(Järg 28. oktoobril ilmunud osale)
12. oktoobril Aksellale saadetud vastuses kordab Erich Ernits teada-tuntud tõde, et Vaba Eesti Sõna (VES) kirjutab vaid ümmargustest sünnipäevadest. Ent Ernits usub, et proua Elisabeth Raudsepa puhul võib seda reeglit eirata:
“…kui inimene on üle 90-ne, võime ju teha erandi. Kui on võimalik, lähtuge sellest, et teda käidi tervitamas või austamas (ükskõik kelle poolt) ja jutustage siis, mis ta on elus ära teinud.”
Ernits tuletab Aksellale meelde, et ootab kalendri jaoks Brasiilia eesti organisatsioonide aadresse, ja lisab:
“Brasiilia konsulaat peab siiski vist jääma välja. Meie konsulihärrad selgitavad küll veel, kuid seal vist pole palju midagi päästa.
Ülimalt kohusetundlik Aksella pole aadresside saatmise vajadust muidugi unustanud. Ta läkitab need teele 14. oktoobril, st veel enne, kui Ernitsa meeldetuletusega kiri kohale jõuab. Nagu selgub, põdes Theodor vahepeal nii rasket grippi, et Aksellal tuli ta haiglasse viia. Seepärast lükkus ka aadresside saatmine edasi. Nüüd on Aksella aadressid paberile toksinud ja lubab kirja posti panemiseks Sao Paulosse sõita, sest tema kodulinnast Osascost postitades jõuaks see New Yorki päeva võrra hiljem.
Seoses Theodori kehva tervisega märgib Aksella:
“Siin sureb nüüd nii palju eestlasi, et varsti ei olegi enam ühtegi organisatsiooni peale Koguduse tarvis, sest see on see kes matab. Ja teised organisatsioonid nagu nii midagi ei tee.”
- oktoobril 1977 Aksellale saadetud kirjas tänab Ernits aadresside eest ja ütleb, et sai veel viimasel minutil enne kalendri trükkiminekut parandused ära teha. Brasiilia Eesti konsulaadi aadress tuli aga tema sõnul ikkagi välja jätta.
“Siinne peakonsulaat pidas kaua nõu ja vist sondeeris ka kõrgemal pool pinda, aga lõppeks jäi ainult üle – aadress kustutada,” kirjutab Ernits.
Koduga seotud
“Küll ma olin mures nende aadresside pärast ja rõõmustasin tõesti, kui Teilt kirja sain, et need veel õigeks ajaks olid pärale jõudnud,” kirjutab Aksella 4. jaanuaril 1978 Ernitsale ja paneb sama kirjaga kaasa lood Sao Paulo eestlaskonna tegemistest ja proua Raudsepa 96. sünnipäevast.
“Igatahes see vana proua kui ka tema tütar on tõesti väga paljuid eestlasi aitand ja pr. Raudseppal oleks kindlasti väga heameel, oma nime lehest lugeda,” märgib Aksella.
Theodori tervis on tema sõnul õnneks parem. “…kui ma kodus olen,” kirjutab Aksella, “siis ei ole väga vigagi aga kui ma kodust välja lähen ja tagasi tulen, on jälle halvem, nii et olen väga tugevalt seotud koduga.”
Aksella on teinud isegi kirjaliku avalduse ja palunud end mõneks ajaks koguduse sekretäri tööst vabastada, sest peale tema on kogudusel veel kaks sekretäri, ent paraku on mõlemad hetkel Argentiinas ja haiged. Seepärast ei jää Aksellal muud üle, kui öösel ka koguduse töö ära teha ja Theodorilt selle eest pahandada saada.
“…aga kui ma tahan, et kogudus ainsa meie organisatsioonina mis on seaduslikult registreeritud edasi püsiks, peab keegi kõik töö tegema,” nendib Aksella. “Üldiselt on siin eestlased laialivalgund ja igaüks elab oma elu. Kui mina veel igapäev tööl käisin ja töökoha asukoha tõttu (mis asus teises konsulaadi saalis) alati kohal olin, siis oli alati üks sidepunkt olemas, aga nüüd on see kadund. Katsun ikka kord nädalas Sao Paulos käia, et Koguduse asju vaadata, ja neid siis koju tegemiseks kaasa võtta.”
Firma Tams Engenharia teenistusest lahkumisest kirjutab Aksella siin kui juba mõni aeg tagasi sündinud asjast, ent tema ja Ernitsa kirjavahetusest see fakt varem läbi pole käinud. Ja paraku ei ilmne ka sellest kirjast, millal töösuhe lõppes ja mis asjaoludel. Ent kui vaadata tagasi Aksella poolt 5. juulil 1977 Ernitsale kirjutatud kirjale, siis seal ta mainis, et tema elu on olnud viimasel ajal “vähe sassis ja selle korraldamine on võtnud kõik aja”. Mine tea, võib-olla ongi see vihje töölt lahkumisele. Ning töö võis otsa saada seoses konsul Ferdinand Saukase surmaga. Tema poeg Olev polnud võib-olla konsulaadi ühe saali Tams Engenhariale üürimisest enam huvitatud ning firma sulges oma Sao Paulo esinduse. Aga need on siiski vaid oletused.
Kauge külaline
4. jaanuaril 1978 Ernitsale kirjutatud kirjas mainib Aksella ka, et sai hiljuti jõulukaardi Liilia Corradilt, USA-s elavalt lauljalt, kes sai hiljem tuntuks ka kirjandusteadlasena. Tuntud inimene oli ka ta ema – luuletaja ja prosaist Heljo Jaik-Corradi. Liilia Corradi avaldas jõulukaardil soovi veel kord Sao Paulot külastada. Aksellat teeb see paraku murelikuks.
