia.
Uurisin Kergelt, kas tal on mingid oma “nipid”, millega intervjueeritav lahti muukida, ennast avama panna.
“Kas sa tahad päriselt, et ma need välja räägiksin?” lagistas Kerge naerda. Aga siis lisas, et ühe nipi võib ta küll ära rääkida.
“Ma arvan, et ajakirjanikutöö on mingil määral sarnane näitlejatööga. Näitleja võib saada mängida mingi ilge tüübi, aga ta peab kuidagi selle nahka pugema. Ja selleks peab ta aru saama, mismoodi see tüüp mõtleb. Ka ajakirjanik peab oma intervjueeritava, kes võib mõnikord olla, mis seal salata, kaabakas või isegi kurjategija, mõttemaailma sisse elama. Ta ei pea tema tegusid heaks kiitma ega õigustama, küll aga mõistma, millised olid tema motiivid. No näiteks Elmar Vaheri käest oli paslik küsida, kas ta neid kuradi kõrvaklappe ostes tõesti ei kujutanud ette, et sellest jama tuleb. Kui inimene on nii kaua oma ametit pidanud, peaks ta teadma, et tal võib organisatsioonis vaenlasi olla, kes sellise asja mingil hetkel üles kaevavad. Tekibki küsimus, miks inimene nii teeb: kas see on hetkeline lollus või tegelikult nii tehaksegi, ainult et üldjuhul ei jääda vahele,” sõnas Rainer.
Savisaare naer
Kui tal oma ajakirjanikuelu erilisematest hetkedest rääkida palusin, meenus talle tema esimene pikem intervjuu Edgar Savisaarega, kes oli siis veel Tallinna linnapea.
“Me rääkisime peaaegu kõigest muust kui poliitikast. Näiteks sellest, kuidas Savisaar ja Aadu Must ajalootudengitena oopereid vaatamas käisid, ja sellest, kuidas Savisaar omal ajal lavakunstikateedrisse sisse sai ja spetsiaalselt tema jaoks lavastajaõpe sisse oli tahetud viia. Mingil hetkel viskas Savisaar mingi killu, mille peale mina jutustasin ühe naljaka seiga oma elust. Ning siis juhtus see, mida Savisaar minu meelest endale tihti ei luba: ta hakkas spontaanselt, teesklematult naerma. Kirjutasin selle oma loosse sisse ja pärast palus nii mõnigi: “Kuule, kirjelda Savisaare naeru.” Ma ei tea, palju neid ajakirjanikke on, kes on kuulnud Savisaart päris oma häälega ja siirast lustist naermas,” ütles Rainer Kerge.
Talle on mällu sööbinud ka üks 2013. aasta jõulude eelne päev, mil ta juhtis kahe tõelise mõttehiiu Skype’i vahendusel toimunud vestlust.
“Arutasime toimetuse koosolekul, keda jõulude puhul intervjueerida. Kirikuõpetajat? Peapiiskoppi? Fred Jüssit? Hendrik Relvet? Peaministrit? Jõuluvana? Kõik need variandid olid juba kümme korda ära tehtud ja pärast seda kakskümmend korda üle tehtud. Mitte idee poegagi ei olnud,” meenutas Rainer.
Ja siis, kui arutelu oli teatud faasini jõudnud, tekkis äkki justkui mitmes peas korraga mõte, et räägiks õige jõulude puhul kõige ajatumatest teemadest: sellest, kes me oleme, miks me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Ning et neil teemadel võiksid omavahel vestelda astrofüüsikust akadeemik Jaan Einasto ning teoloog ja vaimulik Toomas Paul, mõlemad oma ala tipud.
Et soliidses eas inimesi pika sõiduga mitte koormata (Einasto elab Tartus ja Paul Tallinnas), otsustati vestlusring korraldada Skype’i vahendusel.