“Kas olete kuulnud sellest midagi?” uurib Aksella Ernitsalt ja jätkab: “Kui ma tõtt ütlen, siis siin küll praegu kedagi ei ole, kes vastuvõtaks jne. Kui pr. Slet Argentiinast tagasi jõuab, ta lasi end seal opereerida, siis arvan et temal oleks kõige rohkem aega. Nüüd on ta vaba, varem tuli hoolitseda Saukase eest ja rikas on ta ka.”
Liilia Corradi on Aksella sõnul ka varem korra Sao Paulos käinud, ent tema ise puutus külalisega konsulaadis ainult põgusalt kokku, põhiliselt olid temaga tegelnud härra Saukas ja tema õde proua Slet.
Kui vahepeal läheb Osascost New Yorgi poole teele vaid paar elementaarse infoga kirjakest, siis järgmise pikema ja sisulisema kirja kirjutab Aksella Ernitsale 7. septembril 1978. Ta kurdab, et nemad Theodoriga on muust eestlaskonnast üsna eemale jäänud. “Loomulikult on selle peamiseks põhjuseks olnud Theodori halb tervis ja teiseks need siinsed tohutud kaugused,” kirjutab Aksella: nemad Theodoriga elavad ju Osascos, suurem osa eestlasi aga Sao Paulos.
Aksellal pole viimasel ajal olnud ka põhjust VES-ile Brasiilia eestlaskonna tegemistest kirjutada.
“Teateid näit. Võidupüha kohta ei ole saatnud sellepärast, et siinne noorus korraldas sel päeval pr. Alide Sleti talus jaanipäeval tüüpilise siinmaa peo, täiesti ilma eesti osata ja ka keeleta ja ma leidsin et sellel meie nooruse aastal sellest kirjutada ei ole lehel huvitav. Massküüditatute mälestamist ka mingisugust ei olnud, nii et siis ei olnud ka midagi kirjutada,” tõdeb Aksella. Tema kirjast õhkub pessimismi kogu eestluse tuleviku suhtes.
“Üle kümne aasta olen ma katsunud kõigest hingest ja kõige jõuga siin seda eestlust viljeleda, olen ka luband igale ühele tasuta eestikeelt õpetada, aga need tagajärjed on olnud nigelad. Nii et mina isiklikult küll ei usu, et siin eestlus midagi suudaks ärateha. Vanad nagu näete surevad ja juurdekasvu ei ole. Ka meie segaabieludes ei räägi lapsed eestikeelt ja ka paljud eestlased räägivad omavahel portugaalikeelt, nii et nooruselt ei võigi mingit huvi nõuda. Aga eks mõni aeg koguduse najal saab veel ühte teist tehtud,” nendib Aksella.
Kui senini on ta oma tervist aiva kiitnud, siis nüüd on tal põhjust kurta ka selle üle.
“Minul oli kaks operatsiooni, kõhukelme rebenemine kahest kohast, milledele olid moodustunud kasvajad. Et eestlaste veri on tugev ja umbrohi ei kao, siis olen jälle jalul, ehkki ma ligi kolm kuud ei tohtind omnibussiga sõita ja tuleb ka veel nüüd ettevaatlik olla. Kõige sellepärast ja veel mõnda muudki arvesse võttes olin sunnitud kogudusesekretäri kohalt tagasi astuma. Ma lihtsalt ei saa enam Th. haiguse tõttu päevad läbi kodust eemal olla,” kirjutab Aksella.
Ta on kuulnud, et Olev Saukas on peatselt sõitmas 45 päevasele tööreisile New Yorki: ta kavatseb seal oma firma kulul mingi kursuse läbi teha.
“Pr. Slet ütles et siis viivat Olev ka konsulaadi arhiivi kaasa ja leidis et see on tõesti õnnelik juhus. Ja eks eestlased pea ikka tänulikud olema selle eest. Siinne eestlaskond ootas ja lootis küll et peale Saukase surma keegi sealt tuleb ja ka arhiivi ülevõtab aga vist ei olnud see võimalik. Konsulaadi või endise konsulaadi uksel (ruumid kuuluvad Olev Saukasele) ripub ikka veel meie E.V. konsulaadi silt ja vapp,” kirjutab Aksella.
Nagu Aksella järgmisest, 17. novembril 1978 postitatud kirjast selgub, on keegi VES-i toimetuse inimestest (Aksella ei tea, kes) New Yorgis Olev Saukasega intervjuu teinud: Aksella on seda kuulnud Olev Saukase tädilt, st Alide Sletilt.
“Oleksin tänulik kui lõikaksite ajalehest selle lõigu välja ja saadaksite ta minule kirjas lennuteel,” palub Aksella: kõik, mis Brasiilia eestlaste kohta trükis ilmub, on tema jaoks oluline.
Aksella sõnul tabanud Olev Saukast Brasiiliasse naastes raske haigus: ta saanud ainult ühe tunni tööl olla, siis tekkinud tal paistetus ja kõrge vererõhk ning ta viidud haiglasse.
“See on tõesti kahju. Nüüd olevat ta kodus aga peab kaks korda päevas vererõhku mõõtma ja on arstide valve all. Tähendasin et võib olla on see järsust kliima muutusest aga pr. Slet ei arvand seda ja ütles et ta ei saa enne rahu, kui see haiguse põhjus selgitatakse,” kirjutab Aksella.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