“Einasto istus Tõraveres oma kabinetis ja Toomas Paul oli Tallinnas Pääskülas oma kodus. Et Paul polnud Skype’i varem kasutanud, läksin tema juurde oma sülearvuti ja igaks juhuks duubeldatud internetivõimalusega. Vähesel määral ma ka sekkusin, aga põhimõtteliselt lasksin ma kahel mõttehiiul, kes omavahel niimoodi varem vestelnud ei olnudki, lihtsalt rääkida. Ja siis küsisin küll mingil hetkel endalt, et keda ma tänama peaksin, et ma sellise vestluse juures võin olla,” meenutas Rainer. “Sellest sai jõululehte pikk kahekõnelugu, milles ei esinenud kordagi sõna “jõul”. Härrad lasid vaimu ikka täiesti vabaks, rääkisid n-ö hallidest aladest, mille kohta füüsikud ütlevad, et nad arvavad, mis seal on, ja usumehed ütlevad, et nad usuvad, mis seal on. Aga mis tegelikult on, tont seda teab.”
Privaatloengud
Ajakirjanikutöö juures on Raineri meelest äge see, et sa saad aeg-ajalt helistada oma ala tippspetsialistidele ja paluda põhimõtteliselt privaatloengut, selle lubadusega, et loengu konspekti massitiraažis kättesaadavaks teed. Pommuudiste ja suurte pahategude väljauurimist ei pea Rainer aga enda alaks.
“Aurava laiba juurde ma ka ei torma,” kinnitas Rainer. “Aga kogemata olen ühe noore mehe hukkumispaigale sattunud küll. Sõitsin aastaid tagasi laupäeva hommikul mingi rõvedalt varajase rongiga Tallinnast Jõgevale. Kusagil Tallinna lähedal istus üks tõenäoliselt peolt tulnud noormees rööbaste peal ja sai rongilt löögi. Rong seisati, kutsuti välja kiirabi ja politsei. Mõtlesin hetke, et mida ma siis nüüd teen, ohkasin, võtsin bloknoodi ja hakkasin sündmusi üles kirjutama. Keegi ei küsinud ka, mida ma seal oma märkmikuga toimetan. Õnnetu vedurijuht, kes pidi pulti tagasi hüppama ja rongi edasi juhtima, andis ka mingeid ütlusi. Edastasin materjalid pühapäeval tööle tulnud valvereporterile ja tema kirjutas nende põhjal loo. Nii et ma tõestasin endale, et olen võimeline ka sellises olukorras töötama, aga – las see edaspidi jääda.”
Õhtulehte peab nii mõnigi “kollaseks” sopaleheks. Rainer ütles, et talle on seda öelnud enamasti need, kes ei tea, millest nad räägivad, või need, kes arvavad, et suudavad teda sellega solvata. Targaks ei pea ta ei ühtesid ega teisi.
“Ma ei teagi, mida väljaande “kollasus” Eestis tähendab. Ma olen korduvalt öelnud, et meie trükimeedia, ma jätan nn nišiväljaanded, nagu Eesti Jahimees või Eesti Kirik, välja, jaguneb kaheks: Õhtuleheks ja natuke kehvasti tehtud Õhtulehtedeks. Nii mõnigi väljaanne, kes väidab, et nad on midagi muud, on teinud mõnegi teema ära palju kollasemalt kui Õhtuleht. Väidan, et laiatarbe trükimeedial ei ole erilist vahet, ja sellel, mis ilmub eri väljaannete veebiversioonides, ei ole üldse mingit vahet. Rõivase skandaali ajal tundsin end näiteks täiesti väärika akadeemilise väljaande esindajana. Millega ma ei taha väita, et Postimees, Eesti Päevaleht ja Delfi oleksid vähem akadeemilised,” ütles Rainer.
Kui tema ise käis omal ajal Maarja-Magdaleenast Tartusse kooli, siis tema lapsed, kümneaastane Kaarel Kristofer ja kolmeteistaastane Maarja Katariina, käivad Maarja-Magdaleena põhikoolis. Nende ema Kristi on samas koolis õpetaja.
“Laps peaks ikka saama vähemalt alg- ja soovitavalt põhihariduse kodule kõige lähemas koolis,” on Rainer veendunud. Ja Maarja-Magdaleena kool pole tema meelest ka selline kool, mis hommikul lapsed lihtsalt “sisse imeb” ja õhtul jälle “välja köhib”, vaid seal tehakse peale õppimise igasuguseid ägedaid asju, mis lastele meeldivad ja neid kooliga liidavad. Ka kogukonnal on kooliga väga head suhted.
Nii et vaatamata sellele, et tal töö asjus päris palju sõita tuleb (telefon ja internet vähendavad seda vajadust siiski tublisti), ei igatse ta Maarja-Magdaleenast kuhugi. Ka tema vanemad elavad ju seal. Ajakirjanikutöödki kavatseb ta veel pikalt teha.
“Ma ei oska ju midagi muud!” ütles Kerge muiates. Ta ei hakanud eputavalt teesklema, et Hea Sõna auhind talle üldse korda ei lähe. Läheb küll. Seda enam, et varasematel aastatel on selle saanud sellised kaalukad tegijad, nagu Margit Kilumets, Madis Jürgen, Hille Karm, Margus Saar, Jelena Skulskaja, Kaja Kärner, Tiina Jaakson, Gaute Kivistik, Piret Kriivan ja Toivo Tänavsuu.
“Ma loodan, et järgmised laureaadid auhinnast ei loobu, nähes, et minagi sellesse nimistusse kuulun,” sõnas Rainer Kerge mõnusa eneseirooniaga ja lisas, et Hea Sõna auhind on tunnustus ka tema väljaandele.
VÄINO KOORBERG, Raineri ülemus aastatel 2002-2016
Rainer on keskpärase toimetaja halb unenägu. Kell võib läheneda südaööle ja leht peaks olema ammu trükikojas, kuid tema ei raatsi veel teksti käest ära anda. Toimetaja karjub, kohe-kohe, lubab autor telefonitorru, aga lugu saabub alles tunni (kolme, nelja) pärast.
Ma lubasin endale, et unustan igaveseks, mitu korda ma olen talle hilinemise pärast käskkirja (noomituse, trahvi) teinud ja mitu korda vallandamisega ähvardanud. Aga mis sellest kasu?
Rainer evib andeka inimese märkimisväärseid tunnuseid (“7 märki, et sa oled loominguline”). Ta on parajalt paks ja laisk (kodumaja voodrilauad ootavad ilmselt siiamaani niitmata rohus), ta on edev (sinel, mille hõlmade lehvides ta mulle paarkümmend aastat tagasi Tartus Gildi tänaval esimest korda vastu jalutas, on tänaseks asendunud pesusametist pintsakutega, kuid ma ei pidanud silmas välist edevust), ta on jutukas ja klatšihimuline (ajakirjanik peab ju teadma, mis maailmas toimub, suur tutvusringkond ning suurepärane suhtlusoskus aitavad Raineri puhul asjale ainult kaasa), ta ei talu, kui teda raamidesse surutakse. Ja ta on leidnud üles kõik võimalused prokrastineerida ehk siis hädapäraseid kohustusi edasi lükata.
Aga tal on verbaalselt osavad käed, tal on ajakirjanikule nii tarvilikud laialdased (mis sest, et pinnapealsed) teadmised: kelle muuga oleksin saanud toimetuses nii palju arutada stringiteooriat ja sakraalehitiste arhitektuuri ning keda muud saanuksin sundida tegema teadusküljele lugu multiversumist? Ja ta süda on õigel kohal: ei kujuta ette teda inimestele haiget tegemas, või kui, siis üksnes meelelahutuslikul eesmärgil. See ei takista teda siiski ümberkaudseid päevakajaliselt seksuaalsel ja verbaalsel moel ahistamast.
Ta on eetiline ja eestiline. Mitte üksnes seepärast, et tal näikse olevat keelte peale kõva pea, vaid ta armastab oma peret, kodu ja kodumaad.
RIINA MÄGI
